Ma panen siia ühte loosse kokku mõtteid ühest näitusest, mida enam külastada ei saa, ühest, mis on veel vaid ühe päeva avatud ja ühest, mis on üleval augusti lõpuni ja mida võiks võtta kultuurisoovitusena.
Silver Vahtre 'Tartu kollaažide' näitusele jõudsin kaheteistkümnenda tunni viimastel minutitel, sest leidsin feisbukist kunstiteadlase ja kunagise kolleegi KT kommentaari tsitaatide ja viitamise kohta piltidel. Näitus oli viimast päeva avatud, tegin kiire sõidu kunstimajja ja vualaa. Oligi näitus teise korruse ruumides veel täiesti seintel. Allpool kirjapandut ei saa kasutada kultuurisoovitusena, sest näitus on juba maas, aga muljemärkmetena küll.
Mulle väga meeldis materjalivalik, nende veidi nihestatud loogikaga ja unenäoliste stseenide paigutamine alumiiniumkomposiidile, mis materjalina toetas piltide kujuteldavust, värvipindadest kohati läbi läikides või mõnes kohas täiesti katmata kujul valguse käes kiisates.
Narratiiv mängis kõigis nendes töödes olulist rolli ja huumoril oli kaunis tähtis koht, isegi satiiril, kui hoolikamalt otsida. Memuaarnäituseks on seda ka nimetatud ja sel juhul on loomulik, et seosed ja rõhud on jõuliselt subjektiivsed. Saatetekstid olid kohati üllatavalt head (kipun sedasorti 'lahtiseletamisse' suhtuma umbusuga), üsna kirjanduslikud igatahes ja vahel nad toetasid vaatamiskogemust, vahel astusid omaette mõtterajale. Mulle isiklikult istusid rohkem sellised kollaažid, mille puhul pääses mõjule pildi suurem kompositsioon ja mitte niivõrd detailid. Toon näiteid: absoluutseks lemmikuks osutus "kartuliülikool", teised meelde jäänud asjad olid päevaaegade-seeria "Hommik Päev Õhtu Öö", mis mu peas hakkas kuidagi haakima kunagise Imat Suumani kunstimaja-näituse osa Tartu-teemaliste maalidega ja mille puhul programmilisus hakkas õiges suunas tööle; 'Vabaduse puiestee', mille rohked inimfiguurid olid vaid anonüümsed jalutajad ja prügikastidest moodustus monumentaalne tänavasein, mängulised "Täiskuuvihm" ja "Koduõu" jne, ka "Ühis elu", mis oli err uudise juures kaanepildiks, oli päris talutav, eelkõige ainulaadsete foto- ja kunstitsitaatide poolest, mis muuhulgas olid ka märkimisväärse täpsusega viidatud. Teistsuguseid pilte, eelkõige selliseid, kus oli palju detaile, konkreetsete Tartust vm Eesti linnast pärit isikute portreesid ja tsitaate kunstiajaloost - näiteks nagu jaamahoonega pilt plakatil - nimetaksin ma otsesõnu paljusõnalisteks ja sellisel kujul natuke nagu väsitavateks. Ma ei viitsinudki neid kõiki nägusid lõpuni läbi vaadata. Väärib aga märkimist, et sellistel piltidel oli ka oma publik olemas. Kui ma saali astusin, liikusid ühe pildi juurest teise juurde kaks vanemat daami ja käis üsna lai arutelu piltidele jõudnud isikute teemadel. Mis pani omakorda mõtlema, kui palju ja mil viisil see näitus kõnetaks üldse mittetartlast. Tartlast igatahes, nagu näitusel kohapeal selgus. | Illustratsioonideks mõned näitusel tehtud fotod ja kommentaarid. |
Alexei Gordin, Marko Mäetamm ja Kennet Lekko ühisnäitus 'Kunstiturg, elu ja surm' Kogo galeriis oli formaadilt pisike ja igaühelt suhteliselt väheste töödega, aga väga kenasti oli ruum kolme kunstniku vahel ära liigendatud ja temaatiliselt kõnekas. Mul kõlas see näitus ühte kõrva nagu dramaatiline teadaanne kunstniku resignatsioonist, aga teise ulatus teema ikkagi mõrkja huumoriga ja maailmaparandamise ambitsiooniga. Käisime teisel korral vaatamas K-ga kahekesi ja tema teadis kunstnikest Gordinit, küsides kohe: kas see on seesama kunstnik, kes meeme maalib? Meemilikkust (tähenduses meem = pilt + tekst) nägin isegi mõlema kunstniku töödes, nii Gordini jutustavates pisut nagu naivistliku tüübikujutusega figuraalkompositsioonides kui ka Lekko de-motivatsioonilauseid kandvates plakatites (lihtsalt eri meemiformaadid). Muidu, Gordini videot oleks tahtnud muudest töödest eraldi putkas vaadata, aga see oli pisitähelepanek, sai nii ka hakkama. Marko Mäetamme video tumedal otsaseinal mõjus esmapilgul palju pretensioonituma ja rahulikumana, kui nii tohib väljenduda, ja nõudis hirmsat kannatlikkust näha ära kõik põhjused, mille tõttu mõni maal müümata jääb (ma ei ole kindel, et ma kõik need ära loetud sain). Tema töös oli minu jaoks ka võrreldes teise kahe kunstnikuga teravust vähem (sugugi mitte halvas mõttes, resignatsioonielemendist hoolimata paistis suhtumine kuidagi humoorikam, soojem ja probleemile üle pea vaatav). Selles mõttes oli galeriis väga mitmes mõttes mitmeplaaniline seltskond koos.
See näitus arvatavasti ütleb mingil viisil midagi igaühele, kes on üritanud end kui tõsiseltvõetavat loojat kellelegi maha müüa, pole vahet, kas tegemist on alustajaga või pika staažiga kunstnikuga. Võib-olla mitte lausa pühapäevamaalijale.
Tegelikult on seda kõike näitusel nähtut päris hästi kirjeldatud ka Sirbi arvustuses, näiteks juhitud tähelepanu Lekko huvitavale materjalikasutusele, mida mittemaalikunstnik või keegi, kes pole värvidega kokku puutunud, ilmselt üles ei leiakski. Veel on seal Mäetamme võrdluses teiste kunstnikega nimetatud vanameisterlikuks loojaks, mis on ilusasti öeldud ja mingil viisil omamoodi tõsi. Tähelepanu, seda näitust saab veel ainult homme, 14. augustil Kogo galeriis Aparaaditehases näha! Näituse tutvustus siin. |
Huupi 'Päeva palee' galeriis Pallas annab suurejoonelise ja maalinäituse kohta ootamatult haarava ruumikogemuse, ma võiks julgesti paljudele oma tuttavatele maalijatele soovitada see endast läbi lasta. Erinevatele päevaaegadele pühendatud maalide koloriit on päris kindlasti kalkuleeritud, aga kokkupuutepunktid realismiga/nägemiskogemusega selles ei puudu ja kogu komplekt töötab sellisena taotluslikult eraldiseisvana päris natuuritruust kujutusest. Oma ranguses mõjubki ta nagu mingisugune kontsentratsioon või laiem üldistus sellest, kuidas valgus töötab. Mulle meeldis väga see valik, kuidas samad värvid olid toodud ka galeriiseintele ja sammastele ja niiviisi ei jäänud loodud ruum ainult maalide piiridesse, vaid viib vaataja tegelikult tööde sisse. Väga hea leid, terviklik, kaasav ja mis ma kõik veel öelda võin. Minge kohale - uskuge mind, näitusest tehtud fotodelt ei saa tegelikult eriti aimu, kuidas näitus töötab. Kunstnikukõnelus/artist talk on 26. augustil kell 17. |