Lõpetasin nüüd ühe vana postituse. Enamasti on enne kontserti nii palju tegemist, et igapäevatöö ja proovide kõrvalt pole jaksu ettevalmistusi kostüümide-rekvisiitidega dokumenteerida. Ma alustasin seda augustis 2016, avaldan nüüd. Aga ma loodan, et äkki kellelgi on ikka huvitav lugeda.
Kui KK Saltatriculi Shakespeare'i-teemalist tantsuprogrammi hakkas kokku panema, siis ütles ta mulle, et kavatseb sinna ka ühe soolo-morrise sisse panna. Nii juhtuski, lavastusse jõudis see 'Lumps of Plum Pudding' viisil (siin üks ilus kontsertiino-esitus ja siin lõõtspill koos tantsuga) ja ühe korraliku morrisetantsu jaoks on muidugi vaja morrise kuljuseid. Need otsustasin ma ise valmis teha.
Kui KK Saltatriculi Shakespeare'i-teemalist tantsuprogrammi hakkas kokku panema, siis ütles ta mulle, et kavatseb sinna ka ühe soolo-morrise sisse panna. Nii juhtuski, lavastusse jõudis see 'Lumps of Plum Pudding' viisil (siin üks ilus kontsertiino-esitus ja siin lõõtspill koos tantsuga) ja ühe korraliku morrisetantsu jaoks on muidugi vaja morrise kuljuseid. Need otsustasin ma ise valmis teha.
Üsnagi selge oli, et meie lavastuses morrise täiskostüümi ei tule, sest kogu muu tantsukava tantsisime oma renessanssriietega. Tuli teha selline kompromiss, et morrisetantsijad võtavad ära oma uhked krookkraed ja kätised ning viskavad seljast kitsad kuued, sest ses tantsus tuleb käsi üsnagi hoogsalt üles-alla viibutada. Aga püksid-sukad-kingad jäävad ikka Elizabethi-aegsed. Viimasel kontserdil Tartus sai tantsija ka lillepärja pähe ja see ilus kevadine lisandus oli suurepärane täpp i-le. | Saltatriculi oma tavalises 16. sajandi mundris |
Tegin siis eeltööd ka ja uurisin eri aegadest pärit pildimaterjali, niipalju kui leidsin.
Tänapäevani käivad vaidlused, kas ja kuidas inglise rahvatantsu morrist seostada keskajal tantsitud moriskide e mauritantsudega, aga kuljused on seal põhiliseks ühendavaks lüliks. Ühed tuntumad keskaegsed kujutised moriskitantsijaist on Erasmus Grasseri puuskulptuurid Müncheni raekoja saali jaoks, need pärinevad 15. sajandist ja neist on ka raamat ilmunud. Moriskitantsupilte leiab ka 15. sajandi lõpu graafikast, näiteks see Daniel Hopferi leht Metropolitan Museumis, ja Israhel van Meckenemi paneel sealsamas. Ja näed, Meckenemi omadest on ainult kesksel narrimütsiga tegelasel kuljused.
Erasmus Grasseri tantsijad - tegelikult on neil piltidel kipskoopiad Puškini muuseumis, originaalid asuvad Müncheni Linnamuuseumis (vaata neid siin). Fotode autor Wikipedia kasutaja Shakko |
Teine sarnane komplekt moriskitantsijaist asub Innsbrucki vanalinnas, need on reljeefid ärklil, mida tuntakse nn Kuldse katuse nime all (Goldenes Dachl), 15.-16. sajandi vahetusest. Tantsijad on kaheksal tahvlil. Fotod pärit siit. |
See varasem materjal, mille leidsin, on Madalmaade ja Saksamaa piiridest. Võib-olla kirjalikes allikates on pilt teistsugune? Ainus sarnane pilt kuljustega tantsijaist, mis tuli välja Prantsusmaa allikast, on käsikirja BNF Fr 51 fol 171 illustratsioon (St. Josaphat Speculum Historiale, 1463, viite pildile leidsin siit). Mis hakkab nende piltide-kujude puhul silma, seal on alati üheks tegelaseks kaunis naine, kes seisab, hoides käes sõrmust või õuna, ja tema ümber tantsitakse, mõnikord on eraldi tegelastena seal ka narr ja muusik. |
Aga eelkõige ajasin taga Inglismaalt pärit pildimaterjali, sest meie etenduse morrise koreograafia oli ikkagi inglise rahvatants, mida lavastuses esitleti Narri tekstikatkega Shakespeare'i komöödiast 'Lõpp hea, kõik hea' (All's Well that Ends Well, II vaatus, 2. stseen):
Sobib nagu pannkook vastlapäevaks, nagu morrisetants maipäevaks.
(G. Meri tõlkes on see küll 'nagu mooratants maipäevaks', aga siia sai sõna 'morris' nagu eestikeelses vikikaski).
Sobib nagu pannkook vastlapäevaks, nagu morrisetants maipäevaks.
(G. Meri tõlkes on see küll 'nagu mooratants maipäevaks', aga siia sai sõna 'morris' nagu eestikeelses vikikaski).
Aga muide, teised kaks kohta, kus morrisetants on Shakespeare'i teostes ära nimetatud, on 'Kuningas Henry V' II vaatuses, 4. stseenis: And let us do it with no show of fear; No, with no more than if we heard that England Were busied with a Whitsun morris-dance: | G. Meri on selle tõlkinud '... ei enam, kui et oleksime kuulnud, et Inglismaa lööb nelipüha-tantsu ' |
... ja 'Kuningas Henry VI' II osa III vaatuses, 1. stseenis: And fought so long, till that his thighs with darts Were almost like a sharp-quill'd porpentine; And, in the end being rescued, I have seen Him caper upright like a wild Morisco, Shaking the bloody darts as he his bells. | See viimane on isegi eestikeelsesse tõlkesse jõudnud: '... ja seni võitlevat, kui reied nooltest tal nägid välja nagu okassead; kui viimaks päästeti ta, nägin pealt, kui reipas morristantsus raputas ta nooli veriseid kui kellukesi ' |
Saltatriculis tantsida on väga hariv, päris sageli saab midagi uut teada ajaloo ja kirjanduse kohta, aga küllalt nüüd sellest kõrvalepõikest.
Inglismaa vanimaid pilte kuljustega tantsust kannab nn Betley aken, mille kuusnurkadel on värvilise emailiga maalitud tantsijate figuurid ja meiupuu tekstiga MERY MAY. V&A muuseum dateerib selle 16. sajandi keskpaika, aga M. Heaney artikkel, mis osutab aknapiltide sugulusele Israhel van Meckenemi graafikaga, pakub 16. sajandi algust, ja viitab oma varasemat artiklit, kus morris ilmub kirjalikes allikates juba 15. sajandil.
Kõige kuulsam 16. sajandi morrisetantsu-pilt on muidugi puulõige Shakespeare'i klounist William Kempist, mis ilmus 1600 tema mälestusväärsest tantsumaratonist kõneleva raamatukese 'Nine Daies Wonder' kaaneillustratsioonina. Otse loomulikult panime selle ka Saltatriculi kontserdi kuulutusele ja kavalehele ja veebibannerile (all) |
Ja igaks juhuks vaatasin hulgaliselt läbi ka igasuguseid muid tantsupilte, ja lähtudes sellest, et vanimad on saksa allikates, siis otsisin palju saksakeelses internetis sõnaga Mummerei. Enamikul karnevalipiltidel on tantsijad kuljusteta, ainult eksootiliselt, naljakalt või lihtsalt väga kirevalt riietatud, sageli kannavad nad näol musti võrkmaske, nagu sellel Albrecht Düreri puulõikel, aga sellel pildil on olemas mõlemad, nii kuljused kui mustad näod. Kõrval üks pilt võrkmaskides tantsijatest Maximilian I turniiriraamatust 'Freydal' |
Kokkuvõtteid tehes selgus, et 15. sajandi kujutistel on kellukesed kas otse riiete külge õmmeldud, nagu paistavad olevat Grasseri tantsijatel, või on nad üheainsa paela või rihma abil ümber vöö, põlve või pahkluu seotud, nagu Hopferi pildil. 16. sajandi lõpu materjalis, nagu Kempi-pildil, paistavad kuljused olevat nagu ühestainsast kangatükist säärekatte küljes, niisamuti nagu sellel maalil 17. sajandi algusest. Vt ka seda raamatuillustratsiooni, mis ilmus 1808, aga paistab olevat ümberjoonistus samast vanast 17. sajandi pildist. Ja 19. sajandi tantsukuljused (näha sellel fotol) nagu ka tänapäeva rahvatantsuansamblite morrisetantsijate omad on kinnitatud mitmele pikale vertikaalsele ribale, mis omakorda seotakse kahe paelaga ümber sääre. Siin jätan üldse vaatluse alt välja nais-morrisetantsijate kingakuljused, kuna naised morrisetantsus on väääga hiline nähtus.
Lõpuks valisin välja kõige hilisema variandi, puht-praktilistel-lavalistel kaalutlustel, sest see tundus kõige paremini kõlisevat ja kõige rohkem lärmi löövat. Allpool paar pildirida valmimisest.
Lõpuks valisin välja kõige hilisema variandi, puht-praktilistel-lavalistel kaalutlustel, sest see tundus kõige paremini kõlisevat ja kõige rohkem lärmi löövat. Allpool paar pildirida valmimisest.
Küll ma unistasin, et saaks suured vasksed kuljused, sellised või sellised, aga need ju puha kallis vanavara ja eelarve seadis omad piirid. Kõige valjema heliga kuljusteks, mis leidsin, osutusid Abakhanist ostetud ümmargused kinnitusaasaga jõulukuljused, mida oli seal igas värvitoonis. Et oleks mingi ühtsus väljanägemises, eelistasin ainult hõbedasi (kollased sarnanesid paraku liiga vähe päris messingi värvile) ja püüdsin leida neid erinevatest poodidest. See polnudki nii lihtne, hõbedasi oli vähe. Proovisin mõnd värvilist kuljust pihustiga üle värvida, aga esimene kord ei katnud piisavalt hästi, ja mitmekordne värvikiht tegi kõla tuhmiks, ei meeldinud mulle see tulemus. Päris kuutkümmet sarnast kahe komplekti jaoks ei leidnud, võtsin lisaks tavalisi ristikujulise avaga kuljuseid, millele keerasin traadist rõngakujulised kinnitusaasad.
Lõikasin 35 mm sametpaelast enam-vähem poole jalasääre pikkuses viis riba (rohkem polnud vaja, et sääre eesosa oleks kaetud) ja asetasin kõrvuti. Olemasoleva koguse kuljuseid jagasin nelja vahel võrdselt 'ridadesse ja veergudesse' ning märkisin asukohad terava valge värvipliiatsiga.
Tantsijate mustade sukkade juurde kõige parem värvivalik tundus punane, seesama värv on ka kahel kõige vanemal säilinud kuljustekomplektil Pitt Riversi Muuseumis. Kuljuseid hoidvad ribad tegin laiast sametpaelast, lihtsalt mugavusest, see oli kättesaadavam kui ilusat punast värvi seemisnahk, mida ka algul ühe valikuna kaalusin. 25 mm punast paela teisele komplektile ei jagunud, leidsin selle asemele ühe punakaspruuni värvi. Võib-olla ongi nii parem, komplektid paremini eristatavad, mõõdud ju nagunii natuke erinevad. Pärast vertikaalsete ribade õmblemist horisontaalsete sidumis- ja ühendusribade külge ja kinnitasin kuljused ükshaaval oma kohale.
Tantsijate mustade sukkade juurde kõige parem värvivalik tundus punane, seesama värv on ka kahel kõige vanemal säilinud kuljustekomplektil Pitt Riversi Muuseumis. Kuljuseid hoidvad ribad tegin laiast sametpaelast, lihtsalt mugavusest, see oli kättesaadavam kui ilusat punast värvi seemisnahk, mida ka algul ühe valikuna kaalusin. 25 mm punast paela teisele komplektile ei jagunud, leidsin selle asemele ühe punakaspruuni värvi. Võib-olla ongi nii parem, komplektid paremini eristatavad, mõõdud ju nagunii natuke erinevad. Pärast vertikaalsete ribade õmblemist horisontaalsete sidumis- ja ühendusribade külge ja kinnitasin kuljused ükshaaval oma kohale.
Muuseumis olevatel kuljusekomplektidel on paelad sidumiseks nii ülemises kui alumises servas, aga kuna meil oli vaja kiiret kostüümivahetust, panin alumisse serva kinnituseks laia kummipaela. Nii üla- kui alaserva pahupoolele panin voodriks 25 mm puuvillase paela, tugevduseks ja et lõigatud paelaotsi hargnemast hoida ja aitas ka libisemise vastu.
Nii muuseumides säilinud 19. sajandi kuljused kui tänapäeva folklooriansamblite omad on ka värviliste paeltega kaunistatud, aga mul läks lõpuks hullkiireks, poisid pidid saama ka kuljustega harjutada enne kontserti, ja ma ei hakanud ajapuudusel muid kaunistusi lisama. Ehk kunagi tulevikus, kui veel juhust tuleb.
Nii muuseumides säilinud 19. sajandi kuljused kui tänapäeva folklooriansamblite omad on ka värviliste paeltega kaunistatud, aga mul läks lõpuks hullkiireks, poisid pidid saama ka kuljustega harjutada enne kontserti, ja ma ei hakanud ajapuudusel muid kaunistusi lisama. Ehk kunagi tulevikus, kui veel juhust tuleb.
Ja läks! publiku vaimustusel pole piire :)