Narratiiv mängis kõigis nendes töödes olulist rolli ja huumoril oli kaunis tähtis koht, isegi satiiril, kui hoolikamalt otsida. Memuaarnäituseks on seda ka nimetatud ja sel juhul on loomulik, et seosed ja rõhud on jõuliselt subjektiivsed. Saatetekstid olid kohati üllatavalt head (kipun sedasorti 'lahtiseletamisse' suhtuma umbusuga), üsna kirjanduslikud igatahes ja vahel nad toetasid vaatamiskogemust, vahel astusid omaette mõtterajale. Mulle isiklikult istusid rohkem sellised kollaažid, mille puhul pääses mõjule pildi suurem kompositsioon ja mitte niivõrd detailid. Toon näiteid: absoluutseks lemmikuks osutus "kartuliülikool", teised meelde jäänud asjad olid päevaaegade-seeria "Hommik Päev Õhtu Öö", mis mu peas hakkas kuidagi haakima kunagise Imat Suumani kunstimaja-näituse osa Tartu-teemaliste maalidega ja mille puhul programmilisus hakkas õiges suunas tööle; 'Vabaduse puiestee', mille rohked inimfiguurid olid vaid anonüümsed jalutajad ja prügikastidest moodustus monumentaalne tänavasein, mängulised "Täiskuuvihm" ja "Koduõu" jne, ka "Ühis elu", mis oli err uudise juures kaanepildiks, oli päris talutav, eelkõige ainulaadsete foto- ja kunstitsitaatide poolest, mis muuhulgas olid ka märkimisväärse täpsusega viidatud. Teistsuguseid pilte, eelkõige selliseid, kus oli palju detaile, konkreetsete Tartust vm Eesti linnast pärit isikute portreesid ja tsitaate kunstiajaloost - näiteks nagu jaamahoonega pilt plakatil - nimetaksin ma otsesõnu paljusõnalisteks ja sellisel kujul natuke nagu väsitavateks. Ma ei viitsinudki neid kõiki nägusid lõpuni läbi vaadata. Väärib aga märkimist, et sellistel piltidel oli ka oma publik olemas. Kui ma saali astusin, liikusid ühe pildi juurest teise juurde kaks vanemat daami ja käis üsna lai arutelu piltidele jõudnud isikute teemadel. Mis pani omakorda mõtlema, kui palju ja mil viisil see näitus kõnetaks üldse mittetartlast. Tartlast igatahes, nagu näitusel kohapeal selgus. | Illustratsioonideks mõned näitusel tehtud fotod ja kommentaarid. |
Tegelikult on seda kõike näitusel nähtut päris hästi kirjeldatud ka Sirbi arvustuses, näiteks juhitud tähelepanu Lekko huvitavale materjalikasutusele, mida mittemaalikunstnik või keegi, kes pole värvidega kokku puutunud, ilmselt üles ei leiakski. Veel on seal Mäetamme võrdluses teiste kunstnikega nimetatud vanameisterlikuks loojaks, mis on ilusasti öeldud ja mingil viisil omamoodi tõsi. Tähelepanu, seda näitust saab veel ainult homme, 14. augustil Kogo galeriis Aparaaditehases näha! Näituse tutvustus siin. |
Huupi 'Päeva palee' galeriis Pallas annab suurejoonelise ja maalinäituse kohta ootamatult haarava ruumikogemuse, ma võiks julgesti paljudele oma tuttavatele maalijatele soovitada see endast läbi lasta. Erinevatele päevaaegadele pühendatud maalide koloriit on päris kindlasti kalkuleeritud, aga kokkupuutepunktid realismiga/nägemiskogemusega selles ei puudu ja kogu komplekt töötab sellisena taotluslikult eraldiseisvana päris natuuritruust kujutusest. Oma ranguses mõjubki ta nagu mingisugune kontsentratsioon või laiem üldistus sellest, kuidas valgus töötab. Mulle meeldis väga see valik, kuidas samad värvid olid toodud ka galeriiseintele ja sammastele ja niiviisi ei jäänud loodud ruum ainult maalide piiridesse, vaid viib vaataja tegelikult tööde sisse. Väga hea leid, terviklik, kaasav ja mis ma kõik veel öelda võin. Minge kohale - uskuge mind, näitusest tehtud fotodelt ei saa tegelikult eriti aimu, kuidas näitus töötab. Kunstnikukõnelus/artist talk on 26. augustil kell 17. |