Konrad Mägi Ateljee kevadnäitus Üks väga hea põhjus on näiteks Konrad Mägi Ateljee ülevaatenäitus TÜ raamatukogus, mis sai üles 16. mail 2021 ja jääb üles 31. juulini. Näitus on eksponeeritud kahes osas - sotsiaalteaduste lugemissaali ees seinal on üks osa maale, lugejate söögitoa vastas ja nn spordisaali ees seinal teine osa, osaliselt jäävad need III korruse tualettruumide uste vastasseina. Iseenda saba ja nokka kergitades ütlen siin ka esimeses lõigus ära, et olen ise ka kahe maaliga ülevaatenäitusel esindatud (esimest korda üldse), praegu on seal mult kaks akti, aga lähemal ajal plaanin asendada ühe akti ühe portreega. |
Kevadine ülevaatenäitus, nagu ma aru olen saanud ja nagu ka ateljee kodulehelt saab lugeda, on traditsiooniline ettevõtmine juba ateljee algusaegadest alates, see tähendab eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate lõpust. Siia paremale veergu panin natuke ajaloolisi pilte ateljee näitustest enne raamatukogu remonti. Õppetöö käigus aasta jooksul maalitud piltide hulgast valiti välja parimad tööd ja pandi need raamituna ülikooli raamatukogus välja. Ma mäletan neid näitusi umbes üheksakümnendatest (ise käisin maalimas mõne kuu jooksul 1993. aastal, enne ülikooli maaliosakonda astumist), tavapärane koht oli toona raamatukogu kohviku esine sein, mis oligi raamatukogus toimuvate kunstinäituste jaoks ette nähtud pind lisaks kohviku enda seintele. See võimalus kadus pärast raamatukogu remonti, kui sellesse maalide jm kunsti jaoks parima valgusega ruumi paigutati trenažöörid (höhöhö, töötasin selle arengu ajal veel ise raamatukogus - see oli ettevõtmine, mida ma siis heaks ei kiitnud ja siiani ei kiida, pidasin rumalaks mõtteks, eriti koos duširuumi puudumisega majaplaanilt sealt juurest) ja näituste jaoks jäid konverentsisaali ümbruse koridorid ning kabinettide uste vahele jääv sein sotsiaalteaduste lugemissaali ees. Et ateljee pildid on valdavalt maalitud päevavalguses, mitte kunstvalguses (hommikumaalijad töötavad kell 10-13), on tarvis, et ekspositsioonipind oleks ka päevavalguses, nii on olulised nüansid kõige paremini näha. Peabki tunnistama, et võrreldes kunagise näituseruumiga on pildid kehvemates valgustingimustes, aga päris pimedas nad pole ja värvid on ikkagi kenasti näha. Sotsiaalteaduste saali esisele paistab õhtupäike ja lisavalgust annavad suurema valgusega keskpäeval laeaknad, võimla esiseid maale valgustab läbi reaalteaduste lugemissaali hommikupoolne lõunapäike, nii et kellelegi pole eksponeerimisel liiga tehtud. |
Mõlemad ekspositsioonid praegusel näitusel on hästi läbi komponeeritud, maalid paiknevad hea rütmiga vaheldusrikka tervikuna, nii et vaatajal ei peaks pähe tulema hakata neid omavahel võrdlema, vaid iga järgmine annab eelnevatele midagi juurde. Ma pole kindlasti ainuke vaataja, kes mäletab aastatetagust juttu sellest, et ateljee õpilaste tööd on kõik ühtemoodi. Tegelikult ei olnud nad ka varasematel aastatel lausa ühtemoodi, kuid koloriidilahendustes oli tõesti läbivat sarnasust ja peenemaid erinevusi maalikäekirjas pani tähele ainult inimene, kellel endal oli maalimise kogemus. Ütlen siin otse, et selle ekspositsiooni puhul ei ole küll mingi 'ühtemoodi'-jutt pädev, pildid on küllalt erineva karakteriga nii pintslijoone kui ka värvilahenduste poolest. Mul on varasematest näitustest meeles ka näitustele modellide vahele paigutatud maastikud ja abstraktid, kuid mulle isiklikult tundub, et nende väljajätmine ja keskendumine ainult ateljeetööna maalitud aktidele, figuuridele ja portreedele laseb näitusel mõjuda terviklikumana ja tõmbab rohkem tähelepanu stuudios modelli maalimisele, mis on Konrad Mägi Ateljee tegutsemise tuumaks.
Pilte on üksikult vaadates värvilisemaid ja hillitsetumaid, aga ühendab see, et koloriit on pildis ikkagi läbi tunnetatud ja toob ruumi ja valguse meeleolu välja - õhtumaalijate (õpilased, kes töö pärast saavad käia ainult õhtuti) pildid on aasta pimedamal ajal tehtud ainult elektrivalguses ja see mõningane teravus võrreldes päevavalguses maalitud töödega on tunnetatav - aga näituse suurema vaheldusrikkuse kasuks. Pintslikirja on seinast seina, ühed kalduvad rohkem õhulisuse ja meeleolu, teised joonistusliku eksaktsuse ja kolmandad karakteersuse suunas, aga ikkagi on pildirida vaadates aru saada, et oluliseks on peetud värvikasutust.
Esitan siin ka oma väikeses paadis seistes oma hüpoteesi, et näituse vaheldusrikkus on võib-olla seotud sellega, et juhendajad on alates 2016. aastast nädalati erinevad - kui pikki aastaid oli ateljee ainus juhendaja Heldur Viires, siis ühel hetkel andis ta juhendamise järje üle ateljee vilistlastele. Ateljee õppe järjepidevus pole sellega küll kuidagi katkenud, sest nii nagu ateljee esimesed õpetajad pöörasid põhitähelepanu värvile ja ruumi ning valguse vahendamisele oskusliku värvikasutuse kaudu, tegelevad ka praegused juhendajad värviga, aga viis, kuidas ja millise suunaga soovitusi nad maalijatele jagavad, on küll erinevatel juhendajatel erinev - jõudsin nad eelmise poolaasta tundides kõik ära näha ja räägin enda kogemusest.
Igatahes soovitan vaadata ateljee ülevaatenäitust kõigil, kes a: on näinud varasemaid Konrad Mägi Ateljee näitusi ja oskab hinnata õpilaste ning juhendajate tehtud tööd; b: kes tahab lihtsalt vaadata, mida saab edasi anda rohke ja intensiivse, aga mida vähese ja diskreetse värviga; c: kes on ise huvitatud oma oskuste täiendamisest ja tahab saada ülevaadet võimalustest, mida pakub ateljees natuurist maalimine - alati võiks see näitus inspireerida ka tulevasi maalistuudio õpilasi.
järgneb ...