Selle näituse initsiatiiv tuli Peipsimaa pärimuskeskuse poolt. Aasta varem olin aidanud tekste sõnastada ja ekspositsiooni sättida ühel ettekandepäevaks ülemisele korrusele seatud ikoonide ja lubokkide pop-up näitusel. 2021. aasta novembris tuli pakkumine teha näitus uueks hooajaks endisesse kangatrükiteema ruumi, maakivist ja osaliselt krohvitud seintega mõneteistkümneruutmeetrisse tuppa, mis pidi saama uueks näituseks ka uue kuue. Näitus pidi Pavel Varunini töö näitel tutvustama puust nikerdatud ikooni valmistamise protsessi ja mingil määral ajalugu. Jaa, päris kuraatoriprojekt, kus koos ekspositsiooni loomine ja tekstide kirjutamine, ja see paistis mulle äärmiselt põneva proovikivina ... ja ikoon ongi ka südamelähedane teema kui õigeusu taustaga inimesele. Hakkasin uue aasta alguses materjalide järgi ringi vaatama ja esimesi mõtteid mõlgutama. |
Peipsimaa pärimusega ja pärandiga haakus puust reljeefne ikoon seda külge pidi, et Pärimuskeskus tutvustab vanausuliste käsitööd ja kultuuri ning reljeefse ikooni valmistamise tava, mis oli 15. ja eriti 16. sajandi Venemaale omane, kuid hiljem põlu alla pandud, säilis 17. sajandist alates vanausulistel maa põhjaaladel. Pavel Varunin on oma looduga niisiis selle traditsiooni taaselustaja 20. ja 21. sajandil. Muidu on Peipsimaa küll teada-tuntud oma ikoonikoolkonna poolest, aga see oli ikoonimaalijate meisterkond, nikerdatud ikoonide tegemisest siinkandis pole teada vähimatki. |
Üsna peatselt tekkis lugemisel ja kirjutamisel arusaam, et Paveli loodud ikoonide ja reljeefse ikooni fenomeni tutvustamine ainult vanausuliste kultuuri kontekstis jätab selle teema pisut nagu õhku rippuma. Kuigi vanausulised vastandavad end kunagise kirikulõhe tõttu õigeusklikele, ei ole vanausuliste kultuuri võimalik mõista õigeusu tausta tundmata. Õigeusk omakorda pole mingi üksnes vene-värk, nagu mõni pealiskaudselt võib arvata, vaid sel on pikad, laiad ja sügavad juured kunagises haritud ja kultiveeritud Bütsantsi kultuuris, mis on mõjutanud tervet rida idakiriku traditsioone. Niisiis lisandus näitusesse tekst ikooni kui vahendaja tähendusest ja teoloogilisest sisust, samuti ülevaade 9.-10. sajandi Bütsantsis esile kerkinud reljeefsetest ikoonidest, mida seal loodi kõikvõimalikest materjalidest, lisaks puidule ka kivist, metallist, elevandiluust ja vääris- ning poolvääriskividest. Lisaks üldharivale infole - keskmine eestlane ei tea ju ikoonist kuigi palju ja ikoonidega seoses on ka minu meelest liikumas ka mitmeid müüte ja väärarusaamu - aitas selline lähenemine ilusasti aega ja ruumi paigutada Pavel Varunini 21. sajandil loodud puunikerdteosed, mida ta teeb teadlikult vanapärasemat vormikeelt järgides, vanema ikoonimaali lineaarses lakoonilises stiilis ja ilma dekoratiivsete detailideta, mida 17. sajandi vene kunstis väga armastati, ent mida peab ülearuseks. Kujutise ikooniplaadile kandmise kirjelduse juurde sai lisaks tehnoloogiate kirjeldustele paigutada lisainfot kujutise kanoonilisusest, käsiraamatutest-podlinnikutest ja eeskujujooniste kogudest kloostrites ja ikoonitöökodades. Täiesti eraldi postrile tuli panna veel üks mahukas ja oluline teema, ülevaade ikoonile kirjutatud tekstidest, nimedest ja nende kirjutamise traditsioonist, aga ka signatuuridest ja nende puudumisest. See kõik võttis mõnevõrra kauem aega kui esialgu arvasin, tähtaegadega tekkiski probleeme, aga see pingutus tasus end ära. Tohutu raske oli kirjutada nii keerulisel ja lugematute hargnevate teedena laiali mineval teemal piisavalt kompaktselt, et eriteadmisteta lugeja ei väsiks ja suudaks mõttega kaasas püsida, ja et tekst ei läheks liiga pikaks. Abiks on teemat kokku võtvad pealkirjad postritel, iga pilti hoolega vaagides kokku otsitud illustratiivne materjal teksti juurde, suuremalt jaolt commonsist, aga ka Peipsimaa rahva ja mu enda tehtud fotod. Ja ausalt, ma olen nende oma kirjutatud tekstide üle kaunikesti uhke (kergitab koer saba), olgugi infotihedad, on need samas selged ja kergesti loetavad ning igati sobivad hariduslikku eesmärki täitma. | |
Näituse algses kavas oli ainult eksponaat, mis pidi näitama ikooni valmimise faase, püha Georgi võidukandja ikoon, mille Pavel valmis tegi kohapeal uurimiseks. Deesise ja apostlite ikoonid ei olnud algsesse ekspositsiooni toona üldse plaanitud, aga Pavel tõi need ühel hetkel näituseruumi panemiseks pärimuskeskusse ja need sai panna idaseina, nagu on õige, ikonostaasi moodi mitmes reas. See andis ruumile väikese kabeli väljanägemise, selja taha jäid seintele prorisid-eeskujujoonised ja muud õpetlikud ekspnaadid, nagu tööpink tööriistadega ja ikoon, mis oli eri osades eri valmimisfaasis. |