Kopeerisin siia oma fessarisse kirjutatud kultuurisoovituse, sest tundus liiga sisukas ainult fbsse jätmiseks. Ilus mälestus ka.
Ma olin ka üks neist, kes sattus kolmapäeval, 15. heinakuu päeval 2020 Hendrik Visnapuu 1939. aastal valminud näidendi "Keisri usk" maailma-esietendusele ja see lugu rabas mind mitmes mõttes. See on selline lavastus, mida ma julgeks soovitada küll. Soovitaks vaadata igaühel, kellele eestlase olemine ja eneseväärikus kuidagi korda läheb. Väga palju eeltööd ma ei teinud, seda intervjuud ei lugenud ja pileti ostsin eelkõige sellepärast, et see ajaloolõik, millest seal juttu tuleb, huvitas mind ning usuvahetusliikumise temaatika ja taust on mu meelest saanud võrdlemisi vähe ja ühekülgset käsitlust. Positiivsetele ootustele häälestas mu kunagi Otepääl nähtud "Pärija", mille rõhuasetused ja see, kuidas lavastaja oli kõik selle sinna keskkonda sätitud, mulle väga meeldis. Ja ostsin pileti esietendusele - pole küll innukas esietenduste külastaja, kuid ees ootas Saaremaa-tuur ja esietenduse päev oli ainus võimalus.
Istusin saalis, vaatasin seda lavakujundust ja atmosfääri ja mul oli umbes viiskümmend sekundit algusest korraks kõhklus, et kas selline vanade aegade maaelust lavastus läheb kellelegi, sh mulle üldse korda või mitte - aga see kõhklus ei kestnud minutitki, lugu tõmbas hästi kaasa ja iga detail mängis, sellest sai peagi aru. See tekst ise oli ikkagi väga hea. Sellist Visnapuud ma pole kunagi tundnudki. Tõsise teksti läbipõimumine väikeste huumorimomentidega, mis on juba ka algtekstis endas sees, mõjus väga hästi, sest lugu ja loo taust ise olid kaunis sünged. Eks need ajalooraamatute laused balti erikorra aegsest mõisamajandusest, koormistest ja orjusest jäägi lugedes natuke kuivaks, aga lavastuse sees tuli see ajalooline olme kõik väga hästi esile. Ma ise olen konfessioonilt õigeusklik ja pidanud ikka siin-seal igasugustele mõnikord kaunis norivatele pärimistele vastama, seega mind huvitas ka siiralt, milline on autori hoiak nii- või teistsuguste valikute osas - ütlen ära, et see ületas mu ootusi - autori hoiakud on väga empaatilised peaaegu iga tegelase suhtes ja lavastaja hoiab seda kogu aeg pildis. Kuhu need otsused ja asjaolud lõpuks tüürisid, seda ma ei kavatse välja rääkida, aga lõpp oli ikka päris kirgastav.
Tegelaste valik ja mäng olid ka niisugused, et kõik oli üks väga hea täpne tervik, seal oli ägedaid momente ka igasugustel pisirollidel ja ilma just selliste tegelasteta oleks olnud kohe üks teine lugu.
Esietenduse järgsel tänamiseringil tegi mu südame soojaks, et nagu paljudes väikestes kohtades Eestimaal on tegusad inimesed tegusad mitmel rindel - täitsa mitut, kes täitsid oma rolli laval või korraldajate ridades, sai pärast näha külakapelli ridades musitseerimas.
Võib-olla mul õnnestub selle jutuga kedagi kahtlejat veenda etendusele piletit ostma, see lavastus tõesti väärib vaatamist. Boonusena saab enne etendust Luunja roosiaias mitut sorti roose nuusutada, üks ilusam kui teine.
Esietenduse järgsel tänamiseringil tegi mu südame soojaks, et nagu paljudes väikestes kohtades Eestimaal on tegusad inimesed tegusad mitmel rindel - täitsa mitut, kes täitsid oma rolli laval või korraldajate ridades, sai pärast näha külakapelli ridades musitseerimas.
Võib-olla mul õnnestub selle jutuga kedagi kahtlejat veenda etendusele piletit ostma, see lavastus tõesti väärib vaatamist. Boonusena saab enne etendust Luunja roosiaias mitut sorti roose nuusutada, üks ilusam kui teine.
Lisan lisalugemiseks intervjuu lavastajaga, Sirbis ilmunud, samuti väga sisukas artikkel Toomas Schvakilt "Keisri usk ja alamad" on ka kavalehel kirjas koju kaasa võtmiseks ja lugemiseks.
Panen siia mõned kajastused teatrikriitikutelt: Jürgen Rooste kirjutis Postimehes, millega leidsin üllatuslikke kokkupuutekohti, aga mis on maksumüüri taga; üks selline, mille autor nokib kohati minu meelest liiga palju detailides, kuid tal on väga teraseid tähelepanekuid ja kõrvutusi, ning üks ka 2021. aastast.