Mis kirgi sündmus üles kütnud on, kogesin ühel, ütleksin, kaunis ebameeldival juhtumil sotsiaalvõrgustikus ja selle tulemusena peaaegu et enam ei tahtnud sõnakestki poetada, aga samas nüüd, mõnevõrra hiljem, juba tundus õpetlik ja huvitav see kogemus ära kirjeldada. Ühesõnaga, kunstnik PP sünnipäeva puhul olid tema sõbra feedis fotod temast ja tema kolleegidest ateljees aega veetmas ja teiste hulgas on ka foto sünnipäevalapsest ühe oma maaliga. Ja selle foto alla kirjutasin täiesti heasoovlikult ja pahaaimamatult ja neutraalse mina-teatena oma reaktsiooni "mind väga võlub see töö". Ja kus siis feedi omanik kukkus pröökama - nimega suunatud vastus, hüüumärgid, suurtähed! - et väga professionaalne, et miks jäi aastalõpunäituselt välja jne. Nagu mul oleks selle näituse korraldamisega mingit pistmist ja johhaidii, ehk lugeja nõustub, täiesti ebaadekvaatne reaktsioon lihtsale lausele pildi meeldimise kohta. |
Käisin mitu korda sellel paljukõneldud aastalõpunäitusel. Ajalehtedest kuigivõrd polegi veel arvustusi lugenud, kuna need paistsid olevat maksumüüri taga, aga siin on mul kena vaikne kohake, kus lihtsalt inimesena tänavalt jutustada isiklikku ka ilma vajaduseta ilmunud kriitikat refereerida ja analüüsida. Selle mitmest lõigust koosneva tiraadi peale vastasin lõpuks, et mulle ei meeldi, kui minu peale põhjuseta karjutakse. Ma ilmselt ei ole võimeline ennast paljude inimeste olukorda panema, kes kuraatori(te) valikust kuidagi häiritud olid, aga see mõte tekkis küll, et ilmsesti oli palju raskem nendel, kellel on aastaid stabiilselt püsinud üksainus ja väga kindel ja võib-olla ka tugevalt institutsionaalse heakskiiduga seotud enesekuvand kunstnikuna. Aga tegelikult on ju igal inimesel palju identiteete või osaidentiteete - ma ka veel üliõpilane, õpetaja, rõivaajalooentusiast, ema. Näitusekülastaja. Ebajärjekindel blogija. Sestap kui vaatepunkte niipalju rohkem ja teadlikkus omaenda sisust ja väärtusest olemas, taandub mingi joone alla jäämine, mis võib sõltuda lugematust arvust asjaoludest, vaid üheks episoodiks üldiselt väga tegevus- ja kogemusrikkas olevikus. Aga inimesena tänavalt ütlen, et näituse kujundus pigem meeldis ja kõnetas. Üldine kontseptuaalne tervik oli väga võimas, sest kas teate, värvil on täiesti oma iseseisev, sõltumatu maagia, nagu ma sageli ka õppijatele olen öelnud, ja selle peale oli täie teadmisega mängitud. Värv mõjutab nii tugevalt sinu tundmist, nägemist ja olemist sel viisil, et sa ise seda ei pruugi märgatagi, aga oled natuke kõrgemale või kõrvale tõstetud igapäevavoost. Ruumid olid, otse öeldult, lihtsalt nii ilusad. Mõnes kohas oli päevavalguse osaline kinnikatt väga hea kontsentreeriv valik. Igal teosel oli ümber nii palju avarust, et see tõstis materjali korrastatuse või korrastamatuse seinast esile ja kuigi minu silmale valitutes ebaühtlust oli, töötas seekord hästi selgelt ja taotluslikult just ruumitervik, millest eksponeeritud teosed oma eripalgelisuses moodustasid ühe lahutamatu osa. No mõne värvilisele taustale asetatud teose puhul jäin pikemalt mõtlema, millisena oleks see mõjunud tavalises valges kuubikus. Tõepoolest, esteetilises mõttes oli näitus mu kui vaataja jaoks jaoks ikkagi pigem õnnestumine, selline kuraatori tour de force seekord. Täiesti teine teema on sõnastamine - et kas tänavust saab niisugusel kujul nimetada ülevaatenäituseks. Pole muidugi täpsemalt kursis korralduslike üksikasjadega nagu varem ütlesin, aga ülevaatenäitus on mu jaoks tavaliselt olnud ka koht, mis tahabki anda ülevaate mingist aja või ruumiga piiritletud hulgast, kus teoseid rohkem väljas ja vaatan eri käekirjade dialoogi - no näiteks kui kujundaja on pannud midagi osavalt kõrvuti - ning teoste rohkus pole seganud üksikutele autoritele keskendumist. Muidugi toob ruumiprobleem alati kaasa küsitavusi kõrguse- ja kohavalikute osas, aga eks see olegi näituse kujundaja proovikivi, millelt oma suuri ja väikesi võite lõigata. Praegu ma tervitasin küll alternatiivset lähenemist ja püüdlust uusi teid otsida, aga pigem tundub hetkel veel sellise värskust toova ühekordse eksperimendina ja ootan huviga, milliseid lähenemisviise tulevikus leitakse. Ja kindlasti loen esimesel võimalusel läbi ilmunud kajastused, millest mõne kohta olen kuulnud juba palju häid sõnu.
0 Comments
Käisin juba mitmendat korda MT näitusel "Elutöö". Miks ma sinna kogu aeg tagasi uuesti vaatama jõuan? Esiteks. Silmale on selge rõõm see analoogfoto iseteadev üliiseloomulikkus, käsikadreeritus, lisaks valdavalt mustvalge või kitsa koloriidi keskse lähenemisega tehtu, väga naudin seda praeguses ajas, kus igast minu nähtavast kanalist ja küllap ka nägemata digist ja meediast tulvavad katkematult sageli magusa või ultrarealistliku värviga, mõnikord koguni otsitud-sätitud narratiiviga digipildid, lisaks sellele veel ka pildiloojast tehisintellekt, va libedik, mille tehtu vaibumatut populaarsust ma tõenäoliselt ei saagi mõistma. Teiseks. Eriti just inimestest tehtud fotodes ja ruumivaikeludes, aga tegelikult kõigis neis pääseb mõjule mingi aja hapruse teema, mingi sihikindel kontsentreeritus, mis tõenäoliselt on saavutatud küll hetkega, aga milles aimub mõttetööd ja vaatenurga läbiproovitust, sellist tihedust, milles joonistub välja hetkega hoomatav uus tasand, üldistus või kujund. See on see, mis kõnetab mind ka maalikunstis. Kuivõrd ma ise pole eriline fotograaf, jäid igasugused säri- ja vormieksperimendid näitusel minust kaugemale, aga näiteks eriti mõnede puulinnavaadete sõmersus-mürasus, mis omal viisil kaotas igasugused tarbetud detailid ja kristalliseeris välja valguse ja ruumi kompositsiooni, pani teost mitu korda uuesti vaatama nagu kontrolliks, kas hetk on veel sama. Kuivanud õite seerias vanade fotodega kokkukõlas tekkiv ajakujund võimendus korduses, mis polnudki tegelikult kordus, sest pildid ja formaadivariatsioonid tõid üksteist esile. Viru vete seeria tekitas mul isikliku haake, zooloogide Virumaa-praktikaga kunagi aastakümneid tagasi, ja tõukas kohe kõrvaliseks küsimuse, kas nende fotode värvi on manipuleeritud või midagi, sest teravalt tuli taas meelde tööstusest räsitud maastiku enda 'manipuleeritus', looduse õõvastav muutumine, mida kogesime -- eri värvi veed mõjusid minu jaoks selle väljahõikamisena. Kolmandaks. Ilmselt inimestest tehtud fotodes ilmneb autori talent kuidagi puhtaimal kujul, tema empaatia, samuti see ajahetke väljasadestatus. Nende piltide ees olen siiani seisnud kõige kauem. Iga isik on küll oma ümbruses, ent detailid pole need, mis tõmbaksid tähelepanu ja hakkaksid mingit oma eraldi lugu jutustama, vaid need suunavad nagu ikooni pööratud perspektiiv tähelepanu portreteeritule. Jääb vaid imestada, kust see fokuseeritus tuleb, kas kunstnik näeb võtte hetkel juba õiges formaadis, õiges valguses ja raamitud pilti seinal -- kas või oma peas? Kuidas ta nii põhjapanevalt sisuline suudab olla võtte tegemise olukorras, kus tema ümber on 360 kraadi olmelist igapäevakeskkonda? Vaataja saab aru, et seintele jõudnud valikus on tippude tipud, need aga pole kaootiline hitirida, vaid on korrastatud maitsekalt ehitatud seeriatesse, needki ruumiliselt piisavalt eraldatud, et iga seeria kõla analoogiliselt eri orkestripillidele välja tuleks. Aeg sõeluda ja jagada on juba olnud, vaatajale jääb näitusel aeg luua kokkukõla ja dialoogi. Näitust saab veel paar päeva näha, kolmekuningapäevani ehk 6. jaanuarini.
Kutsuti PP näituse "Õhtumaised õhtunaised" avamisele Haki galeriis ja see oli igas mõttes väga värskendav. Küsimustele, mis mul omal tekkisid, nimelt et kas eksponeeritud aktikrokiid a - on maalitud natuurist ja b - kas enamik neist on maalitud KMAteljee krokiitundides, sain avamissõnavahetuse ja veel mõnede eraviisiliste vestluste jooksul vastused. Siis ei jäänudki enam palju muud üle kui hakata näitusel ringe ja jooni tõmbama ühe pildi juurest teise juurde kulgedes. Asja, millele ka autor vihjas - et tema pilku võinuks mõni usinam tõlgendaja lausa seksistlikuks pidada nende joonistuste alusel - ei olnud põhjust kahtlustada, vähemalt minu silma jaoks, sest väljapandus ei puudunud soe huumorivirvendus ja see mõjus kõige rohkem siiski vaid teatava üldistusena mingitest korduvatest ja varieeruvatest joontest, mis meesvaatlejat võivad naise juures (kahtlemata!) kõnetada, võib-olla isegi sutsuke "kõik naised on (nagu) üks naine"-printsiip, aga pigem sooja pilguga.
Lubasin endale väikest mõtiskelu selle üle, kas oleks saanud teha samasuguse näituse üksnes nendest minu lemmikpiltidest. Tõesti, pigem mitte, sest oma sõnumit kandis ka teoste rohkus, kolmel seinal laiuv barokne külluslikkus, arvutu hulk eri toonides ja joonekarakteriga joonistusi korrapäratute lainete ja voogudena väikese ruumi heledatel seintel - kas mõnel veel tuli silma ette mõni 17. sajandi vaikelu liha- ja puuviljamägedega üle mitme lauaserva maha vajumas? Avamisejutt tiirles ümber autori kooliaastate, selle, kuidas autor kunstist midagi ei tea ning kuidas ta sinna ja tänna kõike guugeldas, aga ma ei suutnud seda võtta kuidagi muidu kui nalja ja irooniana. Ja veel, elegantselt sõnamänguline pealkiri, lahe tutvustustekst, PP nõtke sõnakasutus ja oskus ladusalt ja naljakaid seoseid kaasates oma näituse sünnist kõnelda jätsid oma kergusega toreda sundimatu tunde kogu tervikust. Siia alla plaanin teha väikese lemmikutegalerii kunagi. Täna ei olnud fotokat kaasas.
KK kui Rakvere vanatantsuansambli juhendaja sai kutse tulla Viljandi hansapäevadele tantsu töötuba juhendama ja ta viskas listi omakorda palve tulla ühel meie tantsijal veel, et Playfordi tantsuraamatute tantsud piiramata arvule paaridele töötoa esinemiseosas uhkemad välja näeksid. Ma vastasin kiirelt, sest tantsupäevad on alati pidupäevad mu jaoks ja kergitavad mind ikka pisut maast lahti, kõik see ilus muusika ja turvaliselt reglementeeritud suhtlus laval. Veel enne kui see päev kätte jõudis, algasid seiklused. Sest selgus, et absoluutselt kõik kahe hommikuse bussi piletid Tartust Viljandisse olid välja müüdud. Säh sulle ühistransporti peaaegu naaberlinnade vahel. Kas ettevõtmine tuleb üldse katki jätta? Aga ei, peagi tuli soovitus sõita rongiga Tamsallu, mis jääb kenasti Rakvere-Viljandi teele ja bussijaamast pidi rakverlaste mikrobuss mind ja KK-t peale korjama. Kuna oli teada, et riietumiseks jääb koha peal aega alla poole tunni isegi siis, kui Fioretto buss jõuab Viljandisse õigeaegselt, siis otsustasin 17. sajandi silueti jaoks vältimatult vajaliku aluspihiku kodus selga panna ja ka muu kostüümi maksimaalselt, nii et see ei segaks mu raudteejaama kulgemist, aga et ei peaks sellele hakkama Viljandis eraldi aega kulutama. Raudteejaama sõitsin jalgrattal alusriietes, millele maskeeringuks panin peale pihiku koonusja siluetiga orgaaniliselt sobiva tirooli kampsuni. Ja näed, KK oli samuti kostüümis tulnud, pikk tume keepmantel peal, valged sukad ja mustad tantsukingad ning laiade särgikäiste pitsmansetid elegantselt selle alt paistmas. Seepeale panin end ise rongis ka kiirelt mundrisse - Elroni fenomenaalse mäluga piletimüüja jäi isegi nagu pisut vaatama, et kas on ikka sama inimene, kes enne pileti ostis, aga muidugi tundis ära - ja nagu hiljem selgus, oli see rongis riietumine kah üks ütlemata tark otsus. Mikrobussi ümberistumine läks kiirelt ja sujuvalt, aga väikestel teedel Viljandi suunas kulgemisega tekkis viivitus, nii et riietumiseks ette nähtud poolest tunnist enne esinemisaega sai viis minutit. Veidi enne Viljandit läks ka parukas ja make-up mul käiku ja bussist välja astudes olime KK-ga mõlemad kenasti tantsuvalmis. Üks tantsuõpetamine liikus siis esinemise eelsetesse minutitesse ajal, kui teised tantsijad end rõivisse seadsid, ja valmissaanud hüppasid õpetamisringi sujuvalt juurde. Üldse see esinemise osa ja õpetamise osa samuti oli mõnus ja seltskondlik ja lõbus. Huvilist rahvast tuli lõpuks pika rea ja suure ringi jagu ning mõni laps ja täiskasvanu, kes olid esimeses voorus, tulid ka teise uuesti. Hansapäevade müügialal ei viitsinud seekord üldse ringi ringi vaadata, põhjusel, et nagunii samad müüjad tulevad ka Tartusse laadale ja rahvahulgas trügida ei viitsi kuidagi. Selle asemel algas turistide ehk meie Viljandi kultuuriprogramm kahe esinemiskorra vahel Pärimusmuusika aita lõunatama minekuga. Toit oli lisaks sellele, et hästi kõhtu täitis, väga maitsev ja nägi ilus välja ning tellitud bouillabaisse'il olid kõik ootuspärased komponendid sees olemas, mida kaugeltki igas söögikohas ei pruugi olla. Mina kukkusin seal veel mõnusalt kultuurilehte lugema, samas kui KK murelikult vaatas, kuidas söögikoht viimase kui kohani külastajatest täitub ja meie viiese laua taga jätkuvalt oma laiade mantlite ja muu pagasiga toole täidame. Viljandi muuseumis lülitasime sisse mõlema muuseumikaardi. Viljandimaa loodusele pühendatud toast - mis näiteks oli suurepärane taust ja ruum raamatu "Viljandi motiiv kunstis" esitlusele - liikusime kiirelt läbi, sest tahtsin KK-le näidata mõningaid ägedaid vidinaid keskaja ja varauusaja toas. Viljandi linnuse rekonstruktsiooni peal sain osutada, millisest vägevast linnusest kus kohas üksikud maalilised müürijupid järele jäänud on ja et kuidas järvega mitte ühenduses olnud vallikraavi otsad kinni ehitatud olid - enne tekkis linnuses jalutades just sel teemal just küsimus. Viljandi linnuse romaani-varagooti kapiteelid olid ka kenasti koopiatena esindatud - eriti meeldis mulle see rebase ja kure valmi teemalise kapiteeli eksponeerimine - ja hirmus tore on ka see, kuidas neid on linnakujunduses ära kasutatud (eks ikka need ägedad pingid). Imetlesime 18. sajandi asjaarmastajate jooniseid igasugustest Viljandimaa kohtadest - seda saatis arutelu, kuidas toonane igaühe-joonistusoskus kui hariduse kohustuslik osa on mineviku olustikust nii palju visuaalset infot pärandanud, isegi kui see otseselt kunst pole - ja sellest asjaarmastajate panusest on Eesti kunsti kolmandas köites päris hõlmavalt kirjutatud.
Nagunii oli mul plaanis see suvi pisut tutvuda, mida leiab Eesti väiksemates muuseumides ja kuidas see võiks leida kunstihariduslikku rakendust, sellepärast ka muuseumikaart taskus; seekord jäime kahleid uurima, aga kuskil mujal võib jälle muud ägedat leida.
Järgmine, lausa naljakas seismajäämine oli turistidel teise korruse ekspositsioonis suitsukarpide juures, kus köitis tähelepanu nende kõikvõimalikus stiilis kujundused.
Päeva lõpuks sai teoks ka ammune plaani Viljandis Mulksu külastada, sest kunagi pole olnud kas aega või käepärast sobivat seltskonda, aga nüüd viis tee sellest mööda olukorras, kus Tartu-sõiduni tuli aega parajaks teha ja oli soov ka pisut lõõgastuda. KK avastas hunnitu rosmariiniõlle, mina ühe teise ja palutud suupistevalik oli väga asjakohaselt komplekteeritud. Panin meist baarimehe võetud pildi allkirjaks fessaris "Kümme aastat hiljem", sest kostüümid käivad kõige paremini kokku Dumas' "Kolme musketäri" teise järje ajaga, aga loomulikult sisaldub ses väike vihje ka juunis plaanitud teatrikülastusele. Lahkusin kõrtsist liigutusega, mis samuti oli ülimalt turistlik, nimelt avastasime tualettruumidest Aniidola seinajoonistused/maalid, üks neist lihtsalt pildi sisse minek koos budasarvikuga ja muude fantastiliste olenditega, teine aga paljude viidetega maailma kunstiajaloole ja ma kohe ei saanud lahkuda seda jäädvustamata. Võiks teha äraarvamismängu, kes tunneb rohkem kunstiteoseid ära ja nimetab neist iga aja, koha ja autori, noh mitte küll kooliõpilastele, aga miks mitte näiteks postituse lugejatele. Peeglis allpool ühel fotol saab seda fotokaga taidlevat turisti siis ka näha.
Korraldus oli üsna mitteformaalne, nii et muretsesin pisut, kas ongi selline pigem seltsielu-sündmus millel omavahel tuttavad inimesed omavahel tuttavaid mõtteid põrgatavad ja sisenalja viskavad, aga õnneks oli siiski ka pisut piltidest kõnelemist ning võimalus küsimusi esitada. Minu jaoks oli selle näituse kõige väärtuslikum vaataja-avastus viis, kuidas kolme küll sarnaselt värviteemadega tegeleva, kuid siiski kaunis erineva maalikäekirjaga maalija teosed olid pandud kõrvuti ja läbisegi. See tekitas teatava dialoogi maalide vahel ja lisas igale veel midagi juurde. Seepärast huvitas ka, kuidas näituse komplekteerimine üldse käis - kas tuli igaüks mingi komplektiga kohale ja siis hakati avastama - ootuspäraselt ei tehtud midagi sedavõrd riskantset, suhtlus ja tööde valimine oli mõnevõrra kooskõlastatud kõigiga. "Mida kunstnik sellega mõtles"-küsimusi tuli auditooriumilt ka, aga ma olen peaaegu alati, võib-olla välja arvatud nooremana, suhtunud sellistesse juttudesse nagu pullikakasse, mis ei hari ei vaataja teosenägemiskogemust ega ka aita looja otsinguid kuidagi lahti mõtestada, ja vastused olid õnneks natuke laiemalt teoste valmimise tausta avavad. Näitusel oli kerge süüvida üksikutesse teostesse neid eraldi vaatama jäädes, aga kaugemalt ja fotodelt tundus pilt üsnagi karmilt tihe - selles mõttes oli minu lemmiksein see, mis avaneb peaukselt tulijale - kaks äärmist maali olid sellised, kus silmale oli piisavalt puhkeruumi, kas monumentaalsema motiivi või hillitsetuma värvikasutuse pärast, ja keskne töö oli oma värvirohkes tiheduses neile pisut vastanduv. Kuid õnneks see tihedus polnud ka häiriv, ühtne raamimata või valgete raamidega kujundus, ja igas pildis oli peale arvukate särakohtade ka rahukohti, mis toetasid. Kultuurisündmuse seltsielu-moment sai ka lõpuks oma osa kätte, sest sain pisut kõnelda oma kahe viimase aasta õpingutest neile, kes selle kohta küsisid, kohtusin inimestega, kellega olin varem aastaid tagasi kohtunud ja nüüd sai tutvust värskendada, selline suhtlus oli minu jaoks pigem uusi teadmisi andev ja sisukas, ning kogu mulje sündmusest oli mitmes plaanis kosutav. Muide, näitus on veel 3. juunini vaadatav ja seda vaatamist ma kindlasti soovitaksin.
Pidin lõpetama ühe maikuus alustatud postituse, mis pikalt mustandikastis vedeles, aga see meeleolu, mida siin jagasin, on nii mälestusväärne, et kindlasti pidin ta ikka ära avaldama. Täna läks ühel külastatud ühes-isikus-sünnipäeval-pulmapeol-presidendivastuvõtul põgusaks aruteluks, et kuidas ja kui palju aiapeol või mõnel muul veidi vähem formaalsel väikese seltskonna üritusel enese hästi tundmiseks oleks vaja teha korraldustööd ja kui palju oleks tarvis planeerimist ja et mis võiks olla hea ettekääne peo korraldamiseks, kus end hästi tunda - ja kohe oli mul varnast võtta näide aastast 2006, augustikuust, kus ühe võrdlemisi spontaanselt sündinud kostümeeritud pikniku ettekäändeks oli ühest küljest SR sünnipäev sellel päeval ja teisest küljest mitu aastat järjest augustikuus Elvas korraldatud "Kuningriik", mõningate lavastuslike elementidega täiendatud kontsert Johann Straussi muusikaga, mille juures sai ka publik kostüümide ja olustiku kaudu pisut 19. sajandi teise poolde sisse elada. Minu mäletamise järgi oli see sündmus küllaltki spontaanne. SR laekus külla ja teatas oma sünnipäevast - või teatas ta siiski mõned päevad varem? - ja kohe leidus piisavalt huvilisi, kes olid valmis lähema paari tunni jooksul end kostümeerima kodus leiduvat abiks võttes märksõna ehk etteantud aastanumbri "1870" alusel. Inspiratsiooniallikaks võis selle kõrval aga olla ka Johann Strauss noorema looming. Ühtegi 19. sajandi keskpaigale üliväga iseloomulikku heinakuhjataolist krinoliini piknikule lõpuks ei ilmunud, küll aga oli osalejate välimuses vihjeid Kesk-Euroopa rahvariietele ehk vahest "Mustlasparunile", mõnele koloniaalimpeeriumile ja 19. sajandi teise poole keskklassimoele. Piknik toimus Narva mnt Raadi pargis karjääri nõlval ja esialgu oli rohkem lapsi sinna osalema plaanitud, aga lõpuks oli K üksi koos minuga ja eks ma kahjatsen tagantjärele siiamaani, et tal võis õhtu edenedes ka veidi igav olla. Nii või teisiti, seltskond oli sõbralik ja meeldivalt kirju ning samas keegi end kellegi arvel ei kergitanud ega dikteerinud ega dirigeerinud. Imelik lausa mõelda, kuidas sest on mulle jäänud lausa uskumatult helge mälestus. Iseenesest kujunenud kultuuriprogramm oli vägev: mõned meist laulsid mitmehäälselt ja teised kord kuulasid, kord aga vestlesid sundimatult igasugustel teemadel teatrist ajalooni ja grammatikast muusikani ja igaüks meist kasutas samal ajal võimalust kaasavõetud toitu mugida. No kas ei paista nad kõik siin pildil vääriliselt rõõmsate ja õnnelikena? Vist oli meil nüüd maikuus juttu ka sellest, et mõnikord valmistad pikalt ette ja puha, kõik on kontrolli all, aga ikka võib juhtuda äpardusi ja rabedust parimagi tahtmise korral, nii et peo kujunemiseks niisuguseks, et kõik seal end hästi tunneksid, on ikka ka veidi vedamist vaja. Või nagu see sõnas sees on: ÕNNestumist.
Jagan oma filmikommentaari, mille kirjutasin EKA kunstiõpetaja magistriõppekava disaini ja ruumiõppe aine eksami ühe osana. Näib, et film tervikuna ei ole vabakasutuses, aga panin siia lingi treilerile. See on lihtsalt üks koolitöö tegelikult. Gary Hustwiti film “Urbanized” (2011). Eelkõige oli see film lisaks informatiivsusele väga poeetiline. Hästi rütmistatud sisukate kaadriridade ja tähelepanu koondada aitava muusika vahel oli palju olulist informatsiooni, sealhulgas disaini ja ruumiõppe kursuselt tuttavat. Sõna 'poeetilisus' tähistab mu jaoks just ainult seda visuaalset tundetooni, kogu tervik oli hoolikalt läbi komponeeritud. Filmis polnud ühtki ilma mõtteta öeldud sõna ja iga kaader toetas peateemat - mis on linn, kuidas linnalisus meid - inimesi - aina rohkem puudutab ja kuidas linnaplaneerimine on ühekorraga nii teadus kui kunst. Filmis kõlas tohutult häid ja elegantselt sõnastatud mõtteid, nagu see, kuidas linnakujundus on linna keel - mõistan seda kui viisi, millisel toonil ja mis keeles linnaruum inimesega kõneleb. Toodud näited linnakujunduslikust isevoolust panid mõtlema, kui tähtis on plaanimises pidevalt kätt pulsil hoida ja et linnaruum pole midagi iseenesestmõistetavat, vaid pideva arvestamise ja tähelepanelikkuse tulemus - seal tegemata töö loob juurde keskkondi, mis tegelikult pole elatavad. Huvitav oli mõte kaasavast projekteerimisest ja millisel viisil on võimalik rekonstrueerida elaniku arutluskäiku, pole kuulnud, et midagi taolist oleks meil rakendatud? Sümpaatne oli ka see ja tundus igati õiglane, et käsitlemist leidis isevoolust ning kontrollimatust eeslinnastumisest teisel pool asuv teine äärmus, mida filmis samuti kergelt puudutati - paberil täiuslikuna näiv utoopialinn, mille puudused ilmnevad siis, kui inimene astub neile tänavaile ja peab läbima neid täiuslikult paigutatud ruumipunkte ja teekondasid. Taolist ruumi iseloomustavaks kokkuvõtvaks sõnaks võiks olla steriilsus; ebasõbralikkus, mis selle elukeskkonnana läbi kukutab. Mõlemate äärmuste juurest läbikäimine pani mu kui vaataja jaoks paika mõõtkava, erinevate taotluste dialoogi, mis muidu poleks vast olnud nii kujukas ja näitlik. Binaarsete opositsioonide olemasolu ei tähenda seal, et tuleb valida üks või teine, pigem avaneb tõde dialoogilisuses ja üksikute väärtuste kaalumises iga kord valides konkreetsele olukorrale kõige paremini sobiva. Kas ja kuidas valikud tehakse, sõltub linnakujundajate meeskonnast ehk paljudest - arhitektist, arendajast, riigist ja valitsusest, elanike esindajaist, ajaloolisest alusstruktuurist ja ühest ja teisest veel. Südamelähedased ja puudutavad olid filmis näited, mis käsitlesid auto- ja jalakäijaliikluse probleeme - pakutud lahendused hämmastasid oma nutikuse ja loogilisusega - ja milline roll on ühe või teise linnaruumis liikumise viisi staatusel elanikkonna hulgas. Kuidas riik saab teed näidata. Kuidas linnamööbli või linnalooduse paigutusega saab inimesed aktiivselt linnaruumi kaasata. Kuidas linnaruumi areng järgib linna majandusliku toimimise mustreid. Kuidas füüsiline ja sotsiaalne ruum üksteist peegeldavad. Jagan filmis välja öeldud mõtet, et tänapäeva linnaelanik on sisimas jäänud paljuski samaks inimeseks, kes kunagi hämaratel algaegadel lagedas savannis silmapiiri poole vaatas. Järeldus: seega on kasulik mitte liialt vaimustuda nendest kaugustest ja kõrgustest, mille on võimalikuks teinud tehnoloogia, vaid pöörduda rohkem sotsiaalsete sidemete toimimise mustrite poole ja ehitada linna rütmid üles sellele. Kogukonnaaiad, kaasav projekteerimine, ideekorjed linnaruumi arendamiseks, see ongi, nagu filmis öeldud, midagi, mis on märgiks toimivast ühiskonnast, demokraatiast tegevuses. "Urbanized" on otsesõnaline film, see on julge ja värske, oma toonilt pigem optimistlik, sinna pandud olulise sõnumiga tänapäevase maailma jaoks, kus linn on aina tõenäosem elupaik. "Urbanized" IMDB-s Arvustused jm Tomatimeetris
Linnakodaniku muuseumi viimaseid päevi avatud näitusele pallaslase Varmo Pirgi Arhangelski oblastis vangilaagris tehtud maalidest ja joonistustest “Varmo Pirk. Putile vangilaagrist. Joonistused ja maalid erakogust aastaist 1944-1954” jõudsin täna, neli päeva enne näituse mahaminemist. Vaatamine on tõesti seda väärt, et võiks veel ka pühapäeval läbi käia (vahepeal olen Tallinnas koolis). Enamasti on seal mälestuspildid õpingukaaslasest ja pruudist Valve Mossist, aga ka üksikud kohalikud motiivid. Need pisikesed tööd, enamasti peopesast vaevalt suuremad, ütlesid mulle, et mõnes olukorras on kaduva ilu jäädvustamine ainuke väljavaade vaimselt ellu jääda ja hoida endaga seda, mis on tähtis. Need väikesed pildid mõjuvad üleelusuuruse väega, jooned ja laigud on lakoonilised ja täpsed, aga võivad selle juures terve loo ära rääkida, seal on nagu unenäos või mälestuses just tähtsad asjad elust suuremad, nagu kalli inimese palgejooned, värv, lilled ja valgus.
Kukkus välja jätkupost ühele varasemale.
Nii ta sinna kirjutas: "Ma käisin seda vaatamas ilma et oleks üleüldse teadnud, et Haigel Mägral oleks olnud mingi üks ja konkreetne prototüüp, ja mul on tunne, et nii oli mu vaatamiselamus hoopis teistsugune. Nimelt, ma ei tajunud seda üleüldse mingi ajaloolise tekstina vaid millegi üldinimlikuna, mis juhtumisi oli siis paigutatud ajas ühte kindlasse punkti. Lühidalt, tegelikult rääkisid nad nii umbes kahekümneaastasest minust ja mu sõpradest, kuigi kuulsaks meist keegi ei saanud, mängud olid teistsugused ja üleüldse olid kõik detailid mõistagi täiesti teistmoodi. Aga see sisemine tuum oli midagi väga äratuntavat, üks mu sõber ütles ka pärast vaatamist, et lapsepõlv tuli meelde. Ses mõttes oli etenduse viimane lause naelapea pihta, et pange tähele, mis praegu toimumas on. Kusagil toimub nüüdsama üks Haige Mäger, või mis üks, neid on palju, võib-olla pole nad kuigi kuulsad, aga see polegi oluline. Nii et minu jaoks on see ajastu edasiandmine sihukese sekundaarse väärtusega - et annab värvi ja on muidugi tore, aga kokkuvõttes meenutab natuke seda, kuidas Peter Graham olla vastanud küsimusele, et millal on ulmekirjanduse kuldaeg - siis, kui lugeja on kolmteist." Nojaa, ja minu kommentaar sellele on, et tõsi: ma natuke nagu kartsin, et lavastus on liiga palju seotud konkreetsete ajalooliste sündmustega. Ka klipis oli palju juttu ja pilti muusikast, aga midagi muud aimus sealt ka. Õnneks oligi lavastuse sisu palju laiem ja hoopis teiste rõhuasetustega. Kui nüüd meenutada, mul oli ka kahekümnendates aastates rida sõpru, kellelt saadud loomingulised impulsid mõjutavad mind siiamaani, huvitav on ainult see, et asi jätkub: et siiamaani aeg-ajalt kohtan mõnda, kes samamoodi mõjub. Rohkem täiskasvanuna on mind hakanud kõnetama küsimused, miks üldse loominguga tegeldakse ja oma asja aetakse ja sisu otsitakse - ja ka see teema, et kuidas talitada, kui tundub, et kõik on justkui juba tehtud ja paremad asjad on toimunud minevikus. Nii et oli, millele kaasa mõelda. Muidu olen ma tähele pannud, et kui ma kirjeldan oma teatrimuljeid, siis suur osa seostub sellest kunstnikutööga ja teine suur osa tekstiga - pigem ma ei hakka arutlema, kes mängis hästi ja kes halvasti ning küllap asjaosalised ise teavad, kuidas neil seekord välja kukkus - jätan sellised arutlused neile, kes arvavad end olevat kutsutud selle kohta arvamust avaldama. Mulle mõjub visuaal ja viis, kuidas erinevad vahendid on osatud koos toimima panna. Ootamatud seosed ja kõnekad lavastuslikud leiud olen küllap võimeline ära tundma. Kõike seda "Mägras" ka oli. Tagantjärele olen mõtisklenud, et võib-olla eelteadmine pani mu mõtte isegi liiga palju ainult ühte suunda vaatama, aga pole midagi parata, ma olen sellest ajast millest ma olen. Õnneks, nagu TK kommentaarist selgus, toimis kõik ka ilma igasuguse eelteadmiseta ja mul on tohutult hea meel, et ta oli nõus oma kogemust mulle jagama.
Jälle lõpetan vana postituse. Täiesti eksprompt kujunes mu käik Kinoteatri "Haiget mäkra" vaatama - sellega oli nii, et lahedad reklaamid olid küll pikalt väljas ja jäid mulle hästi silma, samuti lavastust tutvustav tekst, mis lasi mul küllaltki nobedalt ära arvata, millisele kollektiivile selles on prototüübina vihjatud (seda enam, et aastail 1987-1993 olin ise bioloogia-geograafiateaduskonna üliõpilane). Aga ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas julgen minna vaatama või mitte - natuke pelutas hirm, et kui on tegemist mingi võimsa, peagu legendiks muutunud mälestusega, siis võib lavastus vabalt jääda natuke illustreerivaks või kirjeldavaks. Säherdused kirjeldava iseloomuga asjad ei jõua mu meelest peaaegu kunagi loomingu kui sellise tekke fenomenini, vaid kasvatavad pigem mingit müüti või stereotüüpi edasi. Kõrvalepõige ühe näitega - Tarkovski keskendus geniaalselt oma "Andrei Rubljovis" aastatele, mil Rubljov üldse ikooni ei maalinud ja režissöör sai fookuse suunata muudele, üldisematele küsimustele, mis tavaliselt jäävad 'veepinna alla'; ma üldse ei kujuta ette, kuidas ta oleks saanud teisiti talitada või mida näidata.
Olen üsna õnnelik, et sinna sattusin, jäin hästi rahule. Lavastus oli ikkagi täitsa omaette lugu ja töötas leidlikult igal tasandil. Tuttavlik praepannidega askeldamine ühikaköögis oli esmahäälestuse mõttes täismäng, teatavasti on haistmismeel üks kõige ürgsemalt tugevamaid mälestusi ja tundeid äratavaid meeli üldse. Edasi läks muudkui paremaks, loogiliselt ja hea rütmiga ja oma ootamatustega, mulle istus väga see ruumi kasvamine kujundina, mis lihtsalt oli, seda polnud kuidagi näpuganäitavalt esile tõstetud, muusikast olin ma juba aimu saanud, aga see oli kenasti maitsekalt mitte liiga esikohal, vaid oli pigem loo värvijaks, neid väikseid leidlikke asju oli veel, telefonikõned - see ajalooline foto oli ka kümnesse, kui mõelda, et sa oled tulnud väikelinnast kuhugi, kus vaim lendab ja asjad toimuvad ja mismoodi su pere sulle siis paistab. Mis veel mõtteid äratas - lavastuses oli üks suures osas venekeelne episood ja eelised olid sellel publikusegmendil, kes on kunagi ühel kuuendikul planeedist rahvastevahelise suhtlemise keelt kohustuslikus korras õppinud. Annan kõvad plussid tegijatele, et seda poldud üritatudki kuidagi ülejäänutele vahendada - esiteks andis see üleüldiselt hästi tugeva ajastuvihje, teiseks mulle jättis lisaboonuse mulje, ses mõttes, et mu põlvkonnal lubati justkui veel sammuke loole lähemale astuda ja jälle ilmus mõni mälestuskild ja kolmandaks olen veendunud, et kunstis ei olegi vaja mingit nunnutamist-üleseletamist. Kunstilise kujundina hakkas minu jaoks tööle ka teatav fragmentaarsus ja katkendlikkus tegelike sündmuste ja mälestuste teljel, sest eks ta nõnda ole - niipea kui mingi sündmus on ära toimunud, siis järgmisel hetkel on see juba ajalugu ja korraga nii mitmes variandis kui oli seal olijaid-nägijaid - enam pole objektiivsele tõele võimalik näppu saba peale saada. Kõik me ju mäletame, miks just nimi "Haige mäger" ... oot-oot, palju neid versioone seal oligi, kolm või neli, kõik ühtmoodi südamlikult ja veendunult ette kantud. Ja mis peaasi, lavalt kõlas kuldaväärt mõtteid kunstiloomingu eesmärgi ja mõtestamise kohta, mis käivad samamoodi ka iga muu kunstiala konteksti ja isegi laiemalt elu ja selle valikute kohta. Meeldis ka, et tajusin alltekstina väikest naeru kunstile kaasakiibitsejate ja tahtmisega-või-tahtmata müüdiloojate üle, miks muidu olid loos sees suure teatri lavastaja ja nooruke intervjueerija oma hästi välja mõeldud küsimustega. Muidugi ma aeg-ajalt mõtisklesin ka, et kuhu nad loos omadega jõuavad, kas lugu lõpeb kurval noodil igaühe oma rada minemisega, mis oleks olnud nõme lõpp lavastusele. Ses mõttes üllatas tekst mind jälle positiivses mõttes. Ja kõik ikka sama vahetu ja lihtsalt öeldud nagu enam vähem läbivalt seal tehti. Mul vedas, et vaatama jõudsin. Käisin ära napikalt enne Tallinna minekut, sest oli ülikooliõpingute eelnädal, kus loengud ja infotunnid, milles osalemine oli tungivalt soovituslik, juba toimusid. "Mäkra" enam näha ei saa, etendusi oligi kokku ainult kaheksa, võib-olla isegi viitena "Mägra" prototüüp-kollektiivi enda lühikesele ja säravale karjäärile. Nii et ka see võis olla kunstiline võte ja tervik sai veel ühe tiiru peale. Ma vähemalt loodan, et lavastaja tahtis nii. |
MinaKui jaksan kirjutada, siis mõni sõna näituse-külastajana, kino- või teatripublikuna Arhiiv
January 2024
Sildid |