Kukkus välja jätkupost ühele varasemale.
Fessaris jagan ma oma kirjapanekute linke tavaliselt lootuses, et keegi, kes muidu siia ei satu, midagi loeb ja arvab; see on nagu pudeliposti viskamine merre, igasuguse kujutluseta, kes selle üles korjab. Sain rõõmsa üllatuse osaliseks, kui TK jagas Kinoteatri lavastuse "Haige mäger" muljete lingi kommentaaris oma vaatajakogemust, mis oli täiesti teistsugune kui mul. Mulle näib, et oli mingitpidi sarnane ka, aga mu meelest teeb see igaühele teatud teed pidi kohale jõudmine lavastuse veelgi paremaks. |
Nii ta sinna kirjutas: "Ma käisin seda vaatamas ilma et oleks üleüldse teadnud, et Haigel Mägral oleks olnud mingi üks ja konkreetne prototüüp, ja mul on tunne, et nii oli mu vaatamiselamus hoopis teistsugune. Nimelt, ma ei tajunud seda üleüldse mingi ajaloolise tekstina vaid millegi üldinimlikuna, mis juhtumisi oli siis paigutatud ajas ühte kindlasse punkti. Lühidalt, tegelikult rääkisid nad nii umbes kahekümneaastasest minust ja mu sõpradest, kuigi kuulsaks meist keegi ei saanud, mängud olid teistsugused ja üleüldse olid kõik detailid mõistagi täiesti teistmoodi. Aga see sisemine tuum oli midagi väga äratuntavat, üks mu sõber ütles ka pärast vaatamist, et lapsepõlv tuli meelde. Ses mõttes oli etenduse viimane lause naelapea pihta, et pange tähele, mis praegu toimumas on. Kusagil toimub nüüdsama üks Haige Mäger, või mis üks, neid on palju, võib-olla pole nad kuigi kuulsad, aga see polegi oluline. Nii et minu jaoks on see ajastu edasiandmine sihukese sekundaarse väärtusega - et annab värvi ja on muidugi tore, aga kokkuvõttes meenutab natuke seda, kuidas Peter Graham olla vastanud küsimusele, et millal on ulmekirjanduse kuldaeg - siis, kui lugeja on kolmteist."
Nojaa, ja minu kommentaar sellele on, et tõsi: ma natuke nagu kartsin, et lavastus on liiga palju seotud konkreetsete ajalooliste sündmustega. Ka klipis oli palju juttu ja pilti muusikast, aga midagi muud aimus sealt ka. Õnneks oligi lavastuse sisu palju laiem ja hoopis teiste rõhuasetustega. Kui nüüd meenutada, mul oli ka kahekümnendates aastates rida sõpru, kellelt saadud loomingulised impulsid mõjutavad mind siiamaani, huvitav on ainult see, et asi jätkub: et siiamaani aeg-ajalt kohtan mõnda, kes samamoodi mõjub. Rohkem täiskasvanuna on mind hakanud kõnetama küsimused, miks üldse loominguga tegeldakse ja oma asja aetakse ja sisu otsitakse - ja ka see teema, et kuidas talitada, kui tundub, et kõik on justkui juba tehtud ja paremad asjad on toimunud minevikus. Nii et oli, millele kaasa mõelda.
Muidu olen ma tähele pannud, et kui ma kirjeldan oma teatrimuljeid, siis suur osa seostub sellest kunstnikutööga ja teine suur osa tekstiga - pigem ma ei hakka arutlema, kes mängis hästi ja kes halvasti ning küllap asjaosalised ise teavad, kuidas neil seekord välja kukkus - jätan sellised arutlused neile, kes arvavad end olevat kutsutud selle kohta arvamust avaldama. Mulle mõjub visuaal ja viis, kuidas erinevad vahendid on osatud koos toimima panna. Ootamatud seosed ja kõnekad lavastuslikud leiud olen küllap võimeline ära tundma. Kõike seda "Mägras" ka oli. Tagantjärele olen mõtisklenud, et võib-olla eelteadmine pani mu mõtte isegi liiga palju ainult ühte suunda vaatama, aga pole midagi parata, ma olen sellest ajast millest ma olen. Õnneks, nagu TK kommentaarist selgus, toimis kõik ka ilma igasuguse eelteadmiseta ja mul on tohutult hea meel, et ta oli nõus oma kogemust mulle jagama.