Pidin lõpetama ühe maikuus alustatud postituse, mis pikalt mustandikastis vedeles, aga see meeleolu, mida siin jagasin, on nii mälestusväärne, et kindlasti pidin ta ikka ära avaldama.
Täna läks ühel külastatud ühes-isikus-sünnipäeval-pulmapeol-presidendivastuvõtul põgusaks aruteluks, et kuidas ja kui palju aiapeol või mõnel muul veidi vähem formaalsel väikese seltskonna üritusel enese hästi tundmiseks oleks vaja teha korraldustööd ja kui palju oleks tarvis planeerimist ja et mis võiks olla hea ettekääne peo korraldamiseks, kus end hästi tunda - ja kohe oli mul varnast võtta näide aastast 2006, augustikuust, kus ühe võrdlemisi spontaanselt sündinud kostümeeritud pikniku ettekäändeks oli ühest küljest SR sünnipäev sellel päeval ja teisest küljest mitu aastat järjest augustikuus Elvas korraldatud "Kuningriik", mõningate lavastuslike elementidega täiendatud kontsert Johann Straussi muusikaga, mille juures sai ka publik kostüümide ja olustiku kaudu pisut 19. sajandi teise poolde sisse elada.
Minu mäletamise järgi oli see sündmus küllaltki spontaanne. SR laekus külla ja teatas oma sünnipäevast - või teatas ta siiski mõned päevad varem? - ja kohe leidus piisavalt huvilisi, kes olid valmis lähema paari tunni jooksul end kostümeerima kodus leiduvat abiks võttes märksõna ehk etteantud aastanumbri "1870" alusel. Inspiratsiooniallikaks võis selle kõrval aga olla ka Johann Strauss noorema looming. Ühtegi 19. sajandi keskpaigale üliväga iseloomulikku heinakuhjataolist krinoliini piknikule lõpuks ei ilmunud, küll aga oli osalejate välimuses vihjeid Kesk-Euroopa rahvariietele ehk vahest "Mustlasparunile", mõnele koloniaalimpeeriumile ja 19. sajandi teise poole keskklassimoele. Piknik toimus Narva mnt Raadi pargis karjääri nõlval ja esialgu oli rohkem lapsi sinna osalema plaanitud, aga lõpuks oli K üksi koos minuga ja eks ma kahjatsen tagantjärele siiamaani, et tal võis õhtu edenedes ka veidi igav olla. Nii või teisiti, seltskond oli sõbralik ja meeldivalt kirju ning samas keegi end kellegi arvel ei kergitanud ega dikteerinud ega dirigeerinud. Imelik lausa mõelda, kuidas sest on mulle jäänud lausa uskumatult helge mälestus. Iseenesest kujunenud kultuuriprogramm oli vägev: mõned meist laulsid mitmehäälselt ja teised kord kuulasid, kord aga vestlesid sundimatult igasugustel teemadel teatrist ajalooni ja grammatikast muusikani ja igaüks meist kasutas samal ajal võimalust kaasavõetud toitu mugida. No kas ei paista nad kõik siin pildil vääriliselt rõõmsate ja õnnelikena?
Vist oli meil nüüd maikuus juttu ka sellest, et mõnikord valmistad pikalt ette ja puha, kõik on kontrolli all, aga ikka võib juhtuda äpardusi ja rabedust parimagi tahtmise korral, nii et peo kujunemiseks niisuguseks, et kõik seal end hästi tunneksid, on ikka ka veidi vedamist vaja. Või nagu see sõnas sees on: ÕNNestumist.