Natuke järjena eelmisele postitusele Münnichi kabelist leitud kontušškleidist: mõtlesin, et katsun siin jälgi ajada ja meelde tuletada, kuidas mõtted liikusid ja milliseid oletusi ma tegin, kohe, kui olin aru saanud, et kleidi siidtaft on kootud mingi menetlusega osaliselt värvitud lõngadest. Äkki see on huvitav ja tekitab mingit äratundmist kelleski, kes on samuti sel viisil pimeduses kobades alustanud. Tuletan meelde, chiné à la branche oli käsitsi lõime värvimise tehnika, mille puhul branche tähendas üht mustri järgi seotud ja eraldi värvitud lõimekimpu. Kõrvaloleva pildi kangal on need võrdlemisi peened lõimekimbud mustris ilusasti näha. |
Lõpuks kaevasin hoolega muuseumikogude 18. sajandi kangaproovide raamatutes (neid kasutasid näiteks kaupmehed ja ka müügimehed), nagu see või see või see (inglise keeles öeldi taoliste kangaste kohta clouded silk) ja üksikutes kanganäidistes, nagu see või see - eriti otsides neist just näiteid chine-kangaste kohta, hakkasin taas kõheldes mõtlema selle sidumistehnoloogia peale. Sellepärast et teatav nurgelisus ja pikslilisus on nendes muuseumiraamatute kanganäidistes olemas. Aga selliste keerukate mustrite loomine tundus siiski hullult keeeruline lahendus, eriti tänapäevase silmaga vaadates, ja Tartu kontekstis ikka nii uskumatu. | Ülalasuv foto kaupmehest kangaprooviraamatuga võetud artnetist siit. |
Vead on head. Kus ma olen nüüd alles targaks saanud.