Kursuse õppejõu AKV juhendamisel, kes on ise EKAs graafikat õppinud ja ka mõni aasta välismaal tudeerinud, tutvusime avatöötoas kolme graafikatehnikaga: diatüüpia, monotüüpia ja linoollõikega. Diatüüpia ja monotüüpia väikeselt, mõõtudes 4 korda 6 cm akrüülklaasist plaadilt. Trükipressi ei olnud, vajutasime ja silusime kujutise plaadilt paberile rulliga - mis võib olla koolides täiesti tavaline olukord. Trükipressi puudumise pärast ei saa ju ometi graafika tegemata jääda.
Diatüüpia ja monotüüpia teema oli autoportree. Tegin enda oma pliiatsijoonistusena, siis keerasin selle aknal valguse vastas järele joonistades tagurpidi. Diatüüpia ongi lihtsalt selle joonistuse survega ülejoonistamine trükivärviga kaetud klaastahvlile asetatud paberil, nii et paberile jääb veidi karvane joon. |
Valikus olid ka mõned värvilised trükivärvid, olid vist sinine, tumeroheline ja kollane, ning tahtsin proovida kahevärvitrükki. Selleks tegin mustaga kõigepealt veel ühe diatüüpia. Õnnetul kombel selgus aga, et need värvid olid kasutuskõlbmatuks kuivanud ning neid ei õnnestunudki sihtotstarbeliselt kasutada. siis soovitati mul teha teine trükikiht guašiga. Joonistuse peal arvestasin umbes välja, kus värviline ületrükk peaks olema, tegin plaadi värviga kokku, joonistasin sellele motiivi nagu diatüüpia puhul ja pühkisin puhtaks need alad, kuhu ei tohtinud värv jääda, nägu ja õlad ja rinnaesine. Siis kribisin guaši sisse mustri, asetasin diatüüpia plaadile ja trükkisin rulli abiga. Nagu näha. |
Linoollõike jaoks olid meil valida käepideme külge kruvitavad eri profiilidega linoolinoad, mida töötoa juhendaja AKV järjepanu teritas. Kasulik teadmine oli see, et kui teha linoollõiget või muud terariistadega tööd õpilastega, tuleks üsna varasesse staadiumi lülitada ohutustehnika instruktsioonid - kuidas hoida, kuidas lõigata suunaga endast eemale ja kuidas mitte niisama näppida seda tera. Ka linoolitükid olid võrdlemisi väikesed, kuid ka motiiv oli lihtne - puuleht või -lehed, stiili - kas naturalistlik või üldistatud - võis õppija ise valida.
Minu lõiked polnud eriti filigraansed, ehkki linool oli värske ja pehme. Ikka jäin pigem sinna sirge joone juurde. Kasutasin üht laiemat ümara ja üht peenemat nurkliku profiiliga nuga.
Tutvumine graafika töökojaga Tutvustuse tegi graafik, fotograaf, kuraator ja kunstiõppejõud LS. Mulle pakkus kõige rohkem huvi litograafia tehnika, stuudios on lehtedel vaatamiseks mitukümmend eri viisidel loodud litograafiat, nii vabajoonistust kui ka eksperimenteerimist eri materjalide abil, näiteks kilekoti või tekstiili vahendusel värvi litokivile kandmisest. Kenasti tehti selgeks, kuidas igale uuele tööle eelneb litokivi puhtaks nühkimine ja uus teadmine oli sellest, kuidas tavaliselt kserokoopialt saab näiteks atsetoonitrüki abil teha kivile peegeltõmmise. Salamisi tegin endaga kokkuleppe, et kindlasti leian veel oma õppe ajal mingil ajal võimaluse selles stuudios graafikat teha. |
Mulle väga meeldis, et soovitati kõikvõimalike materjalitrükkidega julgelt katsetada -- materjalitrükk täiesti ausalt kui üks kõrgtrüki variante. veel oli äge uus teadmine see, et graafikat saab ja võib, kui mitte väga puristlikult läheneda, omakorda muude vahenditega üle joonistada kas parandamise või edasi katsetamise eesmärgil.
Linoollõige mul akvarellipaberile nii ei sattunudki, et mingit nihet ei tekkinud. Oli ka ilusaid teistel, sestap tean, et pole võimatu. See-eest õnnestusid mul käsipressiga tehtud trükid värvilisele jaberile ja erilist rahulolu tekitas üks väga kenasti välja tulnud juurdetrükk samalt plaadilt. Ühe töö ka signeerisin, et asja selgeks saada, aga seegi tahab vilumust, et puhtalt välja tuleks, praeguse tulemusega ma päris rahule ei jäänud, ühtlust ja elegantsi on vähe. Mõned linoollõiketööd eri paberitel siin allpool: |
Prototüübilabor - vist otsapidi tulevikumaterjalide katsekoda? Laboris asus mitu CNC-printerit või lõikepinki ning mõned arvutid 3D-modelleerimise tarkvaraga. Meie tutvumistunniks oli lauale seatud terve rida eri materjale neisse laserõigatud ja -freesitud kujutistega, seal olid eri metallid, akrüülklaas, nahk, puit, plast, ja rida 3D-prinditud objekte, eelkõige plastist. Plastobjektid olid mitmesuguste sisestruktuuridega ja nende juures oli kohati märgatav printeriotsa jooksutee, mis vist ei tohtinuks olla. Oli ka peentest puiduosakestest prinditud asi, mida meie tunnijuht nimetas uhkelt puiduks, aga mina selleks nimetada ei söanda, pigem puitpapiks või kuidagi nii. Puit oma karakteerse suunda omava soonelisuse/kiulisusega on pigem elav materjal, aga prinditud objektil see määrava tähtsusega struktuur puudub, isegi kui keemiline koostis on sama. Nagu munagagi: kogelmogelist enam kanapoega ei saa.
Fotostuudio ei olnud mulle kui kellelegi, kes vähe pildistab, kindlasti nii informatiivne kui mõnele kogenud fotograafile, aga tutvustus andis aimu igakülgselt läbimõeldud, väga uhke ja profi sisustusega töökeskkonnast, mis tekitas kohe kohutava tahtmise mingit fotoprojekti teha seal. Töid tehakse seal seinast seina, alates modelliga kunstfotodest kuni tootefotodeni, kus mängib rolli varjude ja läigete olemasolu või puudumine ning millist tulemust selle kõigega saavutada tahetakse. Reaalset võimalust vähemalt selle semestri jooksul oma projektiks, esiteks ajapuudusel ja sellepärast, et ma ei viibi pidevalt Tallinnas, ma esialgu ei näinud.
Keraamikastuudio asub maja viiendal korrusel ja selle ümber, sees nig rõdul jäävad kõigepealt silam väga suured keraamilised vormid, mõned sellised, kuhu saab midagi sisse panna, teised lihtsalt skulptuurid.
Eve: Itaalia kursiivi töötuba See teema, mille valisin, sai sellepärast keerulisevõitu, et ma ei mõelnud oma auditooriumist kui lastest, keda ma võib-olla õpetama pean, vaid kui täiskasvanutest ja mõtlesin, mis neile võiks olla huvitav ja enneolematu. Kuna ma olin ükskord enam kui aasta tagasi väga võlutud sellest, kui lihtsalt Labora kirjakunstnik TI suutis kirjeldada ja kuulajatele omaks muuta itaalia kursiivi, siis mõtlesin proovida seda ka oma kursusekaaslastega. Ilma igasuguse lubaduseta, et pärast töötoa läbimist see asi käpas on, pigem tutvumistunni vormis. |
Muidugi tegid kõik oma kahest pliiatsist koosneva kirjavahendiga ilusasti tähekujud, liigutasid sententsi või sõna kirjutades tekstiplokke üksteise suhtes ja ridu üksteisest läbi. Lisasid markeriga piirjooned ja täitsid pinnad värviga. Aga mul endale kargas suure hilinemisega pähe, et oleks ju võinud jätta ka need valikud lahtiseks ja anda ülesandele arenguruumi, näiteks oleks võinud ühtlase värvi asemel täita tähed mustritega, või hoopis jätta need piirjooned mustaks ja täita vahed mustritega nagu selles niidirägastikukirjas siin pildil. |
Teema keerukuselt on laisulekiri ehk põhikooli vanema astme teema, eriti kui mitte kirjutadagi mingit mõttetera või lauset, vaid näiteks kujundada monogramm - tänapäeva lastel on sageli kaks nime, koos perenimega siis kolm tähte - või üks lühike sõna kuidagi põimununa või muul viisil eriliselt. Neist saaks siis omakorda teha kas graafikas pitsati või midagi. Esimestest sammudest läheb ilusa kirjapildini nii palju harjutuskordi, et selle saavutamiseks peab olema ekstra motivatsioon ja oskus harjutada; ning samuti hea juhendaja, kes aeg-ajalt suunda korrigeerib.
KR töötuba "inimestele, kes arvavad, et nad ei oska joonistada" Graham Shaw harjutuste järgi. Erinevad tüpaažid valmisid juhendamise järgi üksikute joonte ja liigutuste kaupa, nii et algul polnud kuigi hästi aru saada, milline tüüp paberile jõuab. Taas polnud õppegrupp ühtlane, mõned meist on joonistanud palju ja teised jälle vähe, aga üsna omapäraselt värskendav oli sel viisil neid portreesid ehitada. Üllatuseks oli, et töötuba sellega ei piirdunud, vaid võisime värskelt omandatud karikatuurijoonistamise oskust rakendada anekdoodi piltidesse panekul. Ülesande teises osas tuli nimelt valida tahvlil olevaist Juku-anekdootidest üks ning teha sellest koomiks või storyboard, kusjuures selles tuli rakendada erinevaid kujutamise plaane - üldplaani, keskplaani, suurt plaani, ülilähiplaani ja nõnda edasi, näited pandi ka juurde "Family Guy" kaadrite näol. Ise arvangi, et ilma selle lisaülesandeta oleks see töötuba võib-olla natuke igavaks jäänud.
Taoline koomiksi joonistamine sellisteid lihtsaid karikatuurseid portreesid kasutades, kasvõi naljana või harjutusena, võiks hästi peale minna põhikooli teises astmes, kus väheneb usaldus oma kujutamisoskuste suhtes. Kuigi ma olen kunstiõpetajana sutsu skeptiline selliste nii joon-joonelt mudeli etteandmiste suhtes. Väga hea, sisukas ja üksikasjalik oli KR antud kujutusplaanide lahtiseletamine näidete varal ning selgitus, kuidas need toovad pildiritta lisaks vaheldusrikkusele sisse ka mõtte muutumise, rõhud ja pausid. |
Marin: Kipsskulptuuri töötuba ML pakkus välja, et lastega oleks tore teha äärmiselt taktiilset harjutust, kipsskulptuuri vormimist õhupalli sees käte vahel, sest lastel on kompimismeel keskeltläbi palju tähtsamal kohal kui täikasvanutel. Kips tuli veega segada 1:2 mahusuhtes seguks, mis pidi olema umbes hapukoore paksune, valada see õhupalli sisse ja hoida seda pallist vormitud kuju niikaua käte vahel kuni kips kõvastub. Plaan oli segada segu plastist mineraalveepudelisse, millel mahumärgid peal - minul sai segu siiski miskipärast liiga paks ja vee lisamisega timmisin seda, kuni segu oli võimalik pudelist välja õhupalli sisse valada. Nagu pärast selgus, oli selles segus õhumulle ja muud taolist ebaühtlust. Võib-olla oleks kõigi ühine segu segatuna mingis suuremas nõus olnud parem variant? See skulptuuri vormimine oli tõesti väga kompimisekeskne tegevus; minul, täiskasvanud inimeselgi oli keerukas mõelda, kuidas ma teda vormida tahan seal õhupallist järeleandlikus kummivormis, samuti nõudis veidi pingutust skulptuuri käte vahel vormis hoida kipsi kõvastumiseni. Segu kuumenemine kõvastumisel oli nagu selle vormi omakeelne vastus kätevahel mudimisele, tõeline alkeemia tunne tekkis. | Inspiratsiooniks oli ML leidnud traadiga vormitud lateksist skulptuuride seeria, Iisraelis asuva Reddish Studio disainerite "Jaffa Veenused", mille kohta saab lähemalt lugeda siit artiklist. Foto: Reddish Studio, via My Modern Met |
Kahe nädala pärast toimus töötoa teine osa, kus andsime skulptuurile akrüülvärviga uue näo. Tegin seda kodus ja olin kaaslastega ühenduses üle võrgu. Valisin toonideks koobaltsinise ja inglispunase/punase ookri ning nende vahele kulla, mis ka vormi hästi esile toob oma läikega. Järgisin laikude paigutamisel skulptuuri lohke ja süvendeid. Tulemus näeb välja nagu mingi pidulik rändauhind suvalise seltskondliku võistluse jaoks näiteks. |
HL oli ette valmistanud hulgaliselt eri materjale, mida marmoreerida, seal leidus puitaluseid, klaas, pappkarbid, erinevad paberid. Ka värve oli vähemalt kaht eri liiki, ühed matimad (Pebeo Marbling: neli psühholoogilist põhivärvust, must ja valge), teised pärlmutrise läikega (Kreul Magic Marble: kuld, hõbe, roheline, helesinine, tumesinine ja purpurvioletne metallikvärv). Lisaks neile olid laudadel veenõud veega ja tikud marmormustrite tekitamiseks.
MR andis meile edasi meetodi, mida ta ise õppis graafika suvekoolis ühelt kunstnikult ja õigupoolest oli tegemist tema autoritehnikaga. Seepärast ma seda tehnikat siin väga üksikasjalikult ei kirjelda, kuid prindivorm võetakse kopeerpaberile mingilt tekstuurselt esemelt (osa värvi jääb eseme külge) kuumutades mõlemat läbi siidpaberi ja seejärel kantakse uuesti kuumutades see kopeerpaberile jäänud jälg lõppteose jaoks mõeldud paberile.