Eelmisel aastal esines Saltatriculi autovabaduse puiesteel pärast pikka esinemispausi ülemeelikult rõõmsameelse kavaga “Saltatriculi ajalooline dis-tants”, kus olulist osa mängisid värskelt valminud trendikad aksessuaarid distantsi hoidmiseks. Sel aastal oli kavas midagi märksa programmilisemat, mis reklaamiti välja tantsuetendusena - nimelt KK värskelt välja mõeldud “Tantsud linnas ja maal”, kus me käsutuses oli elav muusika ja ebatavaliselt suur koosseis tantsijaid, 13 inimest. Ühekorraga laval oli kogu koosseis küll ainult lõpukummarduse ajal - linlaste-maakate segakooseisud olid maksimaalselt kaheksa tantsijaga, tõsi, lõputantsus olid tõesti kõik laval. Nagu autovabaduse puiestee programmist võis lugeda, oli kohal lubatud 10x14 m mõõdus muruvaip - kuid pind, mis tuli ansamblil kuidagi ära täita, oli tegelikult palju suurem, sest murumatt asus keset lagedat asfaltvälja, kunagist neljarealist Vabaduse puiesteed. Enamik publikut, kes oli arvatavasti meid ekstra vaatama tulnud, olles juba kümme minutit enne kontserdi algust oma kohtadel (sic!), istus kergetel madalatel toolidel varjulisemas kohas pargipoolsel kõnniteel, tantsusuund saigi võetud nende järgi. Vähemalt mu enda jaoks asusid vaatajad tegelikult nukralt kaugel ja esineda oli sellele kaugele publikule natuke kõhe - kui arvestada asjaolu, et tants 16. sajandil polnud veel enamjaolt mingi esinemistants saalis istuvale publikule, vaid seda jälgis tantsusaalis muu vähemalt sama hästi tantsida oskav seltskond sundimatult vast paari või kolme meetri kauguselt lähidistantsilt. Ka muusikud laval olid meist kuidagi liiga kaugel, kaugemal kui nad on olnud üheski proovis või mõnel varasemal esinemisel ja - jällegi mu subjektiivne arvamus - jäi tunne, et meie väikestel koosseisudel ei õnnestunud seda hiigelruumi nii hästi täita kui oleks saanud natuke suletuma esinemispinna puhul (võib-olla oleks aidanud isegi pingid igas küljes murumati ümber või paar punast võrkkiigeputkat, aga eks see koht oli ju kella kolme ajal veel lagipähe lõõskava päikese käes ja istujaid poleks ehk nagunii olnud). |
Siin pean panema märkuse ka plusspoolele: selle kauguse ja lageduse kohta õnnestus esinemine ikkagi üle ootuste hästi, ehkki polnud mulle kui tantsijale nii õdus ja lõbus kui eelmisel aastal basseini kõrval alatasa möödavooriva ja spontaanselt vaatama jääva rahva silme all. Kuna ma olin kostüümidega jälle terve kuu vaeva näinud - üksikute rõivatükkide õmblemine ja varasemate kohendamine oli ju ainult murdosa, ma tegin ka eeltööd selles osas, milliseid komplekte millest üldse kokku panna, samuti olin kirjutanud juhendeid valikute tegemise kohta ja otsinud kokku rea 16. sajandi puulõikeid jm illustratsioone lisaks Christoph Mureri omadele, et tantsijad teaks ka ise oma siluetti ja kostüümiosi kujundada. Niisiis olin ma meeldivalt üllatunud, ei, pigem üsna vaimustuses sellest, kui orgaanilised ja stiilsed need kaks rühma, maainimesed ja linnainimesed, laval paistsid ja kui hästi nende vaheline erinevus tööle hakkas. Lausa hämmastavalt hästi klappis vaatepilt selle pildimaterjaliga, millest kogu kava inspiratsiooni sai, nimelt nendesamade Mureri puulõigetega. Tallinna-esinemine oli selles mõttes nagu peaproov, rahvast oli laval üldse vähem, mõned tantsud olid maa-linna segakoosseisudena (tantsumaneerid muidugi erinesid nagu kontseptsioon ette nägi), ja ilmselt oli esimest korda ette kantav kava veel uus. Aga Tartu-esinemisel oli kõik korraga väga paigas, mõlemad rühmad olid entusiastlikult oma rollides ja ma loodan, et vaatajad ka kogu seda ilu nautisid. Olen nüüd väga põnevil, milliseks kujuneb ettekanne Rakvere vanalinnas, loodetavasti on meil kenad kulissid ja vaatajad mitte liiga kaugel. |