Külastasin seda näitust, päris lõpuotsas, sündmusel, kus autorid ise kohal olid. Mul oligi juba varem väga kindel plaan see üle vaadata, sest kõigi autorite käekirjaga olene mingil määral tuttav, aga ega seda sõiduks vaba aega just ülearu ei tekkinud, kõigepealt kutse kaitsmiseks valmistumine ja kaitsmine ise, seejärel paralleelselt Peipsimaa Pärimuskeskuse vahaküünlanäitusega ja Linnamuuseumi aastraamatusse mineva, RR-ga kahasse artikliga tegelemine. Nii et mai lõpus välja hõigatut näitusesündmust tervitasin kahel käel. Kohapeal sebisid pillidega ringi muusikaõpilased, kes vist kogunesid kultuurikeskusse oma tuleva kontserdi prooviks, aga see jättis sisse astuvale vaatajale vägeva mulje, nagu oleks kunstisündmuse jaoks bänd tellitud. |
Korraldus oli üsna mitteformaalne, nii et muretsesin pisut, kas ongi selline pigem seltsielu-sündmus millel omavahel tuttavad inimesed omavahel tuttavaid mõtteid põrgatavad ja sisenalja viskavad, aga õnneks oli siiski ka pisut piltidest kõnelemist ning võimalus küsimusi esitada.
Minu jaoks oli selle näituse kõige väärtuslikum vaataja-avastus viis, kuidas kolme küll sarnaselt värviteemadega tegeleva, kuid siiski kaunis erineva maalikäekirjaga maalija teosed olid pandud kõrvuti ja läbisegi. See tekitas teatava dialoogi maalide vahel ja lisas igale veel midagi juurde.
Seepärast huvitas ka, kuidas näituse komplekteerimine üldse käis - kas tuli igaüks mingi komplektiga kohale ja siis hakati avastama - ootuspäraselt ei tehtud midagi sedavõrd riskantset, suhtlus ja tööde valimine oli mõnevõrra kooskõlastatud kõigiga. "Mida kunstnik sellega mõtles"-küsimusi tuli auditooriumilt ka, aga ma olen peaaegu alati, võib-olla välja arvatud nooremana, suhtunud sellistesse juttudesse nagu pullikakasse, mis ei hari ei vaataja teosenägemiskogemust ega ka aita looja otsinguid kuidagi lahti mõtestada, ja vastused olid õnneks natuke laiemalt teoste valmimise tausta avavad.
Seepärast huvitas ka, kuidas näituse komplekteerimine üldse käis - kas tuli igaüks mingi komplektiga kohale ja siis hakati avastama - ootuspäraselt ei tehtud midagi sedavõrd riskantset, suhtlus ja tööde valimine oli mõnevõrra kooskõlastatud kõigiga. "Mida kunstnik sellega mõtles"-küsimusi tuli auditooriumilt ka, aga ma olen peaaegu alati, võib-olla välja arvatud nooremana, suhtunud sellistesse juttudesse nagu pullikakasse, mis ei hari ei vaataja teosenägemiskogemust ega ka aita looja otsinguid kuidagi lahti mõtestada, ja vastused olid õnneks natuke laiemalt teoste valmimise tausta avavad.
Näitusel oli kerge süüvida üksikutesse teostesse neid eraldi vaatama jäädes, aga kaugemalt ja fotodelt tundus pilt üsnagi karmilt tihe - selles mõttes oli minu lemmiksein see, mis avaneb peaukselt tulijale - kaks äärmist maali olid sellised, kus silmale oli piisavalt puhkeruumi, kas monumentaalsema motiivi või hillitsetuma värvikasutuse pärast, ja keskne töö oli oma värvirohkes tiheduses neile pisut vastanduv. Kuid õnneks see tihedus polnud ka häiriv, ühtne raamimata või valgete raamidega kujundus, ja igas pildis oli peale arvukate särakohtade ka rahukohti, mis toetasid.
Kultuurisündmuse seltsielu-moment sai ka lõpuks oma osa kätte, sest sain pisut kõnelda oma kahe viimase aasta õpingutest neile, kes selle kohta küsisid, kohtusin inimestega, kellega olin varem aastaid tagasi kohtunud ja nüüd sai tutvust värskendada, selline suhtlus oli minu jaoks pigem uusi teadmisi andev ja sisukas, ning kogu mulje sündmusest oli mitmes plaanis kosutav.
Muide, näitus on veel 3. juunini vaadatav ja seda vaatamist ma kindlasti soovitaksin.