FB tuletas mulle meelde kolme aasta taguse postituse, mille leidsin olevat säilitamist väärt (teatavasti on fb arhiiv must auk, kuhu tekstid püüdmatult kaovad) ja mille ma seepärast muljemärkmetessse kopeerin. Ühesõnaga, see juhtus kolm aastat tagasi, 2018. aastal 30. mail Tartu Uues Teatris. Vaatasin Tartus ära EMTA lavaka "12 vihast", ja olin tunnistajaks, kuidas kunst vaatajale mõjub. Kui saalist tasakesi välja läksin koos muu publikuga, siis minu ees astusid kaks umbes viiekümnendates-kuuekümnendates papit. Tuttavad vist, aga omavahel ei vestelnud, ja korraga üks ütleb teisele: "Kuule. Sa oma pojaga ikka räägid või." |
Meelde jäi tollest päevast ka see, et Tartusse etendust vaatama jõudsin vanade heade aegade seikluslikus vaimus pöidlaküüdiga, sest kui avastasin, et kõik piletid Viljandi-Tartu liinil olid välja müüdud, nõustus hea kolleeg teatrist AK nõustus mu autoga Viljandi-Tartu maanteel ühte bussipeatusse maha panema. Meenutan teda siinkohal hea sõnaga.