Viljandi linnuse rekonstruktsiooni peal sain osutada, millisest vägevast linnusest kus kohas üksikud maalilised müürijupid järele jäänud on ja et kuidas järvega mitte ühenduses olnud vallikraavi otsad kinni ehitatud olid - enne tekkis linnuses jalutades just sel teemal just küsimus. Viljandi linnuse romaani-varagooti kapiteelid olid ka kenasti koopiatena esindatud - eriti meeldis mulle see rebase ja kure valmi teemalise kapiteeli eksponeerimine - ja hirmus tore on ka see, kuidas neid on linnakujunduses ära kasutatud (eks ikka need ägedad pingid). Imetlesime 18. sajandi asjaarmastajate jooniseid igasugustest Viljandimaa kohtadest - seda saatis arutelu, kuidas toonane igaühe-joonistusoskus kui hariduse kohustuslik osa on mineviku olustikust nii palju visuaalset infot pärandanud, isegi kui see otseselt kunst pole - ja sellest asjaarmastajate panusest on Eesti kunsti kolmandas köites päris hõlmavalt kirjutatud.
Eelkõige aga tahtsin nii näidata kui ka ise uuesti vaadata luunikerdust püssirohuanumal, mida minu teada - aga võib-olla ka eksin - pole publitseeritud, nimelt püssirohusarve, millel on semmimas kaks kaunilt riietatud inimest. Tegin sellest ka Saltatriculi kostüümiseminaril illustratsioonina kasutamiseks pilti. Suurepärane näide 16. sajandi riietusest Saksamaa või Põhja-Euroopa kontekstis, kus Hispaania mood eriti ei kodunenud või kodunes raskelt ja pikaldaselt. Noorpaar on ilmselgelt pidulikult ja edevalt riides, ja mees võiks olla riietuse poolest peaaegu ükskõik missuguselt Euroopa maalt, oma kõrge mütsiga, kõrgekraelise hispaania keepmantliga (varrukatega cassock/cappotto on ka variant, aga midagi avarat ja pigem 16. sajandi teise poole vormides), mille kaelusele toetub 16. sajandi kohustuslik krookkrae, ja üsna lühikeste paanidest puhvpükstega, mis aga pole päris Hispaania gregüesco'd, vaid Põhja-Euroopas rohkem levinud pehmevoodriline Pluderhosen-variant. Naine seevastu on üsna samamoelise rõivaga nagu 16. sajandi päris alguse Saksamaa moepildis, kui mehed kandsid pigem šaubesid ja barette või faltrocki. Just selliseid voldilise seelikuosaga kleite näeb näiteks Lucas Cranach vanema maalidel. Tihedalt kurrutatud seelikuosaga kleit saksmannide moele iseloomuliku laia triibuga ja avar laia kandiga dekoltee, millest paistab tihedalt kurrutatud kõrge kaelusega särk - just selline, mida sajandi algul kandsid mõlemad sugupooled ning mille kaelusest sajandi lõpul kujuneski särgile eraldi külge pandav suur tärgeldatud krookkrae. Ning naise õlgadel on näha saksa naistemoe stammelement võimalik et juba 15. sajandi lõpust, väike õlapeleriinitaoline koller, mille meie kohalike kirjalike riietust käsitlevate allikate uurija IPJ on oma artiklites küll ühemõtteliselt kraeks tõlkinud, aga millise tõlkega ma väga nõustuda ei taha, sest kraeosa moodustab pindalalt kollerist tühise kümnendiku vast ja kolleri põhiline roll oli olla soojendav õlakate madala kaelusejoonega rõivaste peal. Pealegi sobib saksa laensõna koller suurepäraselt eesti keelde täiesti mugandamisvajaduseta kujul. Kõige lähedasem on ta küll jah lahtkraele, aga ma pooldaks siinkohal laensõna mitmel põhjusel. Sellest, kuidas naistemood on olnud oluliselt alalhoidlikum, on ühe videoettekande teinud (Saaremaa kirikute figuuride riietusest) ja mõne kirjatöö kirjutanud muinas- ja keskaegse tekstiili uurija RR. Aga kindlasti on tegemist laiema ja üldlevinuma nähtusega, mida näitavad ka needsamad püssirohusarve nikerdused, vahet pole, kas toodang on kohalik või kuskilt Euroopast, ning samuti on nähtus ilusasti vaadeldav rahvarõiva kontekstis. |
Vaatasime ka paari kahlitükki ja nende figuuride väljanägemist. Kollasel kahlil on samuti 16. sajandile ülitüüpilise bareti või baretitaolise Henry vIII tüüpi mütsiga mees, vuntsidega ja kõrge krookkraega, jällegi 16. sajandile väga iseloomulik siluett, tuvastatav isegi nii väikesel fragmendil, aga rohelise kahli figuur oli veel palju intrigeerivam. Mida KK esimesel vaatamisel pidas esiletungivaks võimendatud rinnapartiiks, oli tegelikult sümmetriline kahest rulluvast akantusväädist ornament, mis kaunistab kahlil kujutatud naisterahva roomapärast muskelturvist - all on turvise üleminek "seelikuks" pisut näha kaarja joonena, mida ääristab tabidest soos. Turvise või turvisekujulise pihikuosaga kleidi kandilisest dekolteest, mis on taas üks tüüpiliselt 16. sajandi element, paistab kurrutatud särk, mis koondub kaela ümber samasuguseks väikeseks krookeks nagu oli naisel püssirohusarve peal. Turvis vihjab muidugi sellele, et kujutis pole mitte realistlik, vaid mütoloogiline, ning luige- või minu poolest kas või maopeaga fantastiline tiivuline peakate võib olla kiiver - sel juhul võiks puhkpilli puhuv naisterahvas olla flöödi leiutanud Athena (kelle minema visatud pilli korjas üles Marsyas); või võib tegelane olla ka mõni muusa või midagi muud jumalikku ja muusikaga seotut. | See meie usin leidude uurimine Viljandi muuseumis viis mu mõttele, et kas mitte poleks väärt idee teha Eesti muuseumieksponaatide peale näiteks varauusaegse kostüümi teemaline pildimäng, sest nagu mulle juba pikemat aega on paistnud, ega need teadmised üldisemas pildis ikkagi eriti süsteemsed ei paista olevat ja keda siis ei huvitaks, mida inimesed vanal ajal seljas kandsid. |
Ajaloolise tekstiili teemadel veel: imetlusega jäin vitriinis vaatama üldse mitte kodundusekooli kenasid koolitöid, vaid hoopis üht sajandi algusest pärit Punase Risti käesidet, mille serv ja punane rist olid loodud tihedas tellispistetikandis, nii seda pinnatäitepistet vist nimetatakse, ja selle peale detailne madalpistes tikitud must-valge figuurigrupp, mis koosnes röövitud ja vigastatud teel lamavast teekäijast ning tema kohale kummarduvast halastajast samaarlasest, kelle selja tagant omakorda vaatab ta pikakõrvaline eesel. Kohe tekitas mõtteid, mille järele igatseda meie prinditud tekstiilide ajastul. |
KK pani tähele, kuidas 1934. aasta karskusseltsi peo plakatil on eeskava kolmanda numbrina välja hõigatud naljaettekanded ehk keegi, kes hiljem nõukaajal kandis nimetust "estraadiartist" ja tänapäeval on sama sisu jaoks termin "stand-up komöödia". | Isamaalised värvid ja mida nendega saab teha. "Kaunitar" tekitas kohe küsimuse, et tegemist oleks justkui ikka päris fotoga selles kujunduses ja sestap et kas kaunitaril on ka nimi? Lilly Silberg? Olulise positsiooniga ja kindlasti Eesti iludus - ega igaühe pildi ümber vist lipuvärvides lindikestega vanikut ei sätita? Pilt paistis 1931. aasta esikaunitariga üsna sarnane. Eks kolmekümnendatel see iluideaal oli arvatavasti pikaajalisemalt käibel, nii et päris välistada ei saa ka mõnd muud missi. "Korporant" jäi silma sellega, et laseb esitada küsimuse (mis mõtlema hakkava vastaja jaoks osutub konksuga küsimuseks): "Millise korporatsiooni värve see korporant kannab?" |