Nagu muinasjutus (või arvutimängus?): korjad üles kummalise asja ja see aitab sind ettearvamatult.
Eks ta valmis kiirustades ja oh häda, eriti millegagi kiidelda pole, rabe ja ebaühtlane, head kohad ja ilmsed vead puha läbisegi. Siiski oli helgemaks hetkeks Tartu vaate maalimine, ühest hetkest alates ei vaadanudki ma enam fotot, vaid hakkasin peast maalima. Nendes värvilaikudes on päris kindlasti sees mu armastus selle linna vastu, kus ma elan. Pannoo vedeleb kolikambris, aga lugu jätkub. Aasta 2015. Juba kümmekond aastat toimuva kirjandusfestivali jaoks on korraga vaja reklaambannerit, logo muidugi ja Pegasus, aga ka midagi, mis näitaks Tartut kui kirjanduslinna. Voilà! kiires inspiratsioonipuhangus visandasin siuh-viuh sama vaate, sedapuhku raamatutega majade asemel. Bänner on valmis trükitud, menu on olnud silmipimestav-kõrvulukustav ja ma ise pean seda ka päris toekaks õnnestumiseks. Kas selle loo moraal ongi selline, et ühel hetkel tuleb kasuks ükskõik kui veider kogemus?
|
MinaVahetevahel tuleb ennast proovile panna igasuguste muude huvitavate asjadega peale maali. On aegu, kus muud teen rohkemgi kui maalikunsti. Siia rubriiki olen pannud ka uurimistööd ja mõtisklusi rõivaajaloo jm teemadel. Arhiiv
February 2024
Teemad
All
|