Pildi võtsin siit: järjekorras teine selles blogipostituses, kolmandas pildis on ka lähivaade, just see ülesvõte madala palktarega, mille seinal üksteise kohal kitsad riiulid, riiulitel ikoonid reas ja iga ikooni ees on riiuli sisse tehtud kitsas sälk, millesse saab asetada peenikese vahast kirikuküünla. Veel on pildil, nagu näha, puust treitud stavnik ehk seisulühter paljudele küünaldele ja lugemispult, millel seisab käsikirjaline lauluraamat, vanausuliste kultuuris nii oluline asi. Kõik see näha olev lihtsus, enamjaolt puit materjaliks, see oli minu meelest selle teksti juurde väga kõnekas. |
Ongi nii, staroveride puhul ei saa venemaast üle ega ümber, sealpool see kirikulõhe oli ja sealtpoolt nad Eestisse Peipsi äärde tulid. Kogu see kirikuküünalde teema on seotud küll õigeusuga laiemalt, aga nii tellija soovi kohaselt tutvustatud vanausuliste tavad kui ka “kõhetu küünal”, kohaliku käsitöömeistri ja kultuurientusiasti Pavel Varunini nikerdatud õõnes puust küünlajalg just selle näituse tarvis on sellised asjad, kus tausta tutvustamiseks ja esemete konteksti asetamiseks tuleb põigata 17. sajandi venesse ja tekstides on see sees. Taustata jäävad need näituse artefaktid minu meelest vaataja jaoks kuidagi ilma mõtteta õhku rippuma ja seoseid ei teki. Ja ei näinudki muud võimalust kui vajalik sisse kirjutada. Vanausuliste kultuuri ja olustiku sügavam juur, mida peaks vaatajale võib-olla ikkagi seletama, on ju ikkagi ka selles, kust nad tulid ja mis oli nende olustikus ja tavades sealpool olemas enne riigikirikust lahkulöömist ja mõnes mõttes on nad oma eriti kommetega, aga ka käsitööoskuste ja tehnoloogiatega mu meelest just nagu ajamasinast välja roninud. Mida võiks ju ka omamoodi väärtustada, kas või ainult selle kohta infot andes. |