Nii see kohtumine toimuski. Rääkisime 18. sajandist ja nendesse kabelitesse matmise ajast - Telleri kabel ehitati 1794, ehkki enamik matuseid on hilisemad - vaatasime ühe väikese puhvkäisega kleidi detaili ja ütlesin "ampiir küll, aga sellele pakuks ikka 19. sajandi algust" ja ma avasin järgmise kasti ning tõstsin üles siidpaberi, mis kattis selles olevat kokkuvolditud tekstiilipusa. !!! Esimesena hakkas silma iseloomulik vahelduvasuunaliselt volditud ja sakilise, ääristamata servaga rüüsikatke millegi küljes, mis paistis oleva varruka jäänus. "Aga see siin on küll kohe kindlasti 18. sajand!" Sinnapaika asi esialgu jäigi, sest palju materjali oli veel vaja läbi vaadata; jätsin ta küll meelde kui tähelepanuväärse, sest sellest matuste ajaperioodist on 18. sajand mulle kõige tuttavam: olen virtuaalsetes muuseumikogudes vaadanud rohkem 18. sajandi esemeid kui 19. sajandi omi. |
Paremini säilinud ülemine osa oli arvatavasti surnule selgapanemise jaoks keskelt lahti harutatud, kaeluserüüs lausa katki lõigatud, kuid seljaosa kumbki pool oli mitmekihiliselt kokku volditud ja see köitiski mu tähelepanu. Tundsin ära 18. sajandi teise poole moele iseloomulikud nn Watteau-voldid, tõesti, sellise trendika riietuseseme leidmiseks ma väga valmis ei olnud. Muidugi pole midagi imestada, hoolimata mõnes ringkonnas levinud stereotüübist Tartu provintslikkuse kohta pole linn ometi kunagi olnud koht kuskil Kuu peal, vaid ka kunagisel keskaja-näitusel sai näha, et siin kanti Euroopa kõrgmoodi (isegi kui õukondlikumad äärmused pildist puudusid). Aga igatahes olin ma sellest hetkest alates väga elevil. |
Ühesõnaga tõesti, see Münnichi kabelist leitud ja nüüd Linnamuuseumi fondis asuv riietusese on ühes tükis välja lõigatud (st seeliku- ja pihikuosa pole eraldi tükid) laiade lahtiste seljavoltidega, nn Watteau-voltidega eest avatud kleit, mida kanti 18. sajandi teisel ja kolmandal veerandil Prantsusmaal ja Prantsusmaa eeskujul igal pool Euroopas (sh Venemaa õukonnas) ning millel nagu heal lapsel kunagi on palju nimesid: inglise keeles sack-back gown ja prantsuse keele eeskujul robe à la française (häälda rob-a-la-fransseez), prantsuse keeles veel ka robe Andrienne, sacque ja contouche, saksa keeles samuti Contouche (häälda kontuš rõhuga teisel silbil). Seda tüüpi kleidi kohta kasutab Ella Vende juba 1975. aastal Silueti moeajalooartiklis omakeelset nimetust “kontušš”, “kontušškleit”. Tema artiklites oli küll detailides mõnikord eksimusi ja tõlgendused kohati naljakad ja propagandistlikud, aga laiem pilt moeajaloost oli seal igatahes juba tol kaugel ajal üllatavalt adekvaatne ja teiseks, kui meil on olemas nii vanast ajast omasõna, siis miks mitte seda kasutada. |