Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
siis saaks lapsed saia süüa,
oma käega ossi võtta.
Jõulupüha rõõmsa pidusöögi eel on traditsiooniliselt jõulupaast, mida vist tänapäeval väga ei järgita, aga see on täiesti kiriklik tava ja rikkalik pidusöök, mille üle kõik rõõmustavad, siis on selle loogiline jätk. Vaimulik või ilmalik?
Vaatasin, et vahepeal on Notsu jõudnud kommenteerida minu kirjutatud kommentaare ja andnud viite nii sellele kohale vikis, kus "Jingle Bellsist" kõneldakse kui varaseimast jõululaulust (kuigi ta on tõesti "White Christmas" laulust varasem, sisu poolest pole ta tõesti otseselt jõululaul), kui ka aastaarvu laulule "O Tannenbaum", mis ilmus 1824. aastal ja mis on tõesti päris jõululaul, kõneleb jõulupuust, kodusest jõulude tähistamisest ja voorustest, kuid igasugune otsesõnu evangeeliumile viitav sisu puudub. Laul jääb biidermeieriperioodi, mil väärtustati mugavust, praktilisust, perekonnasuhteid, kunstis intiimset realistlikku ja sentimentaalset kujutusviisi, nõnda kõik selge ja ootuspärane. |
Kõige lõpuks tahaksin ka jagada ülilahedat jõulueripostitust, mille tegi ühe tuntud laulu käekäigu kohta ajaloos tore Youtube'i kanal Early Music Sources. "Piae Cantioneses" trükitud neljahäälne "Gaudete" on mullegi väga tuttav ja armas, eelkõige oma 1582. aastal kirjapandud kujul, aga lugu sellest, kuidas ajastu vaim ja loojate isiklikud eesmärgid ning eelistused midagi tundmatuseni muuta võivad, on samuti väga kaasaelatav ja inimlik. Plussiks on leebe soovitus alati oma allikaid viidata. | |