Kui ma oleksin mingi asi, oleksin ma võti. Oleksin keskmise suurusega, tosin sentimeetrit peast sabani, osavalt ja kannatlikult kuumast rauast sepistatud, lõigatud ja lihvitud. Et mulle meeldib minevikupärand, oleksin vanaaegse kujundusega, milles aimub gootilikke vorme veel surulukkude ajast, kuid võtmepea nutikuses on renessanslikku armastust hästi toimiva mehaanika vastu. Leegikujulises kaunistatud sabas on ava, kust saab läbi panna nööri või rõnga, et perenaine või majaülem saaks riputada võtme vööle või seinale naela otsa ja see armastusega vormitud saba toetab tõhusalt võtme lukuaugus keeraja sõrmi. Igale vaole ja sakile võtmepeas on ainuline vaste lukustusmehhanismis, nende koostöö sujub selgelt ja kõrvalekalleteta; sobimatus lukus olen aga kasutu. Kannan endas tähtsaid tähendusi: ühest küljest vastutust, teisalt võimu. Mu kauged sugulased on viktoriaanlik chatelaine, mis pani iga kodanikuproua tundma end keskaegse lossiemandana, ja algklassilapse paelaga võtmekimp, mis laseb lapsel iseseisvalt oma käike sättida ja päeva plaanida ‘nagu suured’. |
Õpetajaõppes sügissemestri disainiõppe didaktika üks koolitöö, aga osutus ootamatult tõhusaks mõtiskluseks selle üle, mis mind käigus hoiab ja millal ja kus asjad toimivad. Kirja jõudis sellest küll natukene ja üsna vihjamisi.
0 Comments
Leave a Reply. |
MinaVahetevahel tuleb ennast proovile panna igasuguste muude huvitavate asjadega peale maali. On aegu, kus muud teen rohkemgi kui maalikunsti. Siia rubriiki olen pannud ka uurimistööd ja mõtisklusi rõivaajaloo jm teemadel. Arhiiv
February 2024
Teemad
All
|