Jagan oma filmikommentaari, mille kirjutasin EKA kunstiõpetaja magistriõppekava disaini ja ruumiõppe aine eksami ühe osana. Näib, et film tervikuna ei ole vabakasutuses, aga panin siia lingi treilerile. See on lihtsalt üks koolitöö tegelikult.
Gary Hustwiti film “Urbanized” (2011).
Eelkõige oli see film lisaks informatiivsusele väga poeetiline. Hästi rütmistatud sisukate kaadriridade ja tähelepanu koondada aitava muusika vahel oli palju olulist informatsiooni, sealhulgas disaini ja ruumiõppe kursuselt tuttavat. Sõna 'poeetilisus' tähistab mu jaoks just ainult seda visuaalset tundetooni, kogu tervik oli hoolikalt läbi komponeeritud. Filmis polnud ühtki ilma mõtteta öeldud sõna ja iga kaader toetas peateemat - mis on linn, kuidas linnalisus meid - inimesi - aina rohkem puudutab ja kuidas linnaplaneerimine on ühekorraga nii teadus kui kunst.
Eelkõige oli see film lisaks informatiivsusele väga poeetiline. Hästi rütmistatud sisukate kaadriridade ja tähelepanu koondada aitava muusika vahel oli palju olulist informatsiooni, sealhulgas disaini ja ruumiõppe kursuselt tuttavat. Sõna 'poeetilisus' tähistab mu jaoks just ainult seda visuaalset tundetooni, kogu tervik oli hoolikalt läbi komponeeritud. Filmis polnud ühtki ilma mõtteta öeldud sõna ja iga kaader toetas peateemat - mis on linn, kuidas linnalisus meid - inimesi - aina rohkem puudutab ja kuidas linnaplaneerimine on ühekorraga nii teadus kui kunst.
Filmis kõlas tohutult häid ja elegantselt sõnastatud mõtteid, nagu see, kuidas linnakujundus on linna keel - mõistan seda kui viisi, millisel toonil ja mis keeles linnaruum inimesega kõneleb. Toodud näited linnakujunduslikust isevoolust panid mõtlema, kui tähtis on plaanimises pidevalt kätt pulsil hoida ja et linnaruum pole midagi iseenesestmõistetavat, vaid pideva arvestamise ja tähelepanelikkuse tulemus - seal tegemata töö loob juurde keskkondi, mis tegelikult pole elatavad. Huvitav oli mõte kaasavast projekteerimisest ja millisel viisil on võimalik rekonstrueerida elaniku arutluskäiku, pole kuulnud, et midagi taolist oleks meil rakendatud?
Sümpaatne oli ka see ja tundus igati õiglane, et käsitlemist leidis isevoolust ning kontrollimatust eeslinnastumisest teisel pool asuv teine äärmus, mida filmis samuti kergelt puudutati - paberil täiuslikuna näiv utoopialinn, mille puudused ilmnevad siis, kui inimene astub neile tänavaile ja peab läbima neid täiuslikult paigutatud ruumipunkte ja teekondasid. Taolist ruumi iseloomustavaks kokkuvõtvaks sõnaks võiks olla steriilsus; ebasõbralikkus, mis selle elukeskkonnana läbi kukutab.
Mõlemate äärmuste juurest läbikäimine pani mu kui vaataja jaoks paika mõõtkava, erinevate taotluste dialoogi, mis muidu poleks vast olnud nii kujukas ja näitlik. Binaarsete opositsioonide olemasolu ei tähenda seal, et tuleb valida üks või teine, pigem avaneb tõde dialoogilisuses ja üksikute väärtuste kaalumises iga kord valides konkreetsele olukorrale kõige paremini sobiva. Kas ja kuidas valikud tehakse, sõltub linnakujundajate meeskonnast ehk paljudest - arhitektist, arendajast, riigist ja valitsusest, elanike esindajaist, ajaloolisest alusstruktuurist ja ühest ja teisest veel. Südamelähedased ja puudutavad olid filmis näited, mis käsitlesid auto- ja jalakäijaliikluse probleeme - pakutud lahendused hämmastasid oma nutikuse ja loogilisusega - ja milline roll on ühe või teise linnaruumis liikumise viisi staatusel elanikkonna hulgas. Kuidas riik saab teed näidata. Kuidas linnamööbli või linnalooduse paigutusega saab inimesed aktiivselt linnaruumi kaasata. Kuidas linnaruumi areng järgib linna majandusliku toimimise mustreid. Kuidas füüsiline ja sotsiaalne ruum üksteist peegeldavad.
Jagan filmis välja öeldud mõtet, et tänapäeva linnaelanik on sisimas jäänud paljuski samaks inimeseks, kes kunagi hämaratel algaegadel lagedas savannis silmapiiri poole vaatas. Järeldus: seega on kasulik mitte liialt vaimustuda nendest kaugustest ja kõrgustest, mille on võimalikuks teinud tehnoloogia, vaid pöörduda rohkem sotsiaalsete sidemete toimimise mustrite poole ja ehitada linna rütmid üles sellele. Kogukonnaaiad, kaasav projekteerimine, ideekorjed linnaruumi arendamiseks, see ongi, nagu filmis öeldud, midagi, mis on märgiks toimivast ühiskonnast, demokraatiast tegevuses. "Urbanized" on otsesõnaline film, see on julge ja värske, oma toonilt pigem optimistlik, sinna pandud olulise sõnumiga tänapäevase maailma jaoks, kus linn on aina tõenäosem elupaik.
"Urbanized" IMDB-s
Arvustused jm Tomatimeetris