Käisin juba mitmendat korda MT näitusel "Elutöö". Miks ma sinna kogu aeg tagasi uuesti vaatama jõuan? Esiteks. Silmale on selge rõõm see analoogfoto iseteadev üliiseloomulikkus, käsikadreeritus, lisaks valdavalt mustvalge või kitsa koloriidi keskse lähenemisega tehtu, väga naudin seda praeguses ajas, kus igast minu nähtavast kanalist ja küllap ka nägemata digist ja meediast tulvavad katkematult sageli magusa või ultrarealistliku värviga, mõnikord koguni otsitud-sätitud narratiiviga digipildid, lisaks sellele veel ka pildiloojast tehisintellekt, va libedik, mille tehtu vaibumatut populaarsust ma tõenäoliselt ei saagi mõistma. Teiseks. Eriti just inimestest tehtud fotodes ja ruumivaikeludes, aga tegelikult kõigis neis pääseb mõjule mingi aja hapruse teema, mingi sihikindel kontsentreeritus, mis tõenäoliselt on saavutatud küll hetkega, aga milles aimub mõttetööd ja vaatenurga läbiproovitust, sellist tihedust, milles joonistub välja hetkega hoomatav uus tasand, üldistus või kujund. See on see, mis kõnetab mind ka maalikunstis. Kuivõrd ma ise pole eriline fotograaf, jäid igasugused säri- ja vormieksperimendid näitusel minust kaugemale, aga näiteks eriti mõnede puulinnavaadete sõmersus-mürasus, mis omal viisil kaotas igasugused tarbetud detailid ja kristalliseeris välja valguse ja ruumi kompositsiooni, pani teost mitu korda uuesti vaatama nagu kontrolliks, kas hetk on veel sama. Kuivanud õite seerias vanade fotodega kokkukõlas tekkiv ajakujund võimendus korduses, mis polnudki tegelikult kordus, sest pildid ja formaadivariatsioonid tõid üksteist esile. Viru vete seeria tekitas mul isikliku haake, zooloogide Virumaa-praktikaga kunagi aastakümneid tagasi, ja tõukas kohe kõrvaliseks küsimuse, kas nende fotode värvi on manipuleeritud või midagi, sest teravalt tuli taas meelde tööstusest räsitud maastiku enda 'manipuleeritus', looduse õõvastav muutumine, mida kogesime -- eri värvi veed mõjusid minu jaoks selle väljahõikamisena. Kolmandaks. Ilmselt inimestest tehtud fotodes ilmneb autori talent kuidagi puhtaimal kujul, tema empaatia, samuti see ajahetke väljasadestatus. Nende piltide ees olen siiani seisnud kõige kauem. Iga isik on küll oma ümbruses, ent detailid pole need, mis tõmbaksid tähelepanu ja hakkaksid mingit oma eraldi lugu jutustama, vaid need suunavad nagu ikooni pööratud perspektiiv tähelepanu portreteeritule. Jääb vaid imestada, kust see fokuseeritus tuleb, kas kunstnik näeb võtte hetkel juba õiges formaadis, õiges valguses ja raamitud pilti seinal -- kas või oma peas? Kuidas ta nii põhjapanevalt sisuline suudab olla võtte tegemise olukorras, kus tema ümber on 360 kraadi olmelist igapäevakeskkonda?
Vaataja saab aru, et seintele jõudnud valikus on tippude tipud, need aga pole kaootiline hitirida, vaid on korrastatud maitsekalt ehitatud seeriatesse, needki ruumiliselt piisavalt eraldatud, et iga seeria kõla analoogiliselt eri orkestripillidele välja tuleks. Aeg sõeluda ja jagada on juba olnud, vaatajale jääb näitusel aeg luua kokkukõla ja dialoogi.
Näitust saab veel paar päeva näha, kolmekuningapäevani ehk 6. jaanuarini.