Pärnusse sõitsin TÜ Pärnu Kolledži graafikakursusele, mida kursuse tutvustuse kohaselt pidi juhendama graafik, tegevuskunstnik ja Academia Non Grata üks juhtfiguure AP; aga et ma ei tahtnud hommikul kell 7 Tartust startida ja ikka kursusele hilineda, siis sõitsin kohale eelmisel päeval. Nii läks see kursus mul koos ööbimisega üsna kenasti maksma, aga sellist sõitu polnud tükk aega olnud ja emotsiooni ja õpetlikkuse mõttes tundus kõik ikka plusspoolele jäävat.
Korraldasin nii, et jõuaks Pärnu enne ööbimiskohta sisseregistreerimist ja Pärnus jäi mul hulgaliselt aega ringijalutamiseks. Ma nautisin seda täiega, sest sellist kogemust varasemast elust nagu polegi. Kõige rohkem olen ma viimase paarikümne aasta jooksul Pärnus käinud Saltatriculis esinejana ja siis ei jää riietumiskoha, esinemiskoha ja söögikohtade vahel kurseerimise kõrvalt kuigi palju vaba aega niisama ringi vaadata. Nüüd piiramatu ajavaruga ringijalutajana jõudsin iga viimast kui vana maja Pärnu kesklinnas silmitseda iga kandi pealt nii palju kui kulus ja istuda igale viimasele kui pingile igasugustes ilusates kohtades. Pärnu kesklinnas leidub toredat 17. ja 18. sajandi arhitektuuri, aga ka ilusaid juugendmaju koos igasuguste lahedate krohv- ja raiddetailidega, lopsakate karniisidega, küll maalitud, küll krohvist nurgakettidega, rustikaga, voluut- ja murdfrontoonide, maskaroonide ja muude reljeefsete vidinatega, jääb üle ainult unistada, kui uhke ja ajalooline oleks see pilt veel siis olnud, kui pärast II maailmasõda poleks poolt vanalinna (muidugi pommitamistes kõvasti kannatada saanuna) maha tõmmatud, et ära mahutada Lenini allee ja väljaku äärde Nõukogude palee (peaks vist õnnelik olema, et see jäi ehitamata, plaanitud sovjetimonstrumi kohal seisab hoopis Endla teater, mis mammutväljaku ääres tundubki selle mõõtude suhtes kaunis pisike ja arglik). Uitamisele andis oma värvi ka tänavate suhteline tühjus võrreldes suvise ajaga - ei tea, kuidas pärnakatega, aga mulle igatahes see tühjus meeldis! Saltatriculi ööbimiskoht on Pärnu esinemiste ajal olnud enamasti üle jõe asuv noortemaja, aga ühel aastal andis peakorraldaja meile baasiks Pärnu Kunstide Kooli maja Pühavaimu tänavas, mis pärineb 17. sajandist, asub Pärnu vanima hoone Seegi maja kõrval ja mille külmas kivikeldris ja jahedas sisehoovis kivimüüride vahel sai 15. sajandi kostüümis (st mitme kihi villaste rõivastega) tantsu harjutada, niisama istuda ja mõnusalt esinemiste vahele jäävat aega veeta, sellal kui šortsides ja värvilistes maikades turistid kesksuvekuumusest õhkavatel tänavatel ringi seerisid. Väga vahvalt eristuv ja elavalt meelde jäänud mälestus on see tõepoolest. | |
Kuidagi ei saanud läbi ka mere ääres ära käimata. Seegi oli seekord teistmoodi - jalutuskäik jäi lüümesse õhtuvalgusesse, mis värvid eriliselt välja tõi. Vahtrate, tammede ja saarte lehed rannaäärses pargis olid alles pisikesed ja õrnad, punaka-ookerja alatooniga sooja helerohelist tooni, metsviinapuu pergolate peal oli veel peaaegu hiirekõrvul ja merd paistis suvega võrreldes olevat silmapaistvalt rohkem, see lainetas jõulise meretuule käes ning oli pärivalgust vaadates tabamatut ookriga murtud koobaltsinist värvi, laineharjade varjus sooja maarohelise varjundiga, silmapiiril viskas aga koguni ookerpunakat tooni sinise sisse; samas vastuvalgust, päikeseloojangu poole vaadates oli meri naapolikollane tabamatut halli värvi täppide ja viirgudega ja liiv oli hall ning roosa ühekorraga. Saltatriculi Pärnu-käikude lahutamatuks osaks on piknik ühes enam-vähem kindlas kohas mereranna liival pärast viimast esinemist, aga see jääb enamasti kas päris hämarasse aega või umbes päikeseloojangu kanti, kui päevitajad on rannast juba läinud ja paras aeg ilmuda muudel uitajatel. Seega, nii palju värve polnud ma Pärnu mererannas enne näinud ja äkki lugeja saab mu vaimustusest aru.
TÜ Pärnu kolledži graafika loovkursus algas järgmise päeva hommikul kell 10 ja selle kohaks oli märgitud Pärnu loovlinnak ehk kunagise Pärnu õlletehase hooned Suur-Jõe tänaval. Esimene emotsioon maja juurde jõudes oli siiras arusaamatus, sest koht nägi välja erakordselt mahajäetud ja ilma ühegi osutava sildita. Jõudsin ka hoovi sisse vaadata, aga siis kohtasin üht endasugust ekslejat, kes leidis fassaadilt avatava ukse ja trepi, mis viis teisele korrusele kursuse manu. Seal sai kähku teada, et õllevabrik ongi tulevane loovlinnak, kuid alles nii varajases arengufaasis, et siltegi veel pole ja graafikakursusel osalejatel on au osaleda ajaloolises sündmuses ehk loovlinnaku esimeses töötoas.
Kursuse programm oli hästi tihe, seal oli kavas puulõige, väikese vahepalana loovlinnaku esimese residendi, ameerika multikunstniku SV graafikat ja maali sünteesiva autoritehnika demonstratsioon ja siiditrükk T-särgile. Osalejaid oli kokku seitse erinevas vanuses ja erineva taustaga kunstihuvilist, nende hulgas jäi mulle silma päris mitu ärksat kunstiõpetajat. Kursuse juhendaja AP oli väga muhe ja laheda olemisega, tüpaažilt meenutas mulle natuke Tartu kunstniku AG kunagist ja teadusfilosoofi RV tänast olemist, mis andis kokku üsna meeldiva eelhäälestuse. Ta enamjaolt kommenteeris ja kõneles graafikast üldisemalt, käelistes tegevustes oli abiks ja praktilist nõu andis Amandus Pudaspea nimelise loomingulise tandemi teine kunstnik Taje.
Allpool olevate fotode autor on kursuse juhendaja AP, varastasin need Amandus Pudaspea fb-seinalt ja mul pole neile vähimatki õigust. | Minu jaoks oli täitsa uus kogemus puulõige - meil ei olnud kasutada täispuitplaati, aga sain teada, et moodsa aja ksülograafia materjal saab olla ka MDF-plaat, mis on ju tegelikult puidumassist kokku liimitud ja mida saab puulõikenoaga lõigata. See materjal hirmutas mu pisut ära ja samuti tundus, et aega on kole vähe, niisiis ei mõtelnud ma väga pikalt, vaid võtsin esimese ettejuhtuva enam-vähem terava noa ja hakkasin lõikama. MDF nõudis materjalina rohkem jõudu kui linoleum, samuti ei tulnud ma kohe selle peale, et kui püsti seista, siis saab materjalile rohkem jõudu rakendada, ja esialgu tekkis päris mitu soovimatut joont sellest, et nuga libises tahtmatust mööda plaadipinda. Ja veel, meelest oli ära läinud, aga jälle sai meelde tuletatud, et igasugune trükigraafika on lihtsuse kool. Mina tegin selle vea, et panin väikesele pinnale liiga palju elemente ja eriti esialgu ei tekkinud sellest võrdsete joonte rägast korralikult eristuvate kujundite ja pindadega kompositsiooni. Sain aru, et monotoonsus tuli ka sellest, et kasutasin läbivalt ainult ühes jämeduses lõikajat. Proovisin teistsuguste profiilidega nuge ja lõikasin juba trükitud plaati mitu korda edasi, iga kord tegin tõmmise, kuni sain tulemuse, millega enam-vähem rahule jäin, aga mu kaasõpilaste tööde hulgas oli mitu otsekohe väga lakoonilist ja mõnusalt hoogsat kompositsiooni - ma ise ka oleks võinud hoopis mingi napi üksikkujundi teha. Eks see jääb siis mõneks teiseks korraks. Igatahes selline lihtsama vormi juurde jäämine, loodetavasti jääb lõpuks meelde, on graafika juures tähtis, siis jääb ka trükiprotsessile rohkem mänguruumi. Trükkimine toimus väikesel käsipressil, mis oma lihtsuse juures osutus hämmastavalt tõhusaks. |
Omaette väga huvitav kogemus oli vaadelda ameerika kunstniku ja muusiku Steve Vanoni autoritehnikat prainting, mille nimetus tähistab seda, et kunstnik kasutas teose loomisel nii maali kui ka trüki elemente. Suurtele formaatidele vastavalt töötas ta maalripintslite, värvirullide ja suurtes pottides fassaadivärvidega. Ateljee põrandal ootasid ette valmistatuna mitme meetri pikkused värviga kaetud paberipoognad, kuhu pidid tulema erinevates värvides ja erineval määral edasi maalituna hiigelmatriitsidelt trükitud kujutised. Üks matriits oli tal valmis, selle trükipind oli vormitud montaaživahust ja masinaga ühtlaseks lihvitud. Ateljee eesruumi põrandal oli värviga katmata alus, mis mulle üllatuslikult oli kokku liimitud Ugala teatri vanadest afiššidest - väikese kõrvalepõikena selgitan, et Ugala vana sümboolika ja vanem repertuaar said mulle hästi tuttavaks teatri dramaturgide vahendusel ajalooseina valmimise käigus - ja afišid ostis kunstnik viis aastat tagasi Viljandist teatri remondieelselt suurmüügilt. Kunstnik tegi ka ühe proovitrüki, aga see oli tõesti ainult näitamaks protsessi, tema valmis tööd on väga tihedad ja viimistletud ning ta seletas ka, et ta trükib korduvalt ja maalib osati üle ja siis kas trükib või maalib või teeb mõlemat uuesti, nii et tööd ja aega peaks minema päris pikalt. Hakkasin kunstniku kohta kohe infot otsima ja sain oma üllatuseks teada, et ta on juba päris pikalt Eestis elanud (intervjuu siin) ja tema art brut laadis kunsti (ta on tegelnud autsaider- ja rahvakunstiga ning teda ennastki on eestikeelses ajakirjanduses nimetatud autsaiderkunstnikuks) on eksponeeritud muuhulgas Viljandis Kondase keskuses ja et ta on kureerinud tegevuskunsti festivali Pärnus just enne pandeemiat. Igatahes oli see väga lahe sissevaade hoopis teiselaadilisse kunstilisse väljendusse ja sünteesi, mis pani mõtte hästi liikuma, mis sellest, et ka traditsioonilised väljendusvahendid kunstis end minu jaoks kuidagi ammendanud pole. | Ka need fotod on Amandus Pudaspea fb-seinalt näpatud |
Siiditrüki osa oli võrreldes ühe mu varasema tekstiilitrüki kursuse kogemusega hästi lihtsaks tehtud, värv ja siidiraam olid valmis pandud ja särgile sai trükkida spets aluselt, mis raami oma kohale fikseeris ja kursuslaste osaks jäi ainult kindla käega ja õige nurga all raaklit hoida ja ühtlaselt üle siidiraami tõmmata; kes tahtis, võis aidata ka raami servi teipida. Nii et selline kergem lõpetus ja endale meene valmistamine, mille järgi kursuslased - kes teab - võivad üksteist hiljem ära tunda :) .
Lõpuks tehti kursuslastele väike ekskursioon tulevase loovlinnaku maa-alal, kus loovlinnaku üks juhtfiguure (vabandus, nimi mul meelde ei jäänud) silmade särades seletas, mis plaanid seal iga osaga on. Pole midagi öelda, plaanid olid tõesti lennukad ja algus oli juba tehtud - krunti on tublilt koristatud, maja kolmandal korrusel tegutseb peoruum, teisel korrusel kunstikeskus ja -residentuur, õue peal üks tootmisettevõte ja Pärnu linn on vist tulevikus neile arendamise jaoks raha andmas. Mulle meeldis ka väga nende mõte avada ala jõe poole. On omamoodi tiivustav näha mingit ettevõtmist sellises algusefaasis, kus suuri asju tehakse usu, hea tahte ja missioonitunde varal. Natuke pani mind mõlema, et tuleviku arenguid ja toimimisi Pärnus seostatakse, või vähemalt linn seostab, tugevalt Railbaltiku valmimisega, aga ma usun, et loovlinnakul endal on nii palju sisu, et nad saavad sellega liikuda edasi ka siis, kui Railbaltik takerdub mis iganes põhjusel. Igatahes tasub Pärnu loovlinnaku käekäigul silm peal hoida.