Vaatasin ERR uudistest klippi ja teksti näituse avamisest ja kohe taipasin ... .. ja tõsi ta on, mingit Allan-Karlssoni-materjali on mu meelest ka Lembit Sarapuus.
0 Comments
Järgnevas pole ma midagi ise teinud peale tähelepanekute ja allikate ja interneti lappamise, aga panin ikkagi siis muude nikerduste sektsiooni teiste rõivaajaloo juttude juurde. Värvid on pealkirjas ära nimetatud ainult sellepärast, et jõuluteemaga läheb kokku.
Miks see nii kangesti mu tähelepanu äratas, oli asjaolu, et see narmaskaunistus meenutas mulle ühte teist, ajaliselt ja ruumiliselt kauget rõivaaksessuaari, mis oli Lõuna-Saksamaa naistel moes kitsas ajaaknas 15. sajandi teisel poolel kuni 16. sajandi alguseni. Ma ei hakka siin nüüd sirgeid ja jämedaid otsejooni tõmbama ning uljaid järeldusi tegema, pigem olgu see lugu illustratsiooniks, kuidas vägagi eri ajal ja eri kohtades võivad samasugused tekstiilkaunistused ehteks olla ja veel kogemata kõrvuti silma jääda. See on õigupoolest vahva ja võluv, sellised avastused, isegi kui need päris avastused pole.
Liigun kolmevärvilise punase-rohelise-valge gefrensi juurde tagasi, siin mõned näited maalidelt ja koloreeritud illustratsioonidelt. Sama värvikombinatsiooni kohtab vahetevahel ka rõivastel, aga mine võta kinni, kas see oli koloreerija suva või nähtud ja tuntud tava kujutamine.
Sain aru küll, et Virumaa 18.-19. sajandi tanudel ja kuskil Saksamaa lõunapoolses otsas 15. sajandil kantud juuksekaunistusel ei saa olla kuigi palju kokkupuutepunkti, aga elevust tekitas see kokkusattumus ikkagi. Ja siis ühel detsembrikuu päeval enne jõule ilmus kahe Rootsi tekstiiliuurija veebilehe advendikalendrisse, mida nad panevad igal jõulukuul kokku ja kus esitlevad tähelepanuväärseid tekstiilileide - kangaid ja kangafragmente ja kudumeid ja paelu ja tikandeid, vahendeid nagu nõelad ja värtnakedrad - ja mida ma juba mitmendat aastat jälgin, 10. detsembril imeilus roheline-punane-valge 15. sajandissse dateeritud pluviaal Kõik kolm fotot on pärit historicaltextiles.org.veebilehelt ja neile tuleb jagamisel viidata
Paneksin siia lõppu ühe pildi (pilt pärit siit), millele eespool gefrensiga seoses viitasin, sest sellel on muude kaunite tekstiilide hulgas (vaadake seda fantaasiaelukatega vaipa või tekki taustal, ega see saa muud kui tikand või aplikatsioontikand olla!) imeilusa kolmevärvilise sinise-punase-valge narmasservaga antependium või mingit muud liiki altarikate. Ja kõrvale must-valge foto mingist 13. sajandi siidist narmasservast koos metallkaunistustega kuskilt Halberstadtist - siin pean põhjama ja vanduma Pinteresti ja Pinteresti kasutavaid kostüümi- ja tekstiilientusiaste, kes pole uurijad või siis ei pea seda teemat piisavalt oluliseks ja kes ei pane ühelegi pildile allikaviidet - otsi siis neid allikaid mööda internetti taga (lõpuks leidsin, see riba on altarikatte aurifrisium, asub Halberstadti toommuuseumis ja on kunagi publitseeritud andmebaasis Bildindex der Kunst & Architektur, mis praeguseks on maas, aga sealt pärit ilma kontekstita pilte on terve internet täis - see viideteta linkimine on nagu halb arheoloogia). Lisan lõppu ühe värvilise tikitud praetexta Metropolitani muuseumist, mida taga otsides leidsin palju muud (veel ühe narmaspoordi metallkaunistustega, ja veel ühe Lüneburgist jne jne) aga lõpuks sain tollele õigele otsitulegi jälile. Näed, sai mitmele ilusale keskaegsele esemele viidatud ja neid leiab veel, aga mitmevärvilised narmaspoordid pole ka veel 17. ja 18. sajandil oma populaarsust minetanud, nagu tuleb välja näiteks Metropolitani muuseumi kogusid kammides, ja 19. sajandilgi leiab samasuguseid, vahest ehk veelgi uhkemate värvidega ja läikivamast niidist. Mu oma väike veidrus on, et 15. sajand enne mõne lambikese põlema paneb kui kohalik ... tjah, Põhja-Eesti pole isegi mingi kohalik mu jaoks. Siiras ja puhas ja ilus värvirõõm toob need otsad kokku, igatahes nii jõuan nende tanude juurde tagasi, millest alustasin.
Niisiis eksisin, kui arvasin, et narmaskaunistusega tanusid pole publitseeritud - tegelikult on. Miskipärast kuidagi ei jõudnud radarile. Kaarma-Voolmaa raamatus on sissejuhatavas osas küll nii linuk kui ka otsiktanu või harjakas ära nimetatud, narmastega otsiktanust on isegi pilt lk 39, aga tahvlitele ja mustrilehtedele on jõudnud ainult kardpaelaga äärestatud linuk ja otsiktanu pole kuskil hiljem pilti pääsenud. Virumaaga seostuvad puha pottmütsid, huvitavamad ja vanaaegsemad asjad on kuidagi kõrvale jäetud. Samas, nagu ma siit teada sain, soovitas Helmi Kurrik oma rahvarõivaraamatus Simuna naiseülikonna juurde Simuna otsiktanu, sedasama soovitas Nõukogude Naises, 1968. aasta novembri ajakirjanumbris Simuna naiseülikonna juurde Aino Voolmaa. Ilmari Mannineni raamatu uustrükis (2009) on naiste peakatete ülevaates lk 70 küll ilus värvipilt nii linukast kui otsiktanust, aga lähemalt pole neile poolt sõnagi pühendatud - eks see raamatu stiil oligi rohkem paralleele otsiv mu meelest. Jaa, sutsuke hakkab tunduma, et sellest mütsimoest oleks ma ikkagi pidanud midagi teadma. Niisuguste kummaliste uurimisküsimustega lõbustasin ennast vahepeal. Natuke kunstiajalugu, natuke muuseumitekstiilide vahtimist, natuke rahvariidemeistrite kirjutistes ja natuke oma mälestustes sobramist, ega see tõtt-öelda mingi uurimise mõõtu välja ei annagi. Nüüd pühade ajal oli siis lõpuks aega, et kõik need mõtted kokku panna ja natuke on ikkagi ka lõbus. Selline kergekaaluline mõtteveeretus.
Niisiis, osaliselt värvitud lõngadest kootud lookleva girlandimustriga kangas tekitas päris mitu küsimust selle kohta, et kuidas see lõimede värvimise asi sel puhul ikkagi käis. Kuigi hakkasin kohe interneti vahendusel tutvuma igasuguste tehnoloogiatega, mis inglise keeles mahuvad laiavõitu mõiste warp-printing alla, ei tulnud mulle 18. sajandi puhul lahendusena otsekohe pähe see Aasia ikat-tehnikatele nii iseloomulik sidumine-nidumine ("niduma" on murdesõna, mis on olemas Läänemaa, Saaremaa keeles, keskmurdes ka, aga puudub Lõuna-Eestist). Et chiné-kangaste rokokoodekoor on nii kenasti sujuvalt looklev ja mustrid päris keerulised, sidumine aga pidi minu ettekujutuse järgi siiski geomeetrilisema-nurgelisema-pikslilisema tulemuse andma, otsisin hoopis infot värvi kandmise kohta lõimedele maalinguga (sobib ju lookleva joonega!) või vähemalt pakutrükiga. Tõsi, ega ma selle kohta suurt midagi ei leidnud küll - otsisin just lõime trükkimisele või maalimisele viitavate otsisõnadega. Leidsin ühe Prantsusmaa tekstiilitootja tehnikaid tutvustava lehe, sealhulgas lõimtrükitud kangaste tootmist tutvustava video, kus tutvustatakse lõimetrüki protsessi: kootakse hõre ajutine kangas, teises riigis asuv partner-trükkija trükib sellele mitmevärvilise mustri ja seejärel eemaldatakse ajutine lõim (détissage) ning trükitakse värvitud lõimest chiné-kangas kõige sellele iseloomuliku udususega. Teiseks leidsin ühe artikli tööstusliku värvimisprotsessi kohta 20. sajandi alguse tekstiilitehnoloogiažurnaalist, kus mustri tekitamine lõimele toimus rullilt aniliinvärvidega; muidugi ei aidanud see mind 18. sajandi osas põrmugi edasi. Tuttav oli asjaolu, et selliselt värvitud siid- ja puuvillkangaid 19. ja 20. sajandil toodeti, mõnevõrra hiljem sain teada, et prantsuskeelne kirjandus eristab chiné à la branche'i ja chiné à la chaine'i ja viimane nimetus käib just mehaanilise, industriaalajastu trüki kohta, aga 18. sajandil kasutusel olnud menetlust ei valgustanud see kuidagi.
Rekonstruktsioonijoonistamise jaoks polnud mul õigupoolest vaja sellise täpsusastmega detaili ja nii ei uurinud ma kleidimustrit uuesti lähemalt, mulle piisas teadmisest, et värvid on punane ja roheline, et motiiv on looklev girland roheliste lehtede ja punaste (oletatavasti) õitega ja et kleidi pikkusse mahub neli kirjakorda. Lõpuks sai ka ettekandesse "Killuke Prantsusmaad Tartus" kanga kohta vaid väga üldine jutt, mis põhimõtteliselt märkis vaid ära lõime eelvärvimise ja et need kangad olid töömahukad ja kallid. Et muuseumipäev oli pühendatud matmiskombestikule, läks vaatluse alla hoopiski asjaolu, et ainult üks selgelt äratuntav riietusese oli Münnichi materjalis säilinud, ja et kelle matus see võis olla ja miks maeti noor naine mitte spetsiaalses surirüüs, vaid pidulikus tavarõivas, laia mitmekordse pitsiga kaunistatud tanukese ja ehetega. Alles pärast seda, kui näitus oli avatud ja muuseumipäeva ettekanne ära peetud, lugesin uurija ja pärandtehnoloogi LL auhinnatud magistritööd Lõuna-Läänemaa topeltikat-tehnikas tehtud lapilistest seelikukangastest Eesti rahvarõivaste hulgas, mille linki ta kommentaaris lahkesti jagas. Seal oli tänuväärselt üksikasjalikult kirjeldatud ka tehnoloogiat ja loetud üles allikmaterjalina kasutatud pärimusteateid, mis aitas mul-mittekangakudujal natuke paremini ette kujutada, mis toimus chiné à la branche'i kangaste kudumisel. Kõige valgustavam mulle sealt oli juhtimine tähelepanu nutikatele korduste saamise võttele, mida kasutatakse Aasia maades ja arvatavasti on kasutatud mujalgi, sest mustrid ju korduvad ka chiné à la branche'is, ja abivahenditele nagu mustri järgi nidumise kepid, mida on kasutatud Soomes, aga selliseid mustripulki või muud liiki mehaanilisi abivahendeid sidumiskohtade märkimiseks võis olla ju mujalgi. Münnichi kabeli kleidi kangas oli ainult 50 cm lai ja sinna mahtus mu silmamõõdu järgi ainult üks 22-23 cm laiune girland koos seda ümbritsevate tähnide ning roosinupumotiividega. Järgmine töö on niisiis selgitada välja mustri täpne asetus kangal (võib-olla on see siiski võimalik, ehkki kangas on tugevalt pruuniks parkunud). aga las asi jääb tulevikku. Tahtsin hoopis öelda, et pärast LL magistritöö lugemist vaatasin kangamustrit fotodelt uuesti palju tähelepanelikuma pilguga ja nüüd võin küll pea panti panna, et see on ehtne chiné à la branche, sest üksikud lõimekimbud on selgelt näha täpselt nagu alguses LACMA kleidi pildil. Mida ma sellest loost kõrva taha saan panna, on esiteks tähelepanek, et eri tegevusalade inimesed võivad üksteisele palju rohkemat öelda kui nad isegi arvata oskavad, sest vaatenurgad võivad olla teine teises seinas ning mida üks silm ei näe, seda teine näeb ja vastupidi. Mul polnud lapilistest rahvarõivaseelikutest udust aimugi, aga keegi leidis tehnoloogia uurimisest ja rekonstrueerimisest kätte niisuguse info, mis osutus ootamatult kasulikuks 18. sajandi siidi mõistatuse lahendamisel. Mulle jäid LL magistritöö kirjandusenimistust silma mõned võõrkeelsed allikad Euroopa ikati kohta, peaks need ehk üle vaatama. Teiseks ütlen, et ülelugemisest ja ülevaatamisest on alati väga palju kasu, sealhulgas nii üksluisest asjast (kohati) nagu internetis muuseumikogude tuulamisest, sest see annab väga palju tausta ja pilk muutub oluliselt teravamaks. Ja nagu näha, materjal ei ammenda end ühe vaatamisega.
Vead on head. Kus ma olen nüüd alles targaks saanud. Nagu ma suvel kunagi kirjutasin, uurisin tekstiiliuurija RR palvel tekstiilijäänuseid, mis leiti 1988. aastal avatud Jaani kiriku Münnichi kabelist ja kunagi 2017. aasta paiku arheoloogilistel välitöödel uuritud Raadi kalmistu Telleri kabelist. Uurimistöö tulemusena pidid valmima joonistatud rõivarekonstruktsioonid kalmistute ja matusekombestiku teemalisele näitusele, mis esialgu pidi avatama suve algul, aga näitus nihkus siiski sügisesse. Veidi anti mulle endale valikuvõimalust, millistest esemetest rekonstruktsioonid joonistada, sest palju oli vaid väikeste tükkidena säilinud tekstiile, aga lõike taastamiseks peab olema esemel näha õmblusi ja äratuntavaid osi. Tutvustusringil Raadil Linnamuuseumi hoidlas näidati ette kõik säilinud rõivad ja rõivaosad. Kuna ma pole nende kohtade uurimistööde käiguga üldse tuttav, siis näis see mulle kõik väga kaootiline, seda enam, et esialgu polnud selge, mis näitusele üldse välja pannakse ja mis on see näituse fookus, mille järgi tekstiilid valitakse. Kellel pole olnud kokkupuudet arheoloogilise tekstiiliga, sellele igaks juhuks ütlen, et 85-95 protsenti maa seest välja kaevatud tekstiilist on mingis pruunis toonis kortsus räbalad. Esimeseks ülesandeks võtsingi nende riidejäänuste pealt vaadata, mida üldse on nii palju alles, et rõiva üldkuju saab rekonstrueerida.
Uurimistöö jaoks varustasin ennast pliiatsite ja paberitega ja luubiga ja alustasingi tööd Münnichi kabelist pärit 18. sajandi esemest. See oli säilinud kahes tükis. Üks oli sirgeks pressitud tükk, mida kaunistas sakiservaga rüüskaunistus; see paistis olevat millegi allserv. Juba selle pealt oli näha, et tegemist on mustrilisena kootud siidtaftiga, aga hele rohekas-punakas muster oli kahvatu ja pidasin seda ikat-tehnikas importkangaks. Seejärel voltisin napivõitu lauapinnale lahti suurema säilinud osa esemest, mis oli ühes tükis, väga habras ja õhuke, täis sissekõdunenud auke ja koosnes enam-vähem ribadest ja tükkidest, mida ühendasid vaid mõne millimeetri laiused sillakesed.
Kleidi esikülg oli peaaegu täiesti hävinud, varrukatest olid alles vaid kaenlaalused ja tagaküljed, osaliselt varrukarüüsid. Imekombel oli säilinud väike tükk hõlma koos seda kaunistanud rüüsiga. Ühel küljel oli tervena säilinud lehvikukujuliste voltidega laiendus, küll mitte eriti laiale karkassile, umbes kaheksa- kuni kümnesentimeetrise laiusega, ja selle all imepeenikese ääristusega taskupilu, teisel küljel olid need detailid pisut rebenenud ja kõdunenud. Kleiti laiendasid allosas kiilukujulised tükid seelikuosa külgedel ja neist oli alles piisavalt, et lõikest aru saada. Pihaosa sees olid näha need õmblused, kuhu kunagi kinnitus vooder, mille abil kleit ümber piha kinnitati (arvatavasti linasest voodrist polnud muidugi midagi järel). Kahekihiliste vahelduvasuunaliselt volditud varrukarüüside servad on kõik peenelt sakitatud (arvatavasti puntsiga), samuti hõlma ja kaelust ääristav rüüs. Kleidi juurde kuulunud seeliku tükiks pidasin seda eraldiasetsevat tükki allservast, see oli pikiriidest, rüüskaunistus samuti, aga horisontaalsuunaliselt allserva kaunistuseks paigutatud. Tugipihikust (corps, stays), panjeedest (pannier) ja rinnatükist (pièce d'estomac, stomacher) polnud mingit märki ei leidude hulgas ega kaevamisdokumentatsioonis, need olid kas kõdunenud või polnud neid surnule selga pandudki (poleks vist ka vajadust, gravitatsioon töötab kirstus teistpidi :)). See kleiditüüp oli eriti oma algaegadel pigem mitteformaalseteks puhkudeks (pulmad, peod jm seltskondlikud koosviibimised, kindlasti mitte formaalsed õukonnavastuvõtud) mõeldud rõivatükk. Kuid selle kleidi materjal oli sageli moekas ja kallis, nagu võib näha muuseumiesemetelt. Selle rõivatüki materjal oligi teine asi, mis mind jalust rabas. Kleidi ühel küljel polnud kangas nii pruuniks muutunud kui mõnes muus kohas ja seal oli ilusasti näha, et kangal on heledal taustal vähemalt kaks värvi ja nendest uduse servaga laikudest moodustub muster, mis meenutab triibu ümber looklevat roheliste lehtede ja punaste õitega girlandi. See siis polnud järelikult üldse mitte Aasiast imporditud ikat-kangas, vaid lõimtrükitud (see sõna on vaid ingliskeelse warp-printed tõlge), prantsuse keeles chiné à la branche (häälda šinee-a-la-braa(n)š) mustriga siid (dreamstress kirjutab siin kenasti lahti, milline oli tehnoloogia 18. ja milline 19. sajandil), mida toodeti niisugusel kujul ja niisuguste mustritega ainult Prantsusmaal (mujal harva ja vaid lihtsate värvilaikude ja väikeste mustritega) ja küllaltki väikeses ajaaknas, mõnikümmend aastat, sest see oli kole töömahukas ja kulukas tehnoloogia. Põhimõtteliselt värviti käsitsi väikesteks kimpudeks (branche) seotud lõimelõngad osaliselt nii, et neist moodustus muster ja seejärel kooti see lõim ühevärvilise koelõngaga läbi. Udused servad tekkisid lõimelõngade liikumisel ja venimisel üksteise suhtes täpselt nagu ikati puhul. Nende kangaste mustrid olid loomulikult rokokoolikud lilled, looklevad lindid ja väänlevad girlandid. Nii et 1760. aastal (naiste matused Münnichi kabelis on 1760. ja 1761. aastast) oli chiné à la branche tehnikas mustriline siidtaft põhimõtteliselt üks kõige kallimaid ja trendikamaid kangaid üldse. Mul on oletus, et kangas sattus ehk siia kingitusena Venemaa õukonnas ametis olevalt sugulaselt (Münnichid olid teadupärast keisrikojas kõrgetel kohtadel) ja kleit on kohapeal õmmeldud, sest see erineb detailides Victoria ja Alberti muuseumi ja Metropolitani muuseumi ja Bathi moemuuseumi kogudes olevatest kontuššidest: varrukarüüsid on tagaküljel ainult paar-kolm cm laiemad kui esiküljel, seljavoltidel pole muster päris sümmeetriline (tavaks oli range mustrisümmeetria). Ta on ka palju kitsama seelikuosaga kui internetis näha olevad muuseumiesemed. Muus osas järgib kleit moodi küll äratuntavalt. Kleidist kirjutasin väikese aruande, kus on kirjeldused (üldised asjad ja üksikasjalikum ülevaade õmblustest, õmblusvarudest, kaunistustest, voltidest jm detailidest) ja mõõdud, sellest on tehtud korralikud fotod ning sellest valmis ettekanne "Killuke Prantsusmaad Tartus: 18. sajandi teise poole kleit Münnichi kabelist" Tartu linnaajaloo päevaks, autoriteks mina ja tekstiiliuurija RR (praegust postitust illustreerivad mu enda fondis uurimisel tehtud udupildid, aga arheoloogiaentusiast ja eksperimentaalarheoloog, Tallinna kunstnik JR tegi arhiveerimiseks väga korralikud pildid, mis läksid ka ettekandesse). Ettekandes oli kasutatud mu rõivauurimise aruannet, RR tutvustas chiné-kangaste valmistamise tehnoloogiat ja pakkus välja hüpoteese, miks üks kabelisse maetud naistest kandis sedavõrd luksuslikku rõivast, ehteid ja pitstanu. Loodetavasti valmib enneolematult uhke matusekleidi kohta ka eestikeelne artikkel kuskil kogumikus, sest sensatsiooniline leid ülimalt väärib seda (tegelikult väärivad publikatsiooni ka Telleri kabeli tekstiilid) ning mul on salasoov teha nende fragmentide najal lihtsamast kangast, näiteks triibulisest taftist rekonstruktsioon, miks mitte näiteks kunagi valmiva artikli jaoks. Oleks nüüd vaid jõudu ja pealehakkamist. Siia lõppu panen imetlemiseks kolm ilusat pilti chiné-siidist kleitidest muuseumikogudes. Vahepeal olen kommetaariumi kaudu mitu uut teadmist üles noppinud. Siia panen kirja olulise uudise, et 2020. aastal on lõngade seotult värvimist Eesti rahvarõiva kontekstis üksikasjalikult käsitletud ühes magistritöös, mis on nii värske, et rahvarõivameistrite kogukonda mittekuulujana polnud mul sellest aimugi. Seal pole palju öeldud küll chiné à la branche-kangaste kohta, vaid luubi all on Läänemaa lapilised (ikat-motiividest ristikestega) seelikud, aga seal on kirja pandud terminid koeikat ja lõimeikat ning chiné-tehnoloogiat on nimetatud Prantsuse lõimeikatiks. Ei tea, kas ma olen ainuke, kellel sõna "ikat" kipub seostuma eelkõige Ida-Aasia tekstiiliga, aga tõsi ta on, et see on praeguseks ka rahvusvaheline katustermin. Mulle jäi tööst silma veel äge murdesõna neotud, mis chiné-tehnoloogia konteksti sobiks ju lausa ideaalselt - neotud lõimelõngadest kootud mustriga kangas.
Enne augustilõpu Rakvere esinemist sai lõpuks uus väljanägemine antud mõnedele alates 2010. aastast kasutuses olnud aksessuaaridele, nimelt mu 16. sajandi kostüümi juurde kuuluvale veskikivikraele ja 17. sajandi kostüümi juures kantavale lokkis parukale. Mõlemad nimetatud olid 2021. aasta suveks juba nii kohutavalt oma algset välimust kaotanud, et tuli ette võtta värskenduskuur. Kindlat retsepti polnud kummagi jaoks ja asjad said tehtud katse-eksituse meetodil, aga siinkohal jagakski oma kogemust. Midagi mõistlikku praegu teha ei jaksa, lösutades nohu, köha ja kaenlatäie taskurättidega voodis, niisiis kirjutan mälestusi.
Mul oli veel selline tore kogemus, et kui ma faili trükikojale saatsin, tuli trükikojast kompliment õnnestunud kujunduse ja illustratsioonide kohta, nii et ma loodan, et neil oli ka väga meeldiv seda raamatut teha.
"Makaaber (prantsuse keeles macabre)" on "Võõrsõnade leksikoni" järgi "olukord, meeleolu või kunstiline esitus, mis sisaldab karmi vastuolu elu ja surma või ilu ja inetuse vahel". Just ei muud kui makaaber on teema, millega ma viimastel nädalatel olen tegelnud. Juhtus nii, et tekstiiliuurija RR kaasas mind töösse ühe Tartu Linnamuuseumi tulevase näituse juurde ja sellega seoses olen uurinud Jaani kiriku Münnichi kabelist ja Raadi kalmistu Telleri kabelist leitud tekstiilikatkeid. Artiklit ma sellel teemal küll ei kirjuta, vaid näituse jaoks on esialgu plaanitud valmima neli rõivarekonstruktsiooni. Praegu ei avalda ma siin ühtki oma joonist ega fotot, aga natuke jutustan, mis teen ja mis tunded on sellega seoses.
Ülesanne nüüd ees seisva näitusega seoses, tuli välja, pole siiski päris sama - rekonstruktsioonide õmblemise asemel ma joonistan need. Uurimistööd on võrreldes toonasega aga palju rohkem - et aru saada siluetist ja tegumoest, tuleb aru saada lõikest ja et aru saada lõikest, tuleb rätsepatöö rekonstrueerida teinekord kaunis väikeste tükkide järgi (säilinud on õmblustega, kantidega, kanalitega ja kaunistustega fragmente ja detaile). Istun fondis, vaatlen ja mõõdan rõivaste säilinud osasid senikaua, kuni midagi koitma hakkab. Mis sellise pealkirja postitusele panin, saab nüüd arvatavasti selgemaks. Kadunukeste säilmed on küll tekstiilide seest välja korjatud ja riided tolmust ja liivast puhtaks harjatud, aga loomulikult pole need pestud ega triigitud. Tolmu eest kannan vahel riidest maski, aga kindaid küll ei kanna - need muudavad sõrmed kohmakaks.
2020. aasta hilissügisest kuni 2021. aasta kevadeni olin tegevuses ettevõtmisega, mis mulle rohkelt huvi ja eneseteostust pakkus ja ka üht-teist õpetas. Pakkumine teha Tartu ülikooli kammerkoori ajaloost kõnelevale juubeli-raamatule illustratsioonid jõudis minuni Konrad Mägi Ateljee kaudu ja oli enne minuni jõudmist juba mõnd aega ühelt laualt teisele ringelnud. Pean tunnistama, et idee tundus mulle üksjagu hull - tavaliselt illustreerivad igasuguseid ajalooraamatuid vanad fotod ja trükipiltide reprod, kuid ei midagi enamat. Aga ilmselt on igasugused loomeinimesed minuga nõus, et hullu ideega haakida on alati kordades põnevam kui miskit turvalist ja sadu kordi enne tehtut ette võtta. Nüüd panen siin järgnevalt kirja oma muljed ja mälestused. Raamat läks täna trükki ja varsti-varsti, mõne nädala pärast ... Ennast illustraatoriks välja pakkudes mängisin ka sellele, et võin piltide tegemisega samas komplektis ka raamatu üldkujunduse ja küljenduse teha - ära jääb illustraatori-kujundaja-tellija vaheline tüütu telefonimäng. Esimesed kokkupuuted projektiga panid mind küll kaunikesti muretsema - see oli mulle muidugi teada, et ajalookogumik ja tuleb pildid teha ajalooliste fotode alusel, aga ma ei saanud veel aru, kui suur üldistusaste on lubatud ja mida fotol kujutatust tuleb eelkõige edasi anda; proovitöö küsimine äratas kõige ebameeldivamat laadi tunded, samuti polnud proovitöö eeskujufoto kõige representatiivsem (ma rohkem ei ütle, ujusin siiski välja); esitatud proovitöö vaatas üle terve töögrupp, nii et mulle jäi segaseks, kui paljude arvamusega pean edaspidi arvestama (meenutan siinkohal vanasõna paljude kokkade kohta ja mis võib nende tehtud söögiga juhtuda) ja esimesele läbirääkimisele töö täpsema mahu ja iseloomu kohta läksin suht värisevate põlvedega.
|
MinaVahetevahel tuleb ennast proovile panna igasuguste muude huvitavate asjadega peale maali. On aegu, kus muud teen rohkemgi kui maalikunsti. Siia rubriiki olen pannud ka uurimistööd ja mõtisklusi rõivaajaloo jm teemadel. Arhiiv
February 2024
Teemad
All
|