See postitus sai alguse Läbikäigu K kommentaariumist, kus vahetati mõtteid taustateadmiste ja laiema pildi olemasolu tähtsuse kohta, sealt liiguti muusade kunstide juurde ja siis kujutava kunsti literatuursuse juurde. Esitati - väikese vabanduse saatel, et tegemist on puusalt tulistamisega - väide, et kujutavas kunstis iseloomustab literatuursus pigem halba kunsti. Selle peale tuli küsimus, et kas keskaja kunst on literatuurne - niisiis hakkas teema mind nii huvitama, et katsun siin ta pulkadeks lahti võtta või vähemalt esitada oma mõõdiku selle kohta, millal ma ise kujutava kunsti kontekstis kõnelen literatuursusest ja millal mitte. Esitan oma subjektiivse seisukoha. Vabandan ette ja taha, et see kõik on väga hajus. Enamik teatmeteoste definitsioone, mille leidsin, seletab literatuursust pigem kirjanduse kui kujutava kunsti kontekstis, näiteks seostades seda keerukusega või vahest teatava ülepingutatusega väljenduses. Kujutavas kunstis nimetatakse literatuurseks üht osa 18. ja 19. sajandi kunstist, eelkõige klassitsismi ja akademismi, aga vägagi otseses mõttes literatuurne on ka prerafaeliitide kunst. 20. sajandi kunstis peetakse literatuurseks sümbolismi ja ka ekspressionismi. |
Ühe määratluse järgi on igasugune jutustava sisuga kujutav kunst literatuurne, lähtudes sellest, kas "alguses oli sõna", st et kas see kujutav kunst (taas)esitab mingit sõnadega kirja pandud lugu. Literatuurse kunsti selles mõttes puhtaim kuju on teksti illustratsioon. Kui see aluseks võtta, on valdav enamik varasest figuraalsest kunstist literatuurne, sealhulgas keskaja kunst, mille kohta küsiti. Ma ise ei tahaks varasest ja religioossest kunstist väga sõna "literatuurne" kasutada, isegi kui see on õige, sest mu jaoks on sõnal tõesti natuke mitte kõige paremat hinnangut andev toon. Ja igatahes on Tartu pallasliku kunsti foonil literatuursus enamvähem surmapatt ja "literatuurne" pildi kohta sõimusõna, mäletan seda veel oma koolist.
Katsun nüüd kirjeldada, millest ma sõna "literatuurne" kasutamisel või mittekasutamisel kunsti kohta ise sageli lähtun. Kujutaval kunstil on oma väljendusvahendid kompositsioon, rütm, pind, joon, värv, jne, mis väljendavad ainult sellele kunstiliigile spetsiifiliselt seda, mida kunstiteos vaatajale tahab vahendada. Subjektiivne kaalumine, kas need väljendusvahendid kõik kokku prevaleerivad pildi sõnalise sisu üle või jäävad sõnalise sisu varju, ongi mind mõjutanud kasutama või mitte kasutama sõna "literatuurne". Avastasin muuhulgas, et see langeb osati kokku L. Priimäe selgitusega ühes tema 1997. aasta Päevalehe artiklis, mille puhul literatuursuse määrab mitte pildi sõnaline ümberjutustatavus, vaid tema "tagasijutustatavus", taaslähendatavus oma lähtetekstile. Mida täpsemini on pildi süžee, selles toimuv sündmus või lugu vahendatud, seda ühesemalt tõlgendatav ta on, kuid seda vähem ka jätab ruumi vaataja oma mõttele. Peeter Torop toob klassitsisti ja akadeemiku Ingresi ja barbizoonlase Millet' näite. Sama tähendust kannab ka literatuursuse käsitlemine selles artiklis liigse otseütlemise sünonüümina.
Niiviisi kaaludes proovin vaadata mingeid omale huvitavaid meelevaldseid näiteid keskaja kunstist ja hilisemast ajast.
Keskaja kunsti - näiteks põhiline kristlik ikonograafia toetub pühakirja tekstile ja on seega kindlasti literatuurne - ei saa ses osas mõõta sama mõõdupuuga kui 19. ja 20. sajandi kunsti, sest kirjaoskus oli keskajal valdavas osas Euroopas ühiskonna väikese osa privileeg ja pildid ja muud kujutised olid väga tähtsad suusõnalise teksti illustreerijad, piltide olulisust harimatute õpetamisel on paljud tollased autoriteedidki kinnitanud. Kui kujutised asetati vaatajat ümbritsevasse ruumi kindla korra järgi, mis järgis piltide õpetuslikku funktsiooni, siis andis see igale kujutisele rohkem kui ühe tähenduse suures tervikus. Kunstiajaloolased teevad siiamaani detektiivitööd selle kohta, kuidas toonane vaataja kunsti luges, sest kindlasti olid märgid, nagu pühakute atribuudid ja sümbolid sündmuste ning isikute tähistamiseks tollasele vaatajale tuttavamad kui tänapäevasele. Sellele toetudes ma kuidagi ei tahaks öelda, et tegemist oleks lihtsa jutustavusega, vaid ikkagi sümboolikaga, mis on otseütlemisest kõrgemal. Mõned illustratsioonid: |
| |
Persephone kroonimine. Keskajal mindi ettevaatlikult mööda pruudiröövist selles müüdis, sest keskaja õigussüsteemis oli see raske kriminaalkuritegu, niisiis rõhutati lugudes hoopis teo ajendiks olnud suurt armastust ja seda, et Persephone sai kuningannaks, mida siin ongi kujutatud. Illustratsioon Augustinuse "Jumala linnast", u 1475, Haag MS MMW 10 A 11 | Lisaks kirikukunstile oli tähtis žanr käsikirjaliste hiljem ka trükitud raamatute, nagu pühakirja, ajalookroonikate ja romaanide illustratsioonid, mis olid eelkõige määratud selgitama ja abistama teksti sisust arusaamist. Neid illustratsioone on raamatuis väga lihtsatest päris keerukateni ja need pidid olustikuliste detailide abil asetama lugeja tekstis kirjutatuga ühte ruumi. Täpsustan: siinkirjeldatute hulka ei arva ma servaillustratsioone, mis ilmselt olid mõeldudki teksti raamiks, sageli hoopiski muudel teemadel olustikulised, muinasjutulised, naljakad või lausa veidrad stseenid inimeste ja loomadega paigutatuna ornamentide otsa või vahele. Võiks näiteks öelda, et keskaegne kunst on küll jutustav, aga selle loojad olid oma parimate oskuste järgi realistlikud eelkõige detailides, mis pidid vaatajat kõnetama nii, et ta kujutatust kindlasti aru saaks. Muus osas sidus iga kunstnik stseenid, tegevused, figuurid ja detailid kokku oma parema äranägemise järgi, mis võis anda väga erinäolisi tulemusi. Et vältida sõna literatuurne, kasutan hoopis iseloomustust "illustratiivne". Literatuursusest keskaja kontekstis kõnelda tundub mulle pealegi anakronistlik, sest ega keskajast naljalt leiagi muud süžeeta kunsti kui ornament ja isegi taimed ja mitmesugused imeloomad, nagu ükssarved, sireenid, lohed ja basiliskid kandsid vaataja jaoks oma sümboolset tähendust. Literatuurse ja mitte-literatuurse vastandus kaotab sel juhul igasuguse mõtte. Aga eks kasutus sõltu kasutaja suvast - semiootik EL, kellelt kirjandusteaduse terminite ajaloo kohta küsisin, ütles, et ilmselt 18. sajandi kulinaariast pärit kirjandusteaduse mõistet "pastišš" kasutatakse rahulikult 13. sajandi tekstide analüüsis ja iga teoreetiku jaoks paistab sel olevat oma tähendus. Mida ajas edasi, seda enam püüti küll realistliku ruumilise terviku poole liikuda, kuid täiusliku perspektiivkujutiseni jõudmine võttis oma aja. Arvatavasti mõjub keskaja kunst just oma selgesti tajutavas käsitöölikkuses, meelevaldsetes proportsioonides ja kohatises mõistatuslikkuses isegi repro kujul värskemana ja huvitavamana meisterlikult graveeritud historitsistlikest liiga sümmeetrilistest ornamentidest ja värvilises litotrükis figuuridest, mida võib leida 19. sajandi trükistest. Et vaataja peab sisseharjunud kujutusviisi asemel kohtuma millegi muuga ja selle enda jaoks ära tõlkima, siis ei ammenda keskaegsed pildid end sel viisil nagu historitsistlikud. Nii kristliku ikonograafia puhul kirikute seina- ja tahvelmaalides kui ka ilmaliku raamatuillustratsiooni puhul näen seda, mida pean literatuursuseks, st väikesi kõrvalisi narratiivikesi, jõuliselt endale teed tegemas siis, kui ilmub realistliku ruumi kujutus, sageli paljude kõrvalfiguuridega, millest mõni teeb midagi, millest otsesõnu pühakirjas või raamatutekstis juttu ei ole. Ajaliselt 14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul, rahvusvahelises gootikas, mille tarbijaiks olid rikkad ilmikud erinevates omavahel konkureerivates õukondades ja nende lähiringis. Selle kunstikeelt iseloomustab püüd meeldida neile rikastele tellijatele rikkaliku materjalikujutuse, kullatise ja teatud standardse iluga, samuti äratuntava olustikulisuse ja väikeste anekdootlike realistlike detailidega. Näiteks tundmatu saksa meistri "Paradiisiaiake" on palju omapärast narratiivi sisaldav jutustav olupildike raamatut lugeva Maarjaga, ühe pühaknaise kannelt näppiva Jeesuslapsukesega ja Püha Jüriga, kes istub maas ja vestleb teiste pühakutega, samas kui tema atribuut lohe pikutab tema selja taga, käpakesed taeva poole. Nii et siin on juba päris selgelt näha kunstniku püüdlust panna teadlikult mingit individuaalset narratiivi pildi sisse lähtudes kas oma suvast või mingist rahvalikust süžee tõlgendusest, igatahes väljaspool ettekirjutatud traditsiooni. Samamoodi narratiivsed või, kui soovite, literatuursed olid igasugused õukonnaelu kujutavad teosed. Eriti ajalookroonikate piltidel, aga võib-olla mujalgi kujutati seal kindlasti vähemalt mõningaid ajaloolisi isikuid. |
See nähtus läks vahelduva eduga edasi, ka hilisemas renessansskunstis (Itaalias maandus rahvusvaheline gootika pehmelt renessanssi) oli ka neid kunstnikke sinna ja tänna, mõned olid literatuursemad, nagu näiteks ülimeisterlik "Il Furioso" Tintoretto, mõned vähem või üldse mitte, aga mulle näib, et tänapäeva vaataja maitse jaoks (sh ma ise) on lakoonilisemad, monumentaalsemad ja üldistatumad teosed jäänud kõrgemasse hinda. Raske hinnata, kindlasti tajume nii vana kunsti tänapäeval teisiti kui loomisajal või mu poolest kas või 19. sajandil, või hoopis 1970. aastatel.
Veel näiteid vanast kunstist - iseenesest mõista olid ülimalt jutustavad kirikuseinu täitvad usulise sisuga hiigelmaalid, nagu Giovanni Battista Tiepolo omad, aga ka 17. sajandi žanrimaalis oli see literatuurne element kindlasti olemas. Näiteks moraliseeriva kallakuga maalid mingi vanasõna teemal või lihtsalt olustikustseenid, mis andsid vaatajale vihjeid stseeni moraalseks tõlgendamiseks, näiteks Jacob Catsi embleemid ja vinjetid või Jan Steeni olustikumaalid või sama traditsiooni jätkaja 18. sajandi kunstniku Jean-Baptiste Greuze'i paksult moraliseeriva sisuga maalid, mis mulle isiklikult tunduvad lausa lääged.
Ja samas, Rembrandt võttis oma motiivid piiblist, aga tema teosed on kõike muud kui literatuursed.
Ja samas, Rembrandt võttis oma motiivid piiblist, aga tema teosed on kõike muud kui literatuursed.
18. sajandi maalikunstist on mu lemmik Watteau, kelle galantseid pidusid võiks ju kah nimetada literatuurseks, aga kelle rõhuasetused on palju enam pildi atmosfääril ja tervikul. Chardini žanristseenid on sageli väga jutustavate pealkirjadega, ent sealgi on suurem rõhk atmosfääril ja tema maalitehniline meisterlikkus materjalides, faktuurides ja tekstuurides on lihtsalt imetlusväärne. Hilisemad Boucher ja Fragonard on mu silmale seevastu väga literatuursed, ehkki mulle meeldib väga Fragonard' pintslitöö.
19. sajandi akademismi taustal on Johann Köleri akvarell "Ketraja" mu meelest näide sellisest teosest, kus kunstniku püüdlus oli palju lihtsam kui ta näidata julgeb. Oletan, et Köler tahtis lihtsalt maalida pitoreskse rahvariidega eesti neiut olustikus - kõik on pildil, sammal seina vahel, rehetare suits ja puha - ja see on maalil ka kuidagi arusaadav ning õnnestunud. Kuid levinud traditsiooni järgides ("maalil peab ju ometi mingi sisu olema") lisas ta teosele narratiivi, nimelt aknast paistva noore mehe sõdurite vahel minemas ja tagasi vaatamas. Tegelikult see lisand segab ja nõrgestab pildi peamotiivi ning kompositsiooni. Võrdluseks - sama kunstniku samuti KUMUs asuv hiigelmaal "Lorelei needmine munkade poolt" oma selgitava topeltpealkirjaga on puhas akadeemiline eklektilisus ja literatuursuse musternäide, sest süžee on narratiivne, ja kasutatud on kõikvõimalikke eriefekte selle narratiivsuse suuremaks väljatoomiseks |
Üks 20. sajandi näide. Millegipärast on Olev Subbi ühes intervjuus (Kunst 61/1, 1983) Eduard Ole "Reisijaid" nimetanud literatuurse sisuga maaliks - ma küll ei nimetaks, sest kuigi on tegemist olustikulise figuraalse motiiviga, on seal värvide kooskõla ja joonte ning pindade kompositsioon, samuti tukkuva naise kaunis nägu pildi keskmes nii olulised, et küsimus, kas seal on mingi jutustav sisu või mitte, jääb maali enda kõrval tagaplaanile. Ma ise ei kasutaks seda sõna.
Lisan ühe silma jäänud kirjutise ka 21. sajandist. Postimehe ajakirjanik Alla peab "lihtsakoeliseks ning literatuurseks" Edward von Lõnguse Koidula ja Tammsaare kujutisi tänaval kügelevate töötute-kodututena ning alasti keisrit, seda küll võrdluses 100-aastaste eestlaste seeria mitmekihilisusega - et need varasemad tööd on lihtsama ideega, sellega isegi nõustun, kuid literatuurseks poleks neid võib-olla nimetanud, sest loo peab vist vaataja siiski ise välja mõtlema. Kunstnik kasutab oma loomingus küll rõõmuga pastišši ja tsitaati (vt siin ja siin ja siin jne), mis peaks olema kunsti laenatud kirjandusteadusest (parandage mind kui eksin), selles mõttes võiks ju literatuursusega sidumine sobida, aga mul see sõna küll Lõngusega seotuna esimesena pähe ei karga.
Järelduseks paistab olevat, et ma ei kasuta sõna "literatuurne" õiges tähenduses, vaid subjektiivselt siis, kui mingi tehniliselt meisterlik teos, mis võiks olla igati hea, tundub mulle halvem või ammendab end sisuliselt kiiresti oma esiletükkiva narratiivsuse ja ühetähenduslikkuse tõttu. Olen üha rohkem veendunud, et see pejoratiivne varjund sõnas on otse pärit mu Tartu-haridusest. Meie pere gümnasist võtab aga kogu selle kunsti, mida mina nimetan literatuurseks, lihtsalt kokku kirjeldusega "kunst, mis on suure meemipotentsiaaliga". |