Üliõpilaskandidaadi põnev elu: hommikul tõusin viiest, et kuuesele Tallinna rongile jõuda ja see oli tark valik, sest hilisemaga minnes oleks ma väga nibin-nabin kümnest algavale akadeemilisele testile jõudnud või siis hoopiski mitte jõudnud, kui maja ja ruumi otsimise peale oleks rohkem aega kulunud. Tallinna ülikooli kampus jättis meeldiva mulje - see mõte jõudis ka juba peast läbi käia, et kui Tartu tudengina oli alati kiusatus õppetöö asemel linna peale tšillima minna, siis Tallinnas seda muret poleks - kõik, mis jäi sest hoonekobarast väljapoole, oli võrdlemisi mittekutsuv. Testi ajal olin veel ärgas ja tähelepanelik, lugesin ja rehkendasin hoolega, aga sellest hoolimata jäi viimane sabaots vastamata - aeg sai läbi. Annab tunda, et pole väga ammu matemaatikaülesandeid lahendanud - keele- ja loogikaküsimused olid lihtsamad - ja seal ei saanud vahele jätta neid, mille vastus kohe pähe ei tulnud - vastamata küsimusega ei saanud järgmisele tasemele edasi. Loodetavasti vähemalt need vastatud vastused ikka salvestusid, testi keskkond oli üsna tundmatu. Pärast testi tegin mõnekümneminutise kohvi- ja söögipausi samas linnaku kohvikus ja siis oli aeg kutsesobivusvestluse käes - kahjuks on praegu tunne, et seal feilisin täiega. Närv oli juba kaunikesti sees. Teised kandidaadid, kes ukse taga oma järge ootasid, tundusid küll toredad ja tekitasid tunde, et oleks tore ühel kursusel kohtuda. Aga see, kuidas ma komisjoni küsimustele vastasin, oh aeg, tundus küll üsna seosetu ja lolli jutuna - pärast häbenedes mõtlesin, et oleks võinud ju hoopis seda või seda öelda, oleks tuumakam olnud. Kõige rohkem tõmbas minusugusel pikkade juhtmetega introverdil vaiba alt küsimus, mida ma teeksin nii- või naasuguses situatsioonis nii- ja nii vanade õpilastega - ausalt, tunne oli selline, nagu kästaks etendada sketšis noh, ütleme näiteks mustkunstniku kübarat, millest lendab parajasti välja helikopter ja kaksteist pilvebaleriini. Ma saan aru küll, et õpetaja valmisolek peabki umbes sellisel tasemel olema, aga kui oled eluaeg harjunud materjale ette valmistama ja tead, et ette valmistamata hakkama ei saaks, siis sellised ootamatused on päris rasked pähklid. Komisjoni suhtumine paistis meeldiv ja toetav vähemalt, aga mu oma esinemine tundus küll täielik õnnetus.
Igatahes Tallinna peale ma aega veetma ei jäänud, vaid sõitsin esimese saadaoleva rongiga Tartu tagasi ja üritasin kõik peast välja visata. Sisseastumiskatse tulemused ilmuvad infosüsteemi kõige hiljem kümnendaks, nii et pikalt pole vaja praadida. Hea seegi.