Lugu sellest, kuidas vanal inimesel võib koolis raske olla. Oma kunstiõpetajaõpinguid puudutasin põgusalt sisseastumise loos ja olen jaganud mõningaid koolitöid. Palju vahepealseist sündmusist tehtud pilte jm on olnud ainult fb-s, kust neid nüüdseks on võimatu leida. Siin allpool jälle üks seisma jäänud ja settinud ja nüüd lõpuni kirjutatud post. Kunagi esimese aasta kevadsemestril hakkasin seda kirjutama sellepärast, et oma masendust ja stressi kuhugi maha panna. Teisel aastal oli hoopis kirves, siis ma ei kirjutanud üldse enam midagi, koolitöödegagi läks raskeks. Praegu, paistab, jälle liigun kuhugi omadega ja asjad on muutumas, tekst nüüd lihtsalt siin, et temaga lõpparve teha ja korraga selja taha jätta. |
Kaheaastane õpetajaõpingute programm Tallinnas oli, nagu mulle ajapikku aina enam paistma hakkas, oma praegusel kujul täielik IKALDUS või lahkemalt öeldes paras absurdikompott. Selgitan: absurdikompott just sellepärast, et kirjade järgi eeldati ühe ja sama õppeaasta jooksul kutse omandamist koos kogu juurdekuuluva praktikaga ja peaaegu enam-vähem samal ajal empiirilise uurimusliku magistritöö kavandamist, tegemist ja kirjutamist. Paberil ja exceli tabelis võib see ju mõnele asjatundmatule optimistile puhas, nunnu ja turvaline paista, aga päriselt tuleb välja hoopis midagi muud. |
Esimene aasta Ikaldus kohe välja ei paistnud ja selle peale ei osanud toona, kooli alguses üldse mõeldagi, tegelikult alustasin oma õpinguid üsna rõõmsalt ja tulevikkuvaatavalt. Need igasugused uued ja mitte nii uued teooriad kõnetasid väga, see oli TÜ-s oldud 1999. aastaga võrreldes midagi hoopis täiesti teistsugust. Oli aru saada, et meile üritatakse anda igas mõttes terviklikku pilti kõige moodsamast haridusekäsitlusest (mida ma siiani jätkuvalt väga hindan). Selles mõttes, et eri ainetes loetu (no näiteks haridusteaduste üldained ja kunstiõppe didaktika) haakisid ikka päris kenasti ja ma oli õppijana pidevalt vaimustuses, isegi mind Tartus ümbritsenud inimesed panid seda tähele. Ehkki kaheksa tundi loenguid päevas pluss kodutööd oligi päris väsitav, oli eelmise aasta teoreetiliste ainete mass mõningase ratsionaliseerimise abiga siiski mingil määral hallatav, sest oli huvitav, eriti praegu distantsilt meenutades. Kole ei olnud, sest oli põnev ja äge voo sees tunda, kuidas mu mõte muutub ja kujuneb. | |
Mingis mõttes pean ma täiesti geniaalseks seda nutikat süsteemi – lihtsalt esimesel aastal ei saanud sellest veel piisavalt aru – , et kõik su kirjutatud kirjalikud tööd, mõtteavaldused, peegeldused ja arutlused maanduvad sinu veebiportfoolios ja sa saad seda hiljem veel läbi töötada ja valida sealt välja parimad oma lõpuesitluse jaoks. See on väga hea ja iga kell parem mingist reprodutseerimiseksamist. Kuivõrd õpetaja töö ju ongi mitte korraks teadmiste taasesitamine, vaid omandatu pidev kasutamine ja olukordadele kohasemaks timmimine. Teise aasta lõpus kutseeksamiks valmistudes oli mul igatahes päris üllatav moment stiilis “oo mis tarka juttu ma olen siin kirjutanud”, ise enam eriti ei mäletanudki ja oli tore ja igas mõttes jõustav lugeda küll. |
Ja muud ootamatused. Veebruaris algas sõda ja see pani mulle päris hullu põntsu, ei loe, et justkui kaugel. Mitte et ma ei arvaks, et ma ainuke selline olin, väga paljudele tuli šokina. Aga jah, keskendumisvõime oli null, ärevus oli kogu aeg laes, ma ei suutnud öösiti magada või magasin ülivähe selle ärevusega – täpselt ei oska öelda, sest unetult passimine on selline veider liimine vahestaadium, kus sa pole ka päris ärkvel kõigi nende tundide jooksul. |
Esimesest õppimiseaastast kõneldes ei tahaks mööda minna mõningasest pettumusest selle pärast, et kunstiga otsesemalt seotud aineid oli ühisõppekaval palju vähem, kui ootasin. Mõnelt kaasõppijalt kuulsin selles ootuses pettumisest veel. Tõesti, igas semestris oli mingi loominguline projekt ja vahel teinegi, aga need olid nii teiste ainete vahele pressitud, et ma ei osanud pinges olles kuidagi mingit päris loomist endast välja pigistada ja paljuski tegin oma loomeprojektid varasemate tööde taas- ja üleinterpreteerimise ning täiendamise varal. Kõige nukram oli siiski ülitiheda aja juures asjaolu, et mul jäid kohutavalt tahaplaanile kõik need tegevused, mis mind varasemalt aitasid ehitada ja enesekindlust andsid, isegi need kooli loomeprojektide seminaride helged momendid oli liiga vähe. Need muud asjad, milleks varem ikka pisut aega jäi, õmblusprojektid, nendega uurimine ja katsetamine, ja rõivaajalooartiklite lugemine, igasugused ostetud ja lugemist ootavad raamatud, neist tundsin hirmsat puudust. |
Tantsutrennidesse ikka jõudsin, hea seegi, sain sealt oma kohustusliku füüsilisest liikumisest antud heaolutunde; kaks aastat varem kinni pandud Elva kultuurikeskuse ruumidesse planeeritud näitust mitte ei jätnud ära, vaid kombineerisin külma kõhuga oma vanemaid ja pärast Viljandist tulekut KMAteljees tehtud maale, nii et tuli selline natuke retrospektiivne käekirja tutvustus, nutikas väljakeerutus olukorras, kus plaanisin uusi töid, aga ei jõudnud midagi sellisesse järku nagu oleksin tahtnud. Teisalt oli õpingutest ootamatus kohas kasu, mis puutus kogu seda eksponeerimise, cv, enese presenteerimise, kunstiteose või ekspositsiooni sisemise telje ehitamise teemat. Noist sain küll hindamatuid teadmisi, millest kunagi ülikoolis maali osakonnas õppides kibedat puudust tundsin. Praegu on pilk märksa selgem, eks ole, ja nagu selles muinasjutus, kus tegelane sai kaugele reisides teada, kus on tema kodus varandus - kas selleks siis pidin Tallinna õppima tulema, et siit oma puudu olnud tükid kätte saada, oma keerdu ja pööret otsida. Eelkõige sain väga hästi selgeks, mis mu haridusest seni puudu oli olnud. |
Teine aasta Teise aasta õppetöö algas nädal varem, “sest muidu ei jõua”, nagu meile edastati. Ütleksin, et küllalt hirmutav sissejuhatus augusti viimasel nädalal. Mina ratsionaliseerimisemeister taas seda endale kenasti ära seletamas, aga taustal oli eelmise aasta lõpust taastumise aeglane minek ja tunne, et suvest jäigi umbes kuu puudu. See oli nüüd see aasta, kus oli vaja ise klassi ette astuda. Esimese praktika tegin Tartu ühes toredas väiksemas koolis, sealne näis mulle mõnus sisuline ja töökas õhkkond. |
Oma koolipäevi ja kunstikoolipäevi sain lõpuks kursusekaaslastega vahetades klapitada, aga ühe korra oli ikka olukord, kus pärast tundide lõppu koolis jooksin otsejoones rongile, et napikalt õigel ajal Tallinnas asuva lastekunstikooli uksest sisse astuda. Päris mitmel meie õppijal oli keerukas suhestuda praktika juhendaja, visionäärist õppejõu nõudmistega, mis tundusid kohati liiga lennukad ja mida samas eeldati kui midagi iseenesestmõistetavat. Kohustuslik rühmatöö jõulude eel, mille meie pisikeseks jäänud kursuserühm eri linnades elamisest ja napist omavahelisest kommunikatsioonist hoolimata mingi ime läbi enam-vähem ära tegi, oli väike võit igal juhul. Nukker tõdemus, et kursusegrupp kahanes õppeaasta jooksul kaheksast viieni ja hoolimata avakohtumise südamlikust soovitusest üksteist toetada, et pingelises koolitöös paremini vastu pidada, kasvasime, erinevad ootustelt ja taustadelt nagu me nagunii olime, minu meelest lõpuks igaüks oma rada. |
Suvi oli vahepeal, ja see oli veidi parem suvi kui 2023. aasta oma. Sõda käib edasi, – sõna harjumine kõlab halvasti – aga sellega on juba nähtud ühte ja teist ja on mingid seisukohad ja otsused, mille baasilt on kergem suhestuda selle õudusega, ei tõmba enam nii vaipa alt ära. Ehkki füüsiline enesetunne oli paranenud, polnud mul kooliaasta alguses veel kuigi palju usku ja soovi kellegagi suhelda. Sõnastasin oma hetkeseisu umbes 'püüan energiat kokku hoida' mis oli vahest ehk kõige täpsem asi, mida enese kohta öelda.
KOGO galeriis oli hiljaaegu teos "Täismõõdus" (Krišs Salmanis), mis lähtus väitest, et kui oled omadega läbi, on sul veel 60 prossa jõudu alles. See video puudutas mind sügavalt, sest sain aru, et just selle 60 protsendi abil tegin sügissemestril ära oma makatöö üksikasjaliku plaani ja otsisin kokku vajaliku kirjanduse ning see oli vägaväga suur asi. Mitu protsenti mul praegu järel on, ma ei tea, igatahes ei tundu hetkel olevat piisavalt, et neid töös plaanitud intervjuusid teha. Rooman vaikselt mööda nõlva edasi ja lähemal ajal on tõsine otsustamise koht, mis saama hakkab.