Isegi kui enesetunne ei ole parimatest parim, kukub ikka vahel mõni kullaterake päeva. Käisin Laekveres ühte pildi-ja-värvi-aktiivse-vaatamise töötuba tegemas ja pidin sõitma Tamsallu, et seal kohaliku kunstiringiõpetaja auto peale saada. Aga see Tamsalu jaam tuli Tartu-Tallinn ekspressrongis, millega kaks aastat õpingute pärast Tallinna vahet kolistasin, kuidagi harjumuspäratult ruttu kätte, nii et mul olid, kui uksed ühel hetkel lahti läksid, isiklik kola ja rõivad kõik laiali. Paanikas rabasin kõik sülle ja jooksin uksest välja, samal ajal kui kaasreisijad mulle üle ukse mu mahakukkunud asju järele ulatasid, aga midagi jäi ikka rongi, nagu pärast välja tuli. Sellel olmelisel teemal väikest pildiriba alustasin teisipäevases illustratsiooni tunnis õpilaste kõrvalt. Lõpetasin täna, kui olin päeva lõpus juba selgeks saanud, et lugemise ja kirjutamise jaoks täna eriti hea päev polnud, aga joonistuse lõpetamine oli küll jõukohane.
0 Comments
Tartu motiividega piltidest, mis esialgu, enne mu kunstiõpetaja õpingute alustamist, olid plaanitud Elvasse, valmisid valdavalt 2022. aastal, olid mõned väga üksikud väljas Linnaraamatukogu näitusel "LINN ei ole valmis", suurem, täienenud komplekt Vanemuise kontserdimajas ("Võõrad nurgad"), seejärel panin nad koos vanemate Lõuna-Eesti motiividega Väike-Maarja seltsimajja ("Ülemhelid") ja nüüd suve lõpul oli näitus Karlova raamatukogus taas mõnede uute maalidega ning seekord nime "Jälle see linn" all. Üldine mulje iga kord muutus koos ruumiga ja uute töödega ja eks siis olid kõigil ka eri pealkirjad.
'Vegetatsioon' on selle poolest veider, et päriselus ju pole teatrimaja ees mingit taolist umbrohuvõsa kunagi olnud, vaid selle asemel roomab pidevalt ringi väike usin muruniidumasin. Üks mu hommikupoolne unenägu, milles oligi kõrge ja pööraselt õitsev niidutaimetihnik sellest vaevu välja ulatuva Tartu teatrimajaga, jäi mulle kuidagi eriti kirka selgusega meelde ning tekkis kindel soov see nägemus üles maalida. Tegin mõned eskiisid maja ees maas istudes ja mõningaid teisi siin ja seal linnas kureeritud elurikkuse platside kõrval; eks pildis pidid need kokku saama, et kujutlust kuidagi edasi anda. Kõige rohkem tahtsin saada kätte seda taltsutamatu ja pidurdamatu suvise vohava lopsakuse tunnet ja ehitise andsin taustale pigem markeerituna. Seda maja on vaatajate poolt mitu korda arvatud Eesti Rahva Muuseumi hooneks just taimestiku najal, sest ERM juures on vägev lilleniit; konkreetseid taimeliike on "Vegetatsiooni" mõned taimesõpradest vaatajad kahekümne-kolmekümne ringis kokku lugenud (ei tea, kas võiks lasta ka õppinud botaanikutel kommenteerida). Üks huvitav mõte tuli nooremas keskeas kultuuritöötajalt, kes ütles, et temale seostub kuskil pildis olev lipp alati poliitilise sõnumiga ja niisiis pani ta meie pealkirjade muutmise mängus maalile n-ö poliitilisi nimesid nagu 'Rohepööre' ja 'Elurikkus linnas' vms. Ka tunnistas ta, et pilt teeb teda rahutuks - suur tahtmine tekib seda segadust rohima hakata. Aga kuna vaatajal on alati õigus, siis saabki pildist nii eelpoolnimetatuid kui ka täiesti uusi varjatud sõnumeid otsida.
Vana suvel alustatud postitus on see. Konrad Mägi Ateljee korraldatud suvise plenääri teemal saan jagada ühte avastust enda kohta, ime küll, et alles nüüd.
Aga kuna ma kavatsesin ikkagi rõõmudest kirjutada, siis jaa: sain poolteist tundi rahulikult maalida, seejärel MA ja AA avastasid mu kohalolu, aga kuna mõni maal oli juba valmis ja mõni pooleli, siis toimus mõttevahetus piltide teemal, mis oli omakorda huvitav ja tore. Niisugustel tingimustel, peaaegu nähtamatuna, läheks teinegi kord kuhugi ühismaalima. Siin galerii teises reas on samad pildid raamituna, nagu nad Karlova raamatukogus olid, ja pruuni raami, mis mõõtudelt sobis peaks kunagi asendama millegi neutraalsemaga, aga siiamaani pole jõudnud.
Vahepeal oli mul kaks kuud järjest suurem isikunäitus Elvas. Nüüd on see läbi saanud, jättis mulle endale positiivse tunde ja rea kirjapanekuid külalisteraamatusse. See on esimene suurem näitus mul ja ma vahendan siin oma mõtteid ja tundeid sellega seoses.
Oma plaanidest kõnelesin EG-ga, kes on olnud nõustaja mu mõne muu väiksema näituse juures, oli vist aastail 2014, ja üldse näidanud üles huvi mu otsingute vastu. Sestap kutsusin ta ühel õhtul ateljeesse pilte vaatama – jaa, vahepeal jõudsin üürida nurgakese ühisateljeest – ja tutvustasin talle oma esialgseid plaane; ta tegi omalt poolt mõned märkused selle kohta, kuidas tema seda väljapanekut näeks. Mõte Elva galeriis varem näitustele mitte jõudnud vanemaid pilte eksponeerida oli mu enda oma. Nende teoste hulgas olid mõned TÜ õpingute ajal tehtud aktimaalid ja Karula rahvuspargis valminud suured maastikuvaated. Asja mõte see, et mu 1990. aastate pildid on taotlustelt ja kujutamise keelelt vihjamisi sarnased nendega, mis on sündinud pärast 2010. aastat, kui uuesti maaliga tegelema hakkasin. Ikka seesama huvi vormi vastu, kui ka värvikäsitlus on muutunud – samal põhjusel panin seintel kõrvuti maastikumaalid ja Konrad Mägi ateljee modellide järgi viimasel poolaastal valminud aktid-portreed-figuurid. Retrospektiivi-mõte andis mulle näituse jaoks vajaliku lähtepunkti. Lugu, mis näitusel kokku tuli, on suuresti mu enda otsingute lugu. Näituse pealkirjaks sai “Näeb värvi”, sest värvi abil ruumi ja vormi tekitamise teemaga üritasin tegelda jõudumööda juba 1990. aastatel – ja sinna said koondatud tõesti läbitöötatumad pildid, või vähemalt sellised, millega ise otsustamise hetkel piisavalt rahule jäin (te teate mu kohatisi kõrgeid standardeid). Kui seiklus raamimisega – tellisin üksnes mõõtude alusel kõige odavama variandi, värvimata vineerliistust raamid, et saaks samal ajal ateljees piltidega tõtt vahtida ja kaaluda, kas nad nõuavad väljapanemiseks täiendamist-täpsustamist – oli läbitud, läksid raamide värvimisel ja maalide raamipanekul asjad rohkem paika. Huvitav, niipea, kui pildi omailm on raamiga piiritletud, tulevad pildisisesed mitte-päris-lõpuni kokkuklappivad kohad esile. Seal mõned laigud ja jooned mõnel tööl käisin siis veel üle ja signeerisin alles kõige viimases lõpus. Otsustamatus on ebamugav asi ja sedagi tuli ette. Värvilaikude timmimist võibki tegema jääda, tundub õkvalt samamoodi nagu pilli häälestamine või midagi muud taolist. Mida ma teen, kui ühel hetkel kuulen ühtmoodi ja hetke pärast teistmoodi? ---- Näituse avamisele laupäeval, 5. veebruaril oli kohale tulnud kümmekond inimest, kes aga olid kõik väga huvitatud kuulajad. Avamine oli väga tore, Tartust oli seltskond sõpru-tuttavaid ja nii oli mul oma juttu hea adresseerida inimestele, kelle tausta ja teadmisi tundsin, see lisas enesekindlust. Valitses meeldivalt pingevaba õhkkond, minu meelest tundsid kõik end päris hästi, värvist ja maalikunstist kõneldi palju ja eri nurkade alt! Lühidalt, sündmuse võis lugeda kordaläinuks. Järgnevas vahest refereeringi natuke seda juttu, mida ma kõnelesin avamisel. Alustasin tõdemusega, et silmnähtavalt pole näitusel tegu abstraktidega, vaid nähtava maailma kaduva ilu jäädvustamisega – ausalt, pärast etendust “Haige mäger” on sõnaühend “kaduva ilu jäädvustamine” üsna püsivalt mu leksikasse paigale jäänud – ja et sellel on mu jaoks oma pisut filosoofilinegi tähendus. Kui näha tavalistes motiivides hoolikamal silmitsemisel kõiki neid värve, on see hetke maksimaalne ärakasutamine ja ülim kohalolu ning neid erksaid hetki tahan ma jagada. Lause, et olen alati tundnud huvi just asjade vormi ja seda ümbritseva ruumi vastu, samuti inimeste ja nende isikupära vastu, käis ka jutust läbi. Nähtava maailma kujutamine pakub haaravat võimalust balansseerida märkamise-kujutamise vahel, aga vahetevahel on tõsiselt keerukas leida seda iks-faktorit, mis tõstab valitud motiivi pildis lihtsast hetke registreerimisest kõrgemale. Pole tähtsusetu, et motiivist kaugemale vaatamist tuleb koolitada ja harjutada, nagu ma viimase poole aasta jooksul muuseumiõppes ja kunstididaktikaski kuulnud olen. Retrospektiivi sugemetega väljapanek polnud ka üldse juhuslik valik, sest mul on tekkinud palju mõtteid, kuidas oma mõtteid ja kujutelmi võiks maali vahendusel näidata. Sinnamaani läheb küll aega, aga suund on kindlalt olemas. Nüüd tagantjärele meenutades tegi mulle rõõmu, et kahe kuu jooksul käinud vaatajaist vähemalt üks tuttav näitusekülastaja märkis ära kontrasti uuemate ja läinud sajandi üheksakümnendatest pärit aktide vahel – läksin sellele riskile ja kavandasin need väljapanekus mõjuma omamoodi tagasivaate ja kõrvutusena. Neis vanades töödes on väga palju enam joonistuslikkust, maali ja värviga ma polnud toona veel eriti sina peal. Olgugi omas žanris üldse mitte halvad, tegelikult need vanad tööd teiste piltidega eriti kokku ei kõla ja ilmselt ma neid ka enam näitusele ei pane. Juhtisin kõnes tähelepanu sellele, et seekord olid mul tööde pealkirjad veidi kirjanduslikumad kui varem on olnud, pealkirjade ja läbiva looga olin näitust koostades rohkem tegelnud. Kunagi panin ma piltidele väga lihtsaid kirjeldavaid paarisõnalisi pealkirju, nagu “Akt sinisel” või jätsin need vahel üldse nimeta. Suurem jagu muuseumipiltide pealkirju pärineb ajast, kui tööd muuseumikogudes kataloogiti - see tarkus pärineb mul muuseumiõppe loengutest - ja ma ei mõelnud kunagi võimalusele teosele nime andes tähendusruumi tekstiga kasvatada. Nende asjade kaalu ei käsitletud minu meelest siis, kui õppisin maaliosakonnas, või ei osanud ma seda toona ridade vahelt üles noppida, aga näed, nüüd oli mul üht-teist kasulikku mitmest EKA ainest kõrva taha pandud. Kiitsin kuulajaile sopilist näituseruumi, mis lasi väljapaneku gruppideks liigendada ja tekitada eri meeleolus pildirühmad. Nagu juba korra ütlesin, paigutasin uuemate ja vanemate enamasti vabas õhus maalitud maastikumotiivide vahele viimase aasta jooksul Konrad Mägi ateljees maalitud aktid, portreed ja figuurid. Pärast Viljandist ära tulekut nautisin 2020. aasta sügisel-talvel ja 2021. aasta kevadel tõsiselt võimalust üle väga pika aja taas modelli maalida ja jagasin isegi oma muljeid siinsamas pildipäevikutes. Avamisel pidasin vajalikuks välja öelda, et mõte panna värsked ateljeetööd maastikega vaheldumisi oli teadlik valik. Mitmed varasemate näituste vastukajad mu valdavalt maastikumotiividega väljapanekuile on osutanud ainuüksi ilusale motiivivalikule ja tundunud mulle sellisena ebaõiglaselt pealiskaudsed. Kokkupandud näitusetervikus tahtsin seekord rohkem tähelepanu tõmmata oma maalikäekirjale ja mitte niivõrd reaalsuse illusioonile neis töödes, vaid igale värvilaigule kui olulisele osale pildipinnas. Paistis, et kohale tulnud inimesed igatahes said selle paigutuse mõttest aru ja oskasid oma märkamisi kommenteerida. Olen kogenud, et niisama palju nagu vaatajaid on ka arvamisi, sest olen kolleegidelt kuulnud täiesti vastandlikke seisukohti – ühed on nimetanud mu värvivalikuid muinasjutuliselt leebeteks ja rahulikeks, teised näinud neis plakatlikkust ja dekoratiivsust. Olen vaielnud ühtede ja teistega ja üritanud selgeks teha, et enda meelest otsin ikkagi tõde ja kavatsen seda teha ka edaspidi. Annan endale aru, et eks Elva näitus olegi lihtsalt üks peatus ja vahekokkuvõte, mis pidi seekord täpselt selline olema. ---
Näitus läks edasi Jõgevale Betti Alveri Muuseumi majja, jääb 11. juulini. Ruum on seekord väiksem, oluliselt liigendamata ja tulebki justkui natuke teine näitus, ehkki pealkiri jääb samaks. Tuleval teisipäeval seisab mul seal ees vestlus kunstikooliõpilastega. Kindlasti kavatsen neile kõnelda värvide märkamisest kui ühest elutunnetust ja -rõõmu hoidvast hoiakust. Võib-olla mängime ka pildi vaatamise mänge Kunsta-pluss-kaartidega või arutame muul viisil.
Ateljees on käijaid väheks jäänud. Sel nädalal oli olemas meesmodell kavandatud portree ja figuuri maalimiseks, aga iga päev oli kohal ainult kaks maalijat, ühel päeval kolm (või oli siiski neli? ei mäletagi enam). Ise jõudsin tööle ainult kahel päeval planeeritud nelja asemel, segaduse pärast Pärnus toimuva kursusega, mis mul neljapäeva-reede endale võtsid. Kahe päeva jooksul tegin kaks maali ja vaheastmeid seekord ei dokumenteerinud. Sellel nädalal alustas Konrad Mägi Ateljee jälle õppetööd. Ütlemata lahe oli uuesti maalimist alustada, ses osas pole muidugi midagi muutunud, et paras ajude pingutamine on natuurist maalimine ikka, võrreldes sügisega on vaid rohkem valgust, vähemalt selgetel päevadel. Võib-olla on mul tegemist koguni mingit laadi sõltuvusega, kuidas muidu seletada, et kui tärpentinipilv jälle ümber pea keerlema hakkab, siis on olemine korraga ütlemata õnnis ja aja kulg muutub tajumatuks. Modell oli sel nädalal vormikas, heleda näojume ja nahaga ning punakate juustega. Allpool on kenasti näha ka, et see heledus pani kohe töö algusele pitseri - markeerisin esimesena valguseküljed ära pluss silmatorkavad refleksid, mis langesid roosakaspunaselt ja kollaselt draperiilt. Seejärel hakkasin areldi katma keskmises tumeduses kohti, mille toonides ma kohati väga kindel ei olnud. Selles etapis tuli juhendaja AA-lt soovitus panna kogu varjuosas vorm läbimõeldult paika ja alles selle juurde "magustoiduks" valgusepoolele toonid anda. See töötas väga hästi - ongi väga problemaatiline korraga neid timmida, sest silm ju kohandub. Ma mõtlen siin seda, et kui uurida vaheldumisi varju ja valguse värvitoone, siis eelmine vaadatud asi mõjutab ja hindamine on võib-olla selle võrra ebaadekvaatsem, aga kui keskenduda nt ainult varjupoolele, siis seal saab need suhted ühe piirkonna sees kergemini paika. Muidugi kohe ainult varjust alustada ma vist ei suudaks - tohutu tahtmine on kõige silmahakkavamad toonid kohe alguses ära märkida ja need olen ma enamasti alati mõne laiguga paika pannud. Üldiselt sai väga palju lõplikust maalist juba alguses paika, hilisemaid täpsustusi tegin õlgade ja kaela joontes ning profiili sai vastavalt kaela vormi väljakujundamisele veidi tõstetud. Pilte on siin galeriis rohkem kui tavaliselt olen teinud, iga päev dokumenteerisin poole maalimise pealt pausi ajal ka. Kolme päeva tulemus on see, ühel nädalapäeval ma ei käinud. Reedel sain aru, et midagi väga sisulist ei oska valminud pildile juurde lisada, ja võtsin kodust kaasa ühe väikese A4 formaadis papi, millele olin kunagi õhukeselt kandnud paletile jäänud värvid. Koloriidilt sobisid aluse värvid selle nädala draperiidega, seal oli punast, tumedamat ja heledamat paabulinnurohelist ja teravat sidrunkollast. Minu meelest said nii akt kui portree väga head, eriti arvestades, et maalimises oli pikem vahe olnud, ja kui akt oli mul tehtud harjumuspärasemas laadis, värvilaikude mosaiigina, siis portree oli maalimaneeri mõttes midagi täitsa uut, selle joonte alt läbinähtava aluspinna ja poolõhukese värviga mõnevõrra suvalise määrimisega. Õhinal panin selle kohe fessaris toimuva kunstnike pildimängu esimeseks maaliks.
Täname Jakobi Galerii galeristi Helena Aadlit, kes virtuaalnäituse kujundas ja tänu ka kõigile neile, kes oma pilte saatsid! Näituse avaleht: Teine näitus, milleks tuli jalad kõhu alt välja korjata ja midagi raamida, oli ateljee kevadnäitus, mis mulle kui TÜ raamatukogus töötanud inimesele on hästi tuttav, ainult et tean seda kui vaataja. Ateljees oli riiulile kogunenud kolmteist maali, enamjaolt aktid, kaks portreed ja üks sinises kleidis daam lillevaasiga. Tahtsin ju veel tookord, kui poolaasta tunnid läbi said ja talvevaheaeg algas, teha väikese kokkuvõtte sellest, mis muljed ja tulemused mul poolaastast on, aga asi jäi kuidagi ripakile, ju siis ei viitsinud. Nüüd on paras võimalus. Sõelusin välja pildid, mis olid olemuselt ja kompositsioonilt terviklikumad - paratamatult natuurist maalides võid keskenduda detailidele ja terviku jälgimise unustada, see terviku hoidmise oskus kasvab muidugi kogemusega. Mõne muu tulevase näituse jaoks raamima pidin neid nagunii ja võtsin töid ateljeest terve peotäie. Laadilt olid nad erinevad - mõni oli väikeste värvilaikude mosaiik ja sellisena eksperimentaalsemana mõjuv (kuigi nii ma olen ammust ajast maalinud) ja mõned väiksemas formaadis maalid olid pehmemad ja üldistavamad. Ka juhendajate vaatenurk mõjutas, nagu varasematest maalipostitustest välja tuli, nad olid kaunis erineva lähenemisega ja soovitasid töö valmimisel erinevaid suundi - värvikäsitlusega tegelesid muidugi kõik. Portreed võtsin raamida mõlemad, sest kumbki oli oma karakteriga ja need said kenad värvilised.
Roosast aktist mul korralikku pilti pole, aga eks ma uuel nädalal jõuan veel raamitud töödest enne näitusele minekut foto teha. Jään põnevusega ootama, millised ja kuhu sel näitusel siis pannakse - raamatukogus on seinapinda võrreldes remondieelse ajaga jäänud kõvasti vähemaks ja võimalik, et seina läheb ainult üks pilt igaühelt, aga kuraatoritel on vähemalt millegi hulgast valida. Ülevaatenäitus läks üles TÜ raamatukogus kahele näitusepinnale, see sai igati lahe ja vaheldusrikas ja sellest ma kirjutasin natuke muljemärkmetes.
Konrad Mägi Ateljees on olemas pikkade juurtega traditsioon tulla Eesti Vabariigi aastapäeval ateljeesse ja tõsta klaas värvi ja vabaduse terviseks. Seda sain ma teada võrdlemisi hiljuti, kui ateljee kodulehekülge tegin, seal on see traditsioonide all kenasti kirjas. See veebruar oli aga eriline - viirus möllas ringi ja inimesed istusid suletud uste taga. Hm, kas tõesti traditsioon katkeb?
Selle aasta viimasel maalinädalal oli motiiv ülikülluslik: istuv akt põrsaroosa-vichyruudulise linaga kaetud diivanil, kõrval palju anumaid koiduroosa linaga kaetud ümmargusel laual ja mitu taustadraperiid, üks neist lausa igat värvi lapiline. Protsessist on kahjuks vähe pilte, sest ma käisin küll kohal ja usinalt maalisin, aga unustasin fotosid teha. Juhendajaks oli AA, kes ise ka pilti maalis, tehes vaid aeg-ajalt väikese ringkäigu muude tööde vaatamiseks.
|
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|