Jälle lõpetan vana postituse.
Täiesti eksprompt kujunes mu käik Kinoteatri "Haiget mäkra" vaatama - sellega oli nii, et lahedad reklaamid olid küll pikalt väljas ja jäid mulle hästi silma, samuti lavastust tutvustav tekst, mis lasi mul küllaltki nobedalt ära arvata, millisele kollektiivile selles on prototüübina vihjatud (seda enam, et aastail 1987-1993 olin ise bioloogia-geograafiateaduskonna üliõpilane). Aga ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas julgen minna vaatama või mitte - natuke pelutas hirm, et kui on tegemist mingi võimsa, peagu legendiks muutunud mälestusega, siis võib lavastus vabalt jääda natuke illustreerivaks või kirjeldavaks. Säherdused kirjeldava iseloomuga asjad ei jõua mu meelest peaaegu kunagi loomingu kui sellise tekke fenomenini, vaid kasvatavad pigem mingit müüti või stereotüüpi edasi. Kõrvalepõige ühe näitega - Tarkovski keskendus geniaalselt oma "Andrei Rubljovis" aastatele, mil Rubljov üldse ikooni ei maalinud ja režissöör sai fookuse suunata muudele, üldisematele küsimustele, mis tavaliselt jäävad 'veepinna alla'; ma üldse ei kujuta ette, kuidas ta oleks saanud teisiti talitada või mida näidata.
Otsust aitas langetada teles, vist AK-s või Ringvaates absoluutselt juhuslikult nähtud saatelõik, kus tegijad said natuke sõna ja vilksatas ägedat lavakujundust ja -muusikat. Seisin samal õhtul Uue Teatri juures sabas, vaktsineerimispass ja raha näpus. |
Olen üsna õnnelik, et sinna sattusin, jäin hästi rahule. Lavastus oli ikkagi täitsa omaette lugu ja töötas leidlikult igal tasandil. Tuttavlik praepannidega askeldamine ühikaköögis oli esmahäälestuse mõttes täismäng, teatavasti on haistmismeel üks kõige ürgsemalt tugevamaid mälestusi ja tundeid äratavaid meeli üldse. Edasi läks muudkui paremaks, loogiliselt ja hea rütmiga ja oma ootamatustega, mulle istus väga see ruumi kasvamine kujundina, mis lihtsalt oli, seda polnud kuidagi näpuganäitavalt esile tõstetud, muusikast olin ma juba aimu saanud, aga see oli kenasti maitsekalt mitte liiga esikohal, vaid oli pigem loo värvijaks, neid väikseid leidlikke asju oli veel, telefonikõned - see ajalooline foto oli ka kümnesse, kui mõelda, et sa oled tulnud väikelinnast kuhugi, kus vaim lendab ja asjad toimuvad ja mismoodi su pere sulle siis paistab.
Mis veel mõtteid äratas - lavastuses oli üks suures osas venekeelne episood ja eelised olid sellel publikusegmendil, kes on kunagi ühel kuuendikul planeedist rahvastevahelise suhtlemise keelt kohustuslikus korras õppinud. Annan kõvad plussid tegijatele, et seda poldud üritatudki kuidagi ülejäänutele vahendada - esiteks andis see üleüldiselt hästi tugeva ajastuvihje, teiseks mulle jättis lisaboonuse mulje, ses mõttes, et mu põlvkonnal lubati justkui veel sammuke loole lähemale astuda ja jälle ilmus mõni mälestuskild ja kolmandaks olen veendunud, et kunstis ei olegi vaja mingit nunnutamist-üleseletamist.
Kunstilise kujundina hakkas minu jaoks tööle ka teatav fragmentaarsus ja katkendlikkus tegelike sündmuste ja mälestuste teljel, sest eks ta nõnda ole - niipea kui mingi sündmus on ära toimunud, siis järgmisel hetkel on see juba ajalugu ja korraga nii mitmes variandis kui oli seal olijaid-nägijaid - enam pole objektiivsele tõele võimalik näppu saba peale saada. Kõik me ju mäletame, miks just nimi "Haige mäger" ... oot-oot, palju neid versioone seal oligi, kolm või neli, kõik ühtmoodi südamlikult ja veendunult ette kantud.
Mis veel mõtteid äratas - lavastuses oli üks suures osas venekeelne episood ja eelised olid sellel publikusegmendil, kes on kunagi ühel kuuendikul planeedist rahvastevahelise suhtlemise keelt kohustuslikus korras õppinud. Annan kõvad plussid tegijatele, et seda poldud üritatudki kuidagi ülejäänutele vahendada - esiteks andis see üleüldiselt hästi tugeva ajastuvihje, teiseks mulle jättis lisaboonuse mulje, ses mõttes, et mu põlvkonnal lubati justkui veel sammuke loole lähemale astuda ja jälle ilmus mõni mälestuskild ja kolmandaks olen veendunud, et kunstis ei olegi vaja mingit nunnutamist-üleseletamist.
Kunstilise kujundina hakkas minu jaoks tööle ka teatav fragmentaarsus ja katkendlikkus tegelike sündmuste ja mälestuste teljel, sest eks ta nõnda ole - niipea kui mingi sündmus on ära toimunud, siis järgmisel hetkel on see juba ajalugu ja korraga nii mitmes variandis kui oli seal olijaid-nägijaid - enam pole objektiivsele tõele võimalik näppu saba peale saada. Kõik me ju mäletame, miks just nimi "Haige mäger" ... oot-oot, palju neid versioone seal oligi, kolm või neli, kõik ühtmoodi südamlikult ja veendunult ette kantud.
Ja mis peaasi, lavalt kõlas kuldaväärt mõtteid kunstiloomingu eesmärgi ja mõtestamise kohta, mis käivad samamoodi ka iga muu kunstiala konteksti ja isegi laiemalt elu ja selle valikute kohta. Meeldis ka, et tajusin alltekstina väikest naeru kunstile kaasakiibitsejate ja tahtmisega-või-tahtmata müüdiloojate üle, miks muidu olid loos sees suure teatri lavastaja ja nooruke intervjueerija oma hästi välja mõeldud küsimustega. Muidugi ma aeg-ajalt mõtisklesin ka, et kuhu nad loos omadega jõuavad, kas lugu lõpeb kurval noodil igaühe oma rada minemisega, mis oleks olnud nõme lõpp lavastusele. Ses mõttes üllatas tekst mind jälle positiivses mõttes. Ja kõik ikka sama vahetu ja lihtsalt öeldud nagu enam vähem läbivalt seal tehti.
Mul vedas, et vaatama jõudsin. Käisin ära napikalt enne Tallinna minekut, sest oli ülikooliõpingute eelnädal, kus loengud ja infotunnid, milles osalemine oli tungivalt soovituslik, juba toimusid. "Mäkra" enam näha ei saa, etendusi oligi kokku ainult kaheksa, võib-olla isegi viitena "Mägra" prototüüp-kollektiivi enda lühikesele ja säravale karjäärile. Nii et ka see võis olla kunstiline võte ja tervik sai veel ühe tiiru peale. Ma vähemalt loodan, et lavastaja tahtis nii.