Kõik algas tegelikult üldse mitte jõuludest ja see edasine lugu siin sai alguse juba viis-kuus aastat tagasi, kui sain ülikooli raamatukogu e-poe mingilt sooduspakkumiselt endale raamatu "Историко-этнографический атлас Прибалтики. Одежда", kus oli jooniseid, kaarte, rõivalõikeid ja väljalaskeaastale iseloomuliku kasinavõitu kvaliteediga värvifotosid kolme Balti riigi rahvarõivaesemetest. Sirvisin selle ruttu läbi, et näha, kas ja kui palju on üleriiete lõigetes vihjeid Lääne-Euroopa 16.-17. sajandi moele (ega ma suurt midagi oodanud, mõjutused paistavad algavat 18. sajandist ja 19. sajandi joon on veel tugevam), aga silma jäi hoopiski üks huvitava narmaskaunistusega tanu. Loen venekeelse pildiallkirja läbi - pole sellist peakatet varem seni ilmunud rahvarõivakirjanduses märganud ja kae imet - "чепец, Вяйке-Маарья" - tanu on raamatu sõnutsi Eestist, Väike-Maarjast. |
See gefrens, mida Saksamaa neiud ja naised oma patside või/ja valepatside või pärja või mütsi või tanu juurde vahel kandsid, kujutas endast paelast või igal juhul tekstiilist rõngast (siin altarimaali detailil on ilusasti näha, et koos pärja ja valepatsidega peast ära võetud gefrensi pael on pehmest materjalist, see tekst väidab millegipärast, et pärg on metallist (?) - kahjuks pole juures ühtegi allikaviidet), mille küljest langes kandja kaelale tihe ühtlane narmastik, mitte väga pikk, illustratsioonidelt näeb erinevaid pikkusi, kuid vähemalt kämblalaiune. |
Piltidelt mäletasingi varasemast just seda mitmevärvilist varianti, mis oli maalidel ja illustratsioonidel ikka koloreeritud punase-valge-roheliseks, kuigi, kui viimati uuesti pildimaterjali läbi vaatasin, paistis ühevärviline gefrens rohkemgi silma. Ja üsna kindlalt oli olemas ka mingi metallist narmastega või ripatsitega variant, mis on näiteks pühal Claral sellel 15. sajandi altaripildil Bambergi muuseumis ja paljudel naisekujudel Babenberger-Stammbaumi tiibadel (kõigil neil ajaloolistel esivanematel seal on seljas muidugi enamjaolt uljad fantaasiakostüümid, aga tuttavaid detaile üles noppida leiab teadja nendeltki). Kui värvid hoopiski kõrvale jätta, leiab gefrensi sageli varasest saksa graafikast, panen mõned näited siia ka. Oli tuntud võrdlemisi kitsal alal, Saksimaal, Švaabimaal, kohati Austrias, - Sächsische Stammbuchist, mille üks illustreerijaid on Lucas Cranach, on terve peotäis näiteid, samuti Diebold Schilling vanema kroonika illustratsioonidelt ja 15. sajandi lõpust pärinevast Wolfeggi majaraamatust. Allpool olevad kaks huvitavat "Tacuinum sanitatise" illustratsiooni on prantsuskeelsest lettre bâtarde'is (?) kirjutatud raamatust hiljem juurde kirjutatud saksa tõlkega Kuidas tundub, see peakaunistus, kuigi seda kanti ka koos tanudega, paistab vist olevat nooremate naiste teema? | Ebavõrdne paar (seda kuivnõela peetakse varaseimaks ebavõrdse armastuse teemat kujutavaks teoseks). Nn. majaraamatu meister, u 1475, kuivnõel, 10,1x9,4 cm, Rijksmuseum, Amsterdam (inv. nr.: RP-P-OB-933) |
Kõrgest soost neiu Hedwig, kes suri noorelt: Gleich wie meyn brüder starb auch ich / kintlicher frist behendiglich Sächsische Stammbuch - Mscr.Dresd.R.3, fo 67r | Tacuinum Sanitatis, Bibliothèque nationale de France. MS. Latin 9333, fo 53v | Tacuinum Sanitatis, Bibliothèque nationale de France. MS. Latin 9333, fo 35r |
Augustus ja Tiburi sibüll. Osa tiibaltari ühest maalist, tempera puutahvlil, Bambergi muuseumis, 1470-1475 Tundmatud daamid Babenberger-Stammbaumi (Hans Part, 1489-1492) parempoolse tiiva ülaosast, vasakpoolsel on valepalmikud ja kolmevärviline gefrens. Pilt lady Ursula kostyymiblogist |
Kolm detaili kahe lehekülje suurustelt (35×26 cm) koloreeritud sulejoonistustelt Wolfeggi lossi Hausbuchist, mis kujutavad žanristseene kõrgklassi elust, loodud u 1480. |
Pluviaal, mis praegu on Rootsi Ajaloomuuseumi kogudes, on pärit Ösmo kirikust Stockholmi lõunapoolsest linnaosast, see on siiddamastist ja tikitud esipaneelidega, aga mis peaasi, sellel on nelja kõlaga kootud narmasserv, nii ilusasti eelnenuga kokku sobivates värvides - punane ja roheline siid ja valge värvimata linane. |
Sedasi, Eesti rahvarõiva juures pole värvilised narmad mingi uudis. Kolme värvi narmastega üsna nende eespool üle vaadatud kirikutekstiilide laadis on kaunistatud linuka allserv (kui seal ei ole lihtsalt kardpael) vt ERM esemeid ERM 14038/ab ja ERM 11176 ja ERM 13965/ab ja ERM 10361 selline pikemate narmastega, neid on nüüd käsitöölised omale rahvarõivakomplektides siin ja seal ilusaid uusi ka teinud. Aga need otsiktanud, millest üks mul raamatust silma jäi. Lisaks sellele, mis oli venekeelses üldteoses, ERM 13167, ja mis on dateeritud isegi 18. sajandisse, on muisis veel vähemalt kaks narmastega otsiktanu: üks on punaste-mustade kirjadega ERM A 291:439, mis on kunagi Nõukogude Naises rahvarõivasoovitusena ilmunud (ma polnud siis veel sündinud, aga mul on tunne, et see aastakäik oli meil kodus olemas, kuidagi tuttavad tunduvad need rahvarõivalehed), 19. sajandi keskpaigast, ja teine ERM A 851:2583, üsna kitsaste värvitriipudega narmastega 20. sajandi töö. Need otsiktanude narmad on jällegi väga mõnede 18. sajandi narmaliste ilupoortide moodi. Lõpuks tekkis koguni suur huvi uurida, mis tehnikaga need tanude narmad on tehtud. Kas kõladega (vist mitte, lõim peaks värvilised koelõngad kinni katma)? Ehk kuidagi sõlmides? |