Kõrvalepõikena ütlen, et see pole mul esimene kord Linnamuuseumis midagi tekstiiliga seonduvat teha - 2008. aastal õmblesin umbkuuest, sukkadest ja kapuutsist koosneva komplekti pluss alusriided, mis mannekeenile selga aetuna läksid välja arheoloogianäitusele "Kangas hansalinnas". Tartus enamasti jäätmekastidest välja tulnud tekstiilileiud on õigupoolest väga pisikesed fragmendid, enamasti tootmisjäägid või kantud katked, ühtegi terviklikku eset tegelikult sealt välja pole (vist) tulnud, nii et rekonstruktsiooni aluseks said toona võetud mõned samast perioodist pärinevad Herjolfsnesi ja Londoni leiud, aga kangad said ekstra kootud leiumaterjali alusel ning riiete detailides ja viimistluses sai vihjata ühele või teisele vitriinis eksponeeritud leiule - nööbid ja nööpaugud, siidkant, õmblused ja tikandid. |
Panen siia lõppu paar ülalkirjeldatud tekstiiliteemasse puutuvat linki - veebileht Turu toomkiriku matustes säilinud tekstiilidest ja ühe rahvuskostüümidele pühendatud blogi sissekanne surnurõivastest. Illustratsiooniks tuleb kõrvale 18. sajandi puulõikevinjett, mille autor on keegi 1672. aastal sündinud Andreas Schmid ja mis kaunistas Christoph von Katschi abikaasa Maria von Katschi matusteks 1720. aastal trükitud matusekõnet, pilt siit. |
Vaata aga vaata, sellest vikiartiklist ma lugesin välja, et inimeste käitumist ja hoiakuid 1665. aasta Londoni katkuepideemia ajal, mida Defoe oma raamatus kirjeldab, ja COVID-19 pandeemia ajal 2020. aastal ongi juba võrreldud, vt üks artikkel siin ja teine siin.