Tartu Saltatriculi ning Rakvere Fioretto ühine etendus valmis 2016. aasta veebruaris-märtsis ning esietendus 5. märtsil Bauska lossis. Idee algas sealsamas Bauska lossis 2015. aasta septembris korraldatud tantsukursusest, kus õpetajaks oli armas inglanna Hazel Dennison, kellel oli vaimustavalt orgaaniline ning terviklik nägemus 15. sajandi tantsust ja fantastiline mälu (igatahes tsiteeris ta jutu sees erinevaid 15. sajandi itaalia allikaid ning andis möödaminnes neist ülevaate - hoolimata sellest, et on olemas Domenico ja Ebreo tervikteosed, on terve hulk tantsukirjeldusi ka mööda erinevaid vähem tuntud käsikirju laiali pillatud). Bauskas õppisime kuue inimese tantsu Sobria, kus neli meest (tants on viiele mehele ja ühele naisele, nagu seisab originaalkäsikirjas - homini cinque et una dona) püüavad kontakti võtta keskse tantsijannaga, kes aga lükkab nad kõik tagasi ning jääb oma partneri juurde. Õpetaja rõhutas selle tantsu lavalisust ning et need neli võivad olla nii tavalised mehed-naised, aga niisamuti ka allegoorilised tegelased. Fantaasia läks kohe tööle, mõtlesime fuuriate või mingite eksootiliste tülitajate peale. Aga tagasisõiduteel bussis läks jutuks, et oot-oot, 'Sobria' tähendab ju 'karskus', ja äkki KK ise ütles välja, et need võiksid olla veini neli omadust, mida on kujutatud nelja loomana ja joomist on renessansskirjanduses korduvalt loomaliku käitumisega seostatud. Mõte meeldis kõigile ja sai palju nalja, aga ega keegi seda vist väga tõsiselt ei võtnud. Ei läinud aga täit aastatki, kui KK kirjutas mulle uue tantsuetenduse plaanist. Et etenduses on aadlikud ja on talupojad, kes mõlemad tantsivad 15. sajandi tantse omal viisil - aadlikud ülipeenelt ning -maneerlikult ning talupojad vabamal viisil. Lugu, mis neid ühte seob, on iidne süžee 'kuningas üheks päevaks', hea lihtne lugu ilma tekstita. Põhiküsimus oligi, kas ja kuidas on võimalik lavale tuua neli looma-joomatonti, kes meie peategelase enda võimusesse haaravad ja kelle ta hiljem endast ära tõukab. Selle peale hakkasid mul kohe pildid silme ees jooksma ja tegin ruttu mõned visandid, et näidata, kuidas mina selle kavandaksin. Kindlasti ei tohtinud loomad olla realistlikud, vaid pigem sellised, nagu neid on kujutatud keskaegsetes bestiaariumides – minu meelest on neil seal alati mingid inimlikud jooned, vaata või seda leopardi. Või siis deemonlikud – kohe meenus, kuidas keskaegsetel illustratsioonidel on paharetid sageli kujutatud loomasarnastena. Teine inspiratsiooniallikas oli üks Bodley MS 264 (Li romans d’Alixandre, Aleksander Suure elust) servaillustratsioon (folio 21 verso), kus on kujutatud (vist) loomamaskides tantsijaid. teine on 181v, sama käsikiri. | Sobria originaal - kõigepealt muusika, siis tantsu kirjeldus Erhard Schoeni puulõige TÜ raamatukogus. See on illustratsioon Hans Sachsi luuletusele, kus veini mõju on seotud jooja temperamendiga, aga kuskilt ilukirjandusest on mulle meelde jäänud ka pudemeke, kus neli looma kujutavad joobe eri astmeid. Visandid on kaasaskandmisest kaunikesti võidunud. Nagu tavaliselt, on nad enda jaoks tehtud ja viimistlemata üsna suvalised sikerdused. Üksikasju pole ju vaja, kui asjad ise teha, omal tuleb ikka meelde, mis infot nad andma pidid. |
Esialgne mõte oli teha tondid kogu keha katvates rüüdes, mis varjavad tantsija tavariietuse, aga see ei mahtunud eelarvesse ja ajastki tuli lõpuks puudus kätte. Õnneks just viimati nimetatud käsikirja mõjul sai ümber otsustatud, valmisid ainult karvased kõrvadega kapuutsid harilike keskaegsete riiete peal. KK tantsuetendustega on selline lugu, et nende valmimine haarab mind õudselt kaasa. Isegi ei oska öelda, mis see on. Näiteks meeldib mulle, et etendusele eelneb tohutu eeltöö – tantsuallikate lugemine, tantsude valimine ja sobitamine looga, tohutu hulga muusika läbikuulamine, nootide otsimine (seaded teeb küll õnneks ansambel, aga tempod jm määrab alati KK ise ja ansambel paneb hoolega tähele ja mängib nagu vaja – unelmate bänd, eks ole?) ja etenduses pole midagi juhuslikku, kõigel on mingi põhjendus (lihtsalt publikule meeldida püüdmist pole seal samuti ja selline sirgeselgsus meeldib mulle ka väga - Saltatriculi on mu meelest eelkõige ikkagi haridusprogramm). Natuke on ta sellest ka siin ja seal kirjutanud. Tantsud on päriselt selle ajastu tantsud, mida on allikates kirjeldatud – muidugi tantsukirjelduse sagedane umbmäärasus jätab ka vabamale tõlgendusele ruumi – ja tantsuetendused on TANTSUetendused selles mõttes, et KK oskab neid tantsusid niiviisi lavastuses kasutada, et nad ei ole mitte mingid iseseisvad publiku lõbustamiseks mõeldud vahenumbrid, vaid nad viivadki lugu edasi, omas kontekstis ja omade rõhuasetustega. Kõige rohkem vaimustas see mind muidugi ’Orlando furioso’ etenduse puhul ('Orlando' ettevalmistustest on mul plaanis pikemalt juttu teha, isegi kui lavastust enam kunagi laval näha ei saa), aga ka ’Matsis’ on see KK isikupärane stiil sees. Stiili juurde kuulub ka kõrge ja madala segamine, aga see on neile endistele aegadele, kust tema kasutatud tantsukirjeldused pärit, lihtsalt väga iseloomulik. Võib-olla natuke jääb alati see murekoht, et kuidas vaataja vaatab – kas saab aru, et tõsine ja naljakas peavadki kõrvuti olema ja pole see vanamuusika nii püha midagi, aga parimal publikul (parima publiku hulka kuuluvad alati näiteks lapsed) pole kunagi probleemi olnud. Kõik on õigetel kohtadel naernud ja nutnud. Igatahes oli nende peletiste loomine huvitavaim osa etenduse ettevalmistamisest. |
Ülal on väike galerii maskide valmimisest - tavaline papier-mâché plastiliinvormil. Nägude-koonude modelleerimine oli omaette huvitav töö, katse-eksituse meetodil proovimine, et saavutada õige karakter. Kõrge laup oli vaja igal juhul jätta, sest mask pidi kapuutsi näo-ava täielikult ära katma ja silmad tuli ka õigel kohal hoida.
Ajalehti läks kolm kuni viis kihti, eks mõnikord läks selle üksluise ja kõrvuni liimise nikerdamise käigus arvepidamine sassi ka (pean siin tänama kõiki vabatahtlikke abilisi, kelleta poleks maske kindlasti etenduseks valmis jõudnud). Lõikasin maskidesse palju auke, et tantsijad hingata saaks, aga hilisemat virinat umbsuse teemal siiski päriselt ei õnnestunud vältida.
Kavas oli loomade pead realistliku värviga teha, aga olin juba kergelt ajahädas ning valge värv, nagu proovides selgus, oli nii mõnusalt tontlik, et valgeks nad jäidki, mõne väikese halliga markeeritud varjuga. Kapuutsikangad said küll hoolikalt valitud erisugused, igale loomale oma.
Kostüümidega oli hoopis lihtne, sest Saltatriculil on 15. sajandi kõrgklassi kostüümid olemas ning teise trupi jaoks tuli vaid talupojariided teha (pakkusin välja erinevaid 14.-15. sajandi põhikleidi (kirtle, Kleid) tüüpe, aga lõplikuks variandiks jäi Herjolfsnesi oma (mida ma ise olen õmmelnud ja seetõttu oskasin Rakvere õmblejat kiiresti ja ülevaatlikult juhendada) pluss lisandid mu isiklikust riidekirstust - vööd, mütsid, põlled jne. Peategelase jaoks tuli kohe mõte teha mitte sukkpüksid (15. sajandi lühikeste kuubede juurde igati paslikud), vaid eraldi kaks sukka (nagu oli moeks rohkem varasematel sajanditel), nii et kui ta seal ringi keksib ja pärast maas aeleb, siis pesu paistab ja on naljakas. Ja tõesti nägigi väga tore välja, peategelane ja tema naine pidid olema küll koomilised tegelased, aga armsad ja nunnud, nii et vaatajad on kõik nende poolt ja mitte vastikute ülbete õukondlaste poolt.
Ajalehti läks kolm kuni viis kihti, eks mõnikord läks selle üksluise ja kõrvuni liimise nikerdamise käigus arvepidamine sassi ka (pean siin tänama kõiki vabatahtlikke abilisi, kelleta poleks maske kindlasti etenduseks valmis jõudnud). Lõikasin maskidesse palju auke, et tantsijad hingata saaks, aga hilisemat virinat umbsuse teemal siiski päriselt ei õnnestunud vältida.
Kavas oli loomade pead realistliku värviga teha, aga olin juba kergelt ajahädas ning valge värv, nagu proovides selgus, oli nii mõnusalt tontlik, et valgeks nad jäidki, mõne väikese halliga markeeritud varjuga. Kapuutsikangad said küll hoolikalt valitud erisugused, igale loomale oma.
Kostüümidega oli hoopis lihtne, sest Saltatriculil on 15. sajandi kõrgklassi kostüümid olemas ning teise trupi jaoks tuli vaid talupojariided teha (pakkusin välja erinevaid 14.-15. sajandi põhikleidi (kirtle, Kleid) tüüpe, aga lõplikuks variandiks jäi Herjolfsnesi oma (mida ma ise olen õmmelnud ja seetõttu oskasin Rakvere õmblejat kiiresti ja ülevaatlikult juhendada) pluss lisandid mu isiklikust riidekirstust - vööd, mütsid, põlled jne. Peategelase jaoks tuli kohe mõte teha mitte sukkpüksid (15. sajandi lühikeste kuubede juurde igati paslikud), vaid eraldi kaks sukka (nagu oli moeks rohkem varasematel sajanditel), nii et kui ta seal ringi keksib ja pärast maas aeleb, siis pesu paistab ja on naljakas. Ja tõesti nägigi väga tore välja, peategelane ja tema naine pidid olema küll koomilised tegelased, aga armsad ja nunnud, nii et vaatajad on kõik nende poolt ja mitte vastikute ülbete õukondlaste poolt.
Vasakul on väike galerii proovis tehtud pilte, kus kõik ei ole täiskostüümis (fotod Eneli Silm) ja paremal näeb loomingulist tandemit tööhoos (foto Janno Loide)