Kutsuti PP näituse "Õhtumaised õhtunaised" avamisele Haki galeriis ja see oli igas mõttes väga värskendav. Küsimustele, mis mul omal tekkisid, nimelt et kas eksponeeritud aktikrokiid a - on maalitud natuurist ja b - kas enamik neist on maalitud KMAteljee krokiitundides, sain avamissõnavahetuse ja veel mõnede eraviisiliste vestluste jooksul vastused.
Siis ei jäänudki enam palju muud üle kui hakata näitusel ringe ja jooni tõmbama ühe pildi juurest teise juurde kulgedes. Asja, millele ka autor vihjas - et tema pilku võinuks mõni usinam tõlgendaja lausa seksistlikuks pidada nende joonistuste alusel - ei olnud põhjust kahtlustada, vähemalt minu silma jaoks, sest väljapandus ei puudunud soe huumorivirvendus ja see mõjus kõige rohkem siiski vaid teatava üldistusena mingitest korduvatest ja varieeruvatest joontest, mis meesvaatlejat võivad naise juures (kahtlemata!) kõnetada, võib-olla isegi sutsuke "kõik naised on (nagu) üks naine"-printsiip, aga pigem sooja pilguga.
Õigupoolest kuulusid näitusel mu lemmikute hulka need tööd, milles oli sees mingi katkestus, näiteks ilusa kvaasirealistlikult ruumilise vormi juures korraga mõni puuduv ehk paari kriipsuga markeeritud pea või käsi, sulamas kriidiküljega antud tausta või varju, või mõni kenade kindlate ja lopsakate joontega antud eriti markantne vääne või moonutus ilma igasuguse soovita realistlik olla. Nendes enam meeldinud naistes oli sellist mõnusat mängurõõmu, julgelt ja otseteed teise dimensiooni minemist ja sellistena erilist sära. |
Lubasin endale väikest mõtiskelu selle üle, kas oleks saanud teha samasuguse näituse üksnes nendest minu lemmikpiltidest. Tõesti, pigem mitte, sest oma sõnumit kandis ka teoste rohkus, kolmel seinal laiuv barokne külluslikkus, arvutu hulk eri toonides ja joonekarakteriga joonistusi korrapäratute lainete ja voogudena väikese ruumi heledatel seintel - kas mõnel veel tuli silma ette mõni 17. sajandi vaikelu liha- ja puuviljamägedega üle mitme lauaserva maha vajumas? Avamisejutt tiirles ümber autori kooliaastate, selle, kuidas autor kunstist midagi ei tea ning kuidas ta sinna ja tänna kõike guugeldas, aga ma ei suutnud seda võtta kuidagi muidu kui nalja ja irooniana. Ja veel, elegantselt sõnamänguline pealkiri, lahe tutvustustekst, PP nõtke sõnakasutus ja oskus ladusalt ja naljakaid seoseid kaasates oma näituse sünnist kõnelda jätsid oma kergusega toreda sundimatu tunde kogu tervikust.
Siia alla plaanin teha väikese lemmikutegalerii kunagi. Täna ei olnud fotokat kaasas.