Krookkrae vajas eelkõige pesemist, sinna oli jäänud igasugustest esinemistest make-up'i ja juuksevärvijälgi ja seest oli ta paljast kandmisestki isabellakarvaliseks muutunud. Muretsema pani mind see, kuidas krae pärast ilusasse sujuvalt kaarduva krookega vormi tagasi saada - olin selle õmmelnud keskmise paksusega linasest kangast ühekihilisena, voltinud enam kui viiemeetrise linase kanga riba krookekaarteks elizabethancostume.net soovituste alusel (praegu tean, et tegelikult on kõige ajalooliselt informeeritum lahendus väga peen kurrutamine, nagu näitavad muuseumiesemed ja ka rõivaajaloolase dreamstressi blogist võib lugeda - kindlasti proovin ka selle meetodi kunagi ära) ja serva hoidis vormis sisseõmmeldud õngenöör, kuid ühtegi muud tugistruktuuri sel polnud ja kartsin, et vees pesemisel muutub linane kangas vormituks räbalaks (mu enda krookkrae on nii-öelda prototüüpese, see oli esimene, mille ma tegin, et töövõtteid ja materjale tundma õppida ja katsetada ning kõigile järgmistele kraedele õmblesin ma juba kitsama või laiema krinoliinpaela sisse). Kuid krae puhastamiseks ei tulnud pähe ühtegi alternatiivi ja niisiis kandsin seda ikka kolm-neli korda aastas 16. sajandi programmides alati lootes, et ehk kaugelt pole midagi näha. Lähedalt vaadates nägi valge linane kohati päris jõle välja. Ühe ettevaatliku niiske käsnaga nühkimise pesukorra tegin kaela ümber käivale osale 2019. aastal, kuid see mõjuski ümmargustele krookepindadele halvasti, need vajusid kuivamisel kortsu ja juba oligi pilt rikutud. Kandmist see ei seganud, aga ei olnud nii ilus nagu sirgeks tärgeldatud kraed vanadel maalidel. |
Ja K ei piirdunud üksnes jutuga, vaid võttiski ise selle paruka, pani kaussi ja hakkas seda otsast lahti kammima. Mul oli teatri-inimeste jutust jäänud meelde, et harutamistööd tuleb teha nõudepesuvahendi lahuses, aga katse-eksituse meetodil selgus, et ainult nõudepesuvahendist ei piisa, oluline märksõna on juuksepalsam. Lahus, milles oli ainult nõudepesuvahend, tegi paruka 'juuksed' kuidagi karedaks ja krudisevaks ja salke ei õnnestunud kergesti lahutada (muidugi võib-olla oli mul lihtsalt vale pesuvahend, me ju marki ei täpsustanud). Juuksepalsam sai majapidamisest kohe otsa, K tõi Maximast mingi odava suure palsamipudeli, mis sai kah lõpuks viimase kröömini tühjaks. Selle silti lugedes selgus tagantjärele, et nüüd on mu parukal tänu palsamile olemas UV-kaitse :). Järgnes kümme tundi paruka salgukaupa lahtiharutamist nii, et parukas vedeles kausis pesuvahendi- ja juuksepalsamilahuses. Iga salgu peale tuli panna enne kammimist palsamit ja nii ta tasakesi siis seda harutas. K muretses paruka märjalt kammimise pärast, sest kammimine venitab neid parukakiude, aga selle üleni käsitsi lahtiharutamine tundus nii võimatu missioonina (üheteistkümne aasta jooksul tekkinud pusad!), et ta otsustas ikkagi lõpuks kammimise kasuks. Salkude korjamist alustas ta ülevalt keskelt, juukselahu kandist, kus oli pusasid kõige vähem. Iga lahtikammitud salgu pani ta pesupulgaga kinni ja muudest eraldi. Aega läks sellega üle mõistuse palju: K alustas pesu ja kammimist kella nelja paiku õhtul, aga lõpetas oma töö kahe paiku öösel. Seejärel loputas ta paruka läbi mitme vee ja pani selle üsna sirgeks vajununa (või sirgeks kammituna?) kummuli kannu peale kuivama, et järgmine päev jätkata lokkide tegemisega. |
Rulle ja papiljotte oli mul kodus erinevaid - nõuanne terve parukas korraga lokkida tähendas, et kõik need tuli kasutusele võtta. Rullide proovimise käigus selguski, et takjakonksudega rullid kõlbavad ainult päris juustele, sest sünteetiliste küljest ei saanud neid enam kuidagi lahti - rull ja sünteetiline juus jäid teineteise külge kõvasti kinni nagu takjapael muiste, õnneks proovisime ainult ühe rulli ja ühe salguga. Et meie esialgne plaan oli lokke teha kuumas vees, siis ostis K Tradehouse'ist kaks komplekti plastrulle. Föönitamise puhul võis nüüd kasutada ka mu vanu vahtkummist ja traattoega papiljotte, mille kunagi nullindate keskpaigasl Riiast ostsin, et mingiks Saltatriculi Läti-kontserdiks oma toona päris pikkadesse juustesse lokke keerata. Suured lokirullid läksid paruka pealmisele põhiosale, papiljotid tukale ja seljaosa alumistele kihtidele. Keerati üleöö kuivanud juustesse (kui meil oleks olnud käepärast pihusti, oleks keeratud rulli arvatavasti olnud kasulik ka veega niisutada) ja igaüks sai pool minutit keskmise kuumusega föönitamist. Seejärel jäi parukas tahenema ja seisma järgmise päevani. |
Lokkide väljanägemine esimese katse järel polnud päris see, mis ma ette kujutasin - paruka pikad salgud olid rullidel vormunud pikkadeks ja küllalt jämedaiks torujateks spiraallokkideks, mis vedrutasid ja nägid välja kangesti 19. sajandi biidermeiermoe lokkidena (tegelikult tekkisid sellised ka videos nähtud Merida parukasse, kuid seal olid need kuidagi õhemad ja fantaasiategelane nagunii). Tuka lokkikeeramisest ei tulnud midagi välja, sest tukk oli liiga lühike (tegelikult sobiks 17. sajandiga hästi rida laubal olevaid lokirõngaid) ja ma keerasin selle lihtsalt laubal muu paruka alla nagu ma varemgi olin teinud. Sellest tulemusest tekkis meil mõlemal väike meeleolu langus, aga järgmisel päeval läks K teisele katsele ja keeras needsamad spiraallokid rõngasteks, mille kinnitas klambriga parukapõhja külge. Seejärel kordas ta föönitamist, tehes seda igale salgule eraldi. Lõpptulemus pärast klambrite lahtivõtmist oligi mõnevõrra parem, ei näinud enam välja nii korrapärane ja paistis kohevam. Kokkuvõttes selline kaunis katseline ettevõtmine, kust ei puudunud ei innukad töövood, väikesed eduelamused ega ehmatavad ummikteed. Aga tuleb endale aru anda, et esimese üritamise kohta ilma eelneva kogemuse ja õppimiseta kukkus paruka värskendamine siiski lausa hästi välja. Nüüd olen ma K-le teene võlgu. Paruka nimeks sai Julia (sellega võtsin eeskuju Jane Gingelli tantsuprojektide kostüümikorraldusest, kus logistilistel eesmärkidel on igale parukale oma nimi antud). Kui nimi juba ära valitud, tuli mulle küll meelde, et tegelikult võiks paruka nimi olla Lydia, sest rohkem kui üks kord on siis, kui see mul peas on, keegi oma jutus Lydia Koidula teema üles võtnud, aga K vastas selle peale: "Pole Julia süü, et ta Lydia moodi on. Jääb Julia!" |