Käisin mitu korda sellel paljukõneldud aastalõpunäitusel. Ajalehtedest kuigivõrd polegi veel arvustusi lugenud, kuna need paistsid olevat maksumüüri taga, aga siin on mul kena vaikne kohake, kus lihtsalt inimesena tänavalt jutustada isiklikku ka ilma vajaduseta ilmunud kriitikat refereerida ja analüüsida.
Mis kirgi sündmus üles kütnud on, kogesin ühel, ütleksin, kaunis ebameeldival juhtumil sotsiaalvõrgustikus ja selle tulemusena peaaegu et enam ei tahtnud sõnakestki poetada, aga samas nüüd, mõnevõrra hiljem, juba tundus õpetlik ja huvitav see kogemus ära kirjeldada. Ühesõnaga, kunstnik PP sünnipäeva puhul olid tema sõbra feedis fotod temast ja tema kolleegidest ateljees aega veetmas ja teiste hulgas on ka foto sünnipäevalapsest ühe oma maaliga. Ja selle foto alla kirjutasin täiesti heasoovlikult ja pahaaimamatult ja neutraalse mina-teatena oma reaktsiooni "mind väga võlub see töö". Ja kus siis feedi omanik kukkus pröökama - nimega suunatud vastus, hüüumärgid, suurtähed! - et väga professionaalne, et miks jäi aastalõpunäituselt välja jne. Nagu mul oleks selle näituse korraldamisega mingit pistmist ja johhaidii, ehk lugeja nõustub, täiesti ebaadekvaatne reaktsioon lihtsale lausele pildi meeldimise kohta. |
Selle mitmest lõigust koosneva tiraadi peale vastasin lõpuks, et mulle ei meeldi, kui minu peale põhjuseta karjutakse.
Ma ilmselt ei ole võimeline ennast paljude inimeste olukorda panema, kes kuraatori(te) valikust kuidagi häiritud olid, aga see mõte tekkis küll, et ilmsesti oli palju raskem nendel, kellel on aastaid stabiilselt püsinud üksainus ja väga kindel ja võib-olla ka tugevalt institutsionaalse heakskiiduga seotud enesekuvand kunstnikuna. Aga tegelikult on ju igal inimesel palju identiteete või osaidentiteete - ma ka veel üliõpilane, õpetaja, rõivaajalooentusiast, ema. Näitusekülastaja. Ebajärjekindel blogija. Sestap kui vaatepunkte niipalju rohkem ja teadlikkus omaenda sisust ja väärtusest olemas, taandub mingi joone alla jäämine, mis võib sõltuda lugematust arvust asjaoludest, vaid üheks episoodiks üldiselt väga tegevus- ja kogemusrikkas olevikus.
Aga inimesena tänavalt ütlen, et näituse kujundus pigem meeldis ja kõnetas. Üldine kontseptuaalne tervik oli väga võimas, sest kas teate, värvil on täiesti oma iseseisev, sõltumatu maagia, nagu ma sageli ka õppijatele olen öelnud, ja selle peale oli täie teadmisega mängitud. Värv mõjutab nii tugevalt sinu tundmist, nägemist ja olemist sel viisil, et sa ise seda ei pruugi märgatagi, aga oled natuke kõrgemale või kõrvale tõstetud igapäevavoost. Ruumid olid, otse öeldult, lihtsalt nii ilusad. Mõnes kohas oli päevavalguse osaline kinnikatt väga hea kontsentreeriv valik. Igal teosel oli ümber nii palju avarust, et see tõstis materjali korrastatuse või korrastamatuse seinast esile ja kuigi minu silmale valitutes ebaühtlust oli, töötas seekord hästi selgelt ja taotluslikult just ruumitervik, millest eksponeeritud teosed oma eripalgelisuses moodustasid ühe lahutamatu osa. No mõne värvilisele taustale asetatud teose puhul jäin pikemalt mõtlema, millisena oleks see mõjunud tavalises valges kuubikus. Tõepoolest, esteetilises mõttes oli näitus mu kui vaataja jaoks jaoks ikkagi pigem õnnestumine, selline kuraatori tour de force seekord.
Täiesti teine teema on sõnastamine - et kas tänavust saab niisugusel kujul nimetada ülevaatenäituseks. Pole muidugi täpsemalt kursis korralduslike üksikasjadega nagu varem ütlesin, aga ülevaatenäitus on mu jaoks tavaliselt olnud ka koht, mis tahabki anda ülevaate mingist aja või ruumiga piiritletud hulgast, kus teoseid rohkem väljas ja vaatan eri käekirjade dialoogi - no näiteks kui kujundaja on pannud midagi osavalt kõrvuti - ning teoste rohkus pole seganud üksikutele autoritele keskendumist. Muidugi toob ruumiprobleem alati kaasa küsitavusi kõrguse- ja kohavalikute osas, aga eks see olegi näituse kujundaja proovikivi, millelt oma suuri ja väikesi võite lõigata. Praegu ma tervitasin küll alternatiivset lähenemist ja püüdlust uusi teid otsida, aga pigem tundub hetkel veel sellise värskust toova ühekordse eksperimendina ja ootan huviga, milliseid lähenemisviise tulevikus leitakse. Ja kindlasti loen esimesel võimalusel läbi ilmunud kajastused, millest mõne kohta olen kuulnud juba palju häid sõnu.