Et Rakvere renessansipäev liikus viirusepuhangu tõttu kevadest novembrisse, otsustas KK asendada esialgu plaanitud ülimalt kevadeteemalise, meiupuuga ja loodusvaimudega kuningliku muinasjutu eelmise aasta novembrikuise programmiga, mida Saltatriculi esitas Tartu Ülikoolis Gustav Adolfi päeva õhtul. See postitus ehk äratab rakverlastel me tulevase esinemise vastu huvi. Ülikooli aula kontsert on väga profilt üles võetuna ja kokku lõigatuna UTTVs järelvaadatav, ma siis jagan natuke mälestusi sellest tegemise poolest, kujundus ja selle korraldamine oli väga lahe ja innustav kogemus ja lõi silma särama küll.
| Ses pisikeses pildireas vasakul on esinejad riietusruumis ootamas ja piduliku sündmuse auks ülikooli lipuga poseerimas. Kanni Labi fotod. |
Kontsert oli (ja on edasi) selline erineva karakteriga tantsunumbreid, pillimuusikat ja 17. sajandi seltskonnalaulu ühendav põimik, ülesehituselt vägagi õukonnaballetti (õukonnaballett, prantsuse keeles ballet de cour - lõbustasin end kevadise karantiini ajal ühe 17. sajandi keskpaiga Halles toimunud õukonnaballeti tõlkimisega ja see on žanr omaette, hirmsasti tahaks sellegi kohta kunagi midagi kirja panna) meenutav etendus, mille ulatusest ja sügavusest proovide käigus järk-järgult aimu hakkasime saama. Esialgu maandus me aadressidele ainult tantsude nimekiri, enamik neist tuttav, mõni uus; oodata oli tavalist tantsuõpet regulaarsetes trennides. Üsna ootuspäraselt otsustas KK kogu kontserdi tervikuks lavastada. Mina sain sellest siis aimu, kui ta minuga umbes kuu aega varem ühendust võttis, et läbi rääkida oma ideed ja tantsuetenduse fookused ja arutada, et mida me teeme selle visuaalse poolega. Kusjuures mulle väga meeldis see tema lahendus, mis oli üheplaanilisest sündmuste esitamisest kaugel - KK pidi seda eraldi toonitama ka oma raadiointervjuus - ning oma allegooriate, alltekstide ja vihjetega oligi selline 17. sajandi maailm, toon näiteks sellise žanri nagu embleemiraamat. Muidugi ma arvan, et tantsude mustreid, žeste ja liikumist, muusikat ning kostüüme sai vaataja õnneks nautida ka kõigisse neisse tähendustesse süüvimata.
Rahvast oli võrreldes Saltatriculi tavaliste kavadega kaasatud seekord igavesti palju, mõnede tantsude koosseisud olid päris suured. Ühtekokku oli ettevõtmisega hõivatud 14 tantsijat ja 4 lauljat (selles rehkenduses pole arvestatud, et mõni tantsija vahel laulis ka) pluss saateansambel; enamikul tantsijatel oli vähemalt üks kostüümivahetus, mis pidi mingite numbrite ajal toimuma, ja kõik ei saanud nagunii kõigis tantsudes osaleda.
Ja sedamööda nagu lihtsalt 17. sajandi tantsuallikatest pärit tantsudest said tantsuetenduse süžee sisse lavastatud tantsud, hakkas aina rohkem ilmnema vajadus seda KK poolt tantsule antud tähendust mitte ainult kostüümiga, vaid kuidagi ka muu välise atribuutikaga toonitada. Et vaataja ikka vähemalt aimaks, millal on laval õukondlased, millal antiiksed sõdalased, millal muusad ja millal karjused ehk lihtsa ja muretu elu idee kandjad; muidugi võis vaataja nähtule veel oma peas 17. sajandiga ja Rootsi valitsejatega seotud tähenduse peale võõbata.
Enamik etenduse jaoks vajaminevaid kostüüme, vabandust, rõivaid tuli Saltatriculi varudest, varasemate kavade ja etenduste omad leidsid taaskasutamist samamoodi, nagu ma oletan, toimub see igas viimases kui teatris. Etenduse ajapiirid olid ligikaudu 17. sajandi algusaastaist, Gustav Adolfi abiellumisest kuni Kristiina troonist loobumiseni 1654. aastal. Saltatriculil on küll 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi keskpaiga kostüümid eri perioodide tantsude jaoks olemas, kuid niisuguseid varusid kaugeltki pole, et iga paarikümne järgneva aasta moodi kõigi nende detailide vaheldumistega lavale panna.
17. sajandi alguse jaoks sai kasutada meie 16. sajandi lõpu kostüüme, andsin proovides väikese ülevaateloengu, sellest, kuidas mood oli sajandivahetusel muutunud ja kuidas uute lisandite abiga kostüümi väljanägemist muuta. Meesterõivastel täiendasime mantliga renessanssvammuseid moekate langevate kraedega ja sirgete tagasipööratud kätistega jäikade krookkraede asemel ja naisterõiva juurest said ära jäetud koonilised võruseelikud, mis 17. sajandi alguseks olid enamikus Euroopa maades lootusetult moest läinud (erandiks vaid Hispaania). Saltatriculi Playfordi- ja barokikavade rõivad ongi õnneks täpselt 17. sajandi keskpaiga omad, kuninganna Kristiina jaoks õmblesin ühe kleidi juurde, õieti lõpetasin varem alustatu ja kaunistasin terve rea erinevate hõbepitsidega, et kuninglikku hiilgust ikka küllaga oleks.
17. sajandi alguse jaoks sai kasutada meie 16. sajandi lõpu kostüüme, andsin proovides väikese ülevaateloengu, sellest, kuidas mood oli sajandivahetusel muutunud ja kuidas uute lisandite abiga kostüümi väljanägemist muuta. Meesterõivastel täiendasime mantliga renessanssvammuseid moekate langevate kraedega ja sirgete tagasipööratud kätistega jäikade krookkraede asemel ja naisterõiva juurest said ära jäetud koonilised võruseelikud, mis 17. sajandi alguseks olid enamikus Euroopa maades lootusetult moest läinud (erandiks vaid Hispaania). Saltatriculi Playfordi- ja barokikavade rõivad ongi õnneks täpselt 17. sajandi keskpaiga omad, kuninganna Kristiina jaoks õmblesin ühe kleidi juurde, õieti lõpetasin varem alustatu ja kaunistasin terve rea erinevate hõbepitsidega, et kuninglikku hiilgust ikka küllaga oleks.
Idee ajaloosündmusi vihjeliselt kujutavad allegoorilised tegelased sisse panna tuli juba KK-lt endalt, sest tema nagu minugi stiilitunne ei luba mingi perioodi tantsu vale kostüümiga esitada (enamasti ei klapi sel juhul kostüümi võimalused ka tantsuliikumise loogikaga) või eri ajalooperioodide kostüüme lavale samaaegsetena kokku panna. Nüüd olid abiks kunagi valmistatud nii-öelda “antiiksed”, esimeste ooperite laadis “balletivormiriided” ühe varase 16. sajandi lavatantsu, Cesare Negri “Alta Regina” jaoks, ja need läksid jälle kenasti loosi nagu varasema “Orlando furioso” lavastusegi puhul - igatahes sobisid mu meelest siluetilt universaalselt nii 16. sajandisse kui ka 17. sajandi esimesse poolde (sest 17. sajandi teises pooles hakkas justeaucorps meestemoes kujundama juba uut siluetti). Naiste jaoks oli olemas neli komplekti, aga et muusasid oli kaheksa, siis tuli ülejäänud nelja jaoks midagi leiutada. Mina polekski julgenud hakata meile jäänud lühikese ajaga uusi õmblema, kuid meid ennegi õmblustööga abistanud SL haaras härjal sarvist ja tegi ettepaneku teha neli kleiti endiste eeskujul juurde, et üldine tervik ikka viks välja näeks. Hõbedast riiet ei leidnud, kuid allahinnatute hulgas leidus üks roosa ja kuldselt sädelev kangas, sama jäik ja puhtast plastmassist kunstkiud nagu hõbekostüümide materjal, väljalõikamine toimus SL korteris õhtuti talgukorras ja loetud päevad enne etendust olid rõivad olemas, eks ta ise suristas need kokku. Kasutan võimalust teda siin selle eest tänada - suur aitäh, ilma sinu tööta poleks lavapilt olnud nii kaunis ja terviklik.
Neid allegooriliste tegelaste kostüüme tuli eri lisanditega täiendada, nii et tegelased võisid kehastada sõjajumalaid, rüütleid, muusasid, karjuseid ja muid kirjanduslikke tegelasi, kes vihjeliselt mõnd ajaloosündmust edasi andsid; 17. sajandi tavarõivaid kandsid vastavalt kas 17. sajandi alguskümnendi või 17. sajandi keskpaiga õukondlased, kes võisid olla mingid ajaloolised isikud, kuid miks mitte samal ajal ka õukonnaballetis ülesastujad.
Oli teada, et hõbedaste “antiiksete” kostüümide juurde kuuluvaid detaile tuleb etenduse jooksul vahetada, sestap oli ilmselt parim valik pärjad ja muud hõlpsalt külgepandavad ja äravõetavad detailid. Uued asjad ei saanud olla väga keerulised ja töömahukad, vaid pigem sellised, mille tantsijad on ise võimelised kohapeal minu näpunäidete järgi valmis tegema, sest ekstra inimesi kostüümide ja rekvisiitide jaoks Saltatriculil pole. Et lõpustseen oli pastoraalne, tuli ridamisi juurde valmistada karjuste pärgasid (varasemast olid kasutada Alcina kaaskonna omad “Orlandost”), sõdalaste jaoks läksid käiku “Orlando Furioso” etenduse frangi ja saratseeni rüütlite vineermõõgad (mõõgad pidid juba Arbeau kirjelduse järgi olema butafoorsed ja seega see meie variant, mitte ülearu tõetruu välimusega, sobis hästi). |
Kristiina valitsuskepina, mille üleandmine pidi sümboliseerima troonist loobumist, läks rekvisiidina käiku nõid Melissa võlusau "Orlando furiosost", mis oma kristallikestega sobis akuraatselt kokku Kristiina kostüümi hõbepitside ja briljantidega.
"Kui sa teed nii nagu teatris tehakse, siis näevad asjad poole paremad välja" - nii ütles mu tütar, kui oma kätetööd vaatas. Pildil on tagapool kalli raha eest poest ostetud viktoriaanlik pronkslilledest jõulukaunistus ja sellest eespool õiges vahe- ja järjekorras segatuna natuke tekstiili, PVA liimi ja kuldset värvi. Foto originaalsuuruses siin | Muusade jaoks pidin leidma mingi elemendi, mis neid eristaks pastoraalsetest tegelastest, kuid ühendaks kõik kaheksa (neli kuldses ja neli hõbedases kleidis) omavahel üheks homogeenseks grupiks - lõpuks jõudsin metall-lilledega kroonideni ja rõivastesse tuli lisada midagi sulnist ja hõljuvat, mis samas ei tohtinud eriti palju maksma minna. Leidsin inspiratsiooni Bernardo Buontalenti kavandeist Firenze intermeediumeile (vt neid näiteks siin ja siin); kuna see antiigiesteetika oli ajaloos ju pikalt sama, siis sobis ju küll, ja nagu tellimise peale käis Tartu Abakhanis allahindluskampaania, mis pakkus mõningaid kangaid 80 % odavamalt. Shishi poe Tartus ostsin muusade kroonide jaoks pronkspärgadest tühjaks. Neli oksa, kahe pärja jaoks, jäid puudu, nii et pidin teatrist nõu küsima. Esitasin oma lähteülesande “kunstlilled mis peavad välja nägema nagu oleks nad metallist taotud” ühele Ugala rekvisiidimeistrile ja ta andiski mulle nõu, kuidas saab töödelda tekstiilipinda liimiga ja seda värvida. Muusade kroonid lõikasin, õmblesin, värvisin ja maalisin Ugala maalisaalis valmis öötundidel, järeletehtud pronkspärgade lehed ja lilled samuti; kokku liimis ja õmbles need, sel ajal kui ise Viljandis olin, lõpuks minu tütar K. Täiesti eksprompt ja enam-vähem päev või paar enne etendust sündis idee varustada kurvakõlalises tantsus “Lull me beyond thee” naised leinalooridega (mul oli kodus üle must vuaalkangas, mis "Persephone röövimises", ühes teises Rakvere Renessansi jaoks lavastatud Saltatriculi etenduses jäi kasutamata), siis võisid needsamad allegoorilised tegelased kujutada kas või kurbi muusasid, kes sõja ajal olid sunnitud vaikima. |
Ma olen jätkuvalt üliõnnelik, et ma ei pidanud üksi võimlema. Tantsijad võtsid nõu küsimiseks minuga alatasa ühendust, saatsid telefonipilte oma leitud särkidest, ehetest ja parukatest (parukate valimise kohta kaasaegse soengu otsa andsin natuke näpunäiteid, kuid paruka pidi igaüks ise muretsema ja muretsetigi), Saltatriculi meililistis käis usin pakkumine ja oldi valmis vastastikku laenama oma kostüümidetaile ja rekvisiite. Maabusin ühte proovi enam-vähem Viljandi bussilt maha astudes koos valmis õmmeldud-värvitud kroonidega ja valmis ostetud nõela, niidi ning kummipaelaga; sama proovi lõpuks olid tantsijad endale ise vajalikud kostüümilisandid valmis teinud.
Olin lõpuks positiivselt üllatunud, ei, lausa täitsa hämmastunud, kui terviklikuna see kõik kokku mõjus, kuidas kõik need kostüümivahetused töötasid ja kui arusaadavalt see lugu laval hargnes. Saltatriculi tegevusega käib alati kaasas asjaolu, et peaaegu mitte kunagi ei saa logistilistel põhjustel teha piisavalt proove täiskoosseisuga, aga vahest ehk on üleloomulikud jõud me poolel - kuidagi on alati hakkama saadud ja valminud on eksklusiivsed suurte koosseisudega ja elava muusikaga tantsulavastused, mida mängitakse keskmiselt enam-vähem poolteist kuni kaks korda kõige suurematest fännidest publikule. Loodetavasti tänulikule publikule siiani.