Täna tõin pärast ateljeetundi Mikkeli galeriist ära oma pisikese maali Konrad Mägi ateljee Seltsi väikeformaadis maalide näituselt. See oli väga lahe idee ja mul on hea meel, et sellisena teoks sai. Kahjuks ei jõudnud ma midagi kirja panna siis, kui näitus veel väljas oli ja niisiis ei lähe see jutt siin praegu kultuurisoovitusena arvesse, aga võin täitsa mitu põhjust tuua, miks oli hea näitus ja mitte vaid Postimehe ajakirjaniku kombel piltide arvu ja galerii ruutmeetrite suhet kokku arvutada.
Esiteks avas see igasugused maalijaid, keda ja kelle käekirja just nagu tunneks, hoopis uuest küljest. Pakun. et väike formaat on igaühele suur väljakutse just selles mõttes, et mänguruumi näib vähem olevat, tegelikult ju füüsiliselt ongi vähem ruutsentimeetreid kasutada, ja siis on iga kunstniku oma leidlikkus, mänguvabadus ja improvisatsioonioskus seal kaalukeeleks. Parasjagu huvitav oli käia ringi ja mõistatada veel enne signatuuri lugemist, kelle maalidega on tegemist ja siis mõttes arutleda, mis täpselt just laseb sel pildil nii ootamatult värskena mõjuda. Mind üllatasid subjektiivselt kõige rohkem Martti Ruusi ja Tea Lemberpuu maalid ses võrdluses, teiste kunstnike omad, sama head, olid kuidagi ootuspärasemad.
Teiseks oli näitus väga õpetlik: näitas hästi selgelt võimaluste paljusust, mida väikesel pinnal maali vahenditega teha saab. Avamisel peetud kõnes visati õhku võrdlus lilledega niidul, kus vaatajal pole mõtet hakata karikakart, hiirehernest ja keraheina kuidagi paremusjärjestusse seadma. Lähenemisi oli absoluutselt seinast seina: raamitud oli filigraanseid peene pintsliga tehtud miniatuure ja laia pintsliga või lausa labidaga paika lükatud kompositsioone; polnud vahet, kas kujutatud oli maastikku, figuure, lilli või päris abstraktseid värvirühmi. Lahe oli kogeda, et väikeses formaadis teos võib mõjuda sama kontsentreeritult kui poolemeetrise küljepikkusega töö või vahest on ta ehk isegi eelisseisundis. Kui mina oleks õpetaja, veaksin küll oma õpilased selliseid pisipilte vaatama ja pärast arutaks, mis on väikese formaadi kasutamise eelised ja mis vajakajäämised suure formaadiga võrreldes, mis tehnikat igaüks neist eelistaks ja nii edasi.
Oletan, et just sel paljususe näitamise põhjusel ei hakanud näituse koostajad mingit sõelumist tegema, vaid mahutasid kõik esitatud tööd galerii seintele ära, vaheldades erinevaid, nii et need hakkasid üksteist täiendama. Ses mõttes oli väljapanek targalt ja peenetundeliselt koostatud. |
Üks pluss tuli ka isiklikus plaanis: olin just Viljandist lahkunud ja mõtlesin, et võiks Tartus midagi turgutavat ette võtta, näiteks miks mitte mõnel näitusel osaleda. Üks kogum maale oli küll Tartumaa raamatukogudes ringreisil, kuid üks Minimaalia nõuetele vastav töö oli kodus täitsa olemas. Lahkete inimeste abiga sai see kiiresti raamitud ning lubati viimasel minutil näitusele regada - signatuur oli avamise hetkel veel kuivamata - ja näitusel osalemine oli just nii turgutav nagu ma arvasin. |