Pühapäeval sai läbi Saltatriculi viimane suurem esinemine uue tantsukavaga "Linnas ja maal" ja pärast seda jäi mu pähe ja põue hulgana segaseid tundeid. Praegu juba nädal möödas, midagi olen neist lahti harutanud.
Eelmisel aastal esines Saltatriculi autovabaduse puiesteel pärast pikka esinemispausi ülemeelikult rõõmsameelse kavaga “Saltatriculi ajalooline dis-tants”, kus olulist osa mängisid värskelt valminud trendikad aksessuaarid distantsi hoidmiseks. Sel aastal oli kavas midagi märksa programmilisemat, mis reklaamiti välja tantsuetendusena - nimelt KK värskelt välja mõeldud “Tantsud linnas ja maal”, kus me käsutuses oli elav muusika ja ebatavaliselt suur koosseis tantsijaid, 13 inimest. Ühekorraga laval oli kogu koosseis küll ainult lõpukummarduse ajal - linlaste-maakate segakooseisud olid maksimaalselt kaheksa tantsijaga, tõsi, lõputantsus olid tõesti kõik laval. Nagu autovabaduse puiestee programmist võis lugeda, oli kohal lubatud 10x14 m mõõdus muruvaip - kuid pind, mis tuli ansamblil kuidagi ära täita, oli tegelikult palju suurem, sest murumatt asus keset lagedat asfaltvälja, kunagist neljarealist Vabaduse puiesteed. Enamik publikut, kes oli arvatavasti meid ekstra vaatama tulnud, olles juba kümme minutit enne kontserdi algust oma kohtadel (sic!), istus kergetel madalatel toolidel varjulisemas kohas pargipoolsel kõnniteel, tantsusuund saigi võetud nende järgi. Vähemalt mu enda jaoks asusid vaatajad tegelikult nukralt kaugel ja esineda oli sellele kaugele publikule natuke kõhe - kui arvestada asjaolu, et tants 16. sajandil polnud veel enamjaolt mingi esinemistants saalis istuvale publikule, vaid seda jälgis tantsusaalis muu vähemalt sama hästi tantsida oskav seltskond sundimatult vast paari või kolme meetri kauguselt lähidistantsilt. Ka muusikud laval olid meist kuidagi liiga kaugel, kaugemal kui nad on olnud üheski proovis või mõnel varasemal esinemisel ja - jällegi mu subjektiivne arvamus - jäi tunne, et meie väikestel koosseisudel ei õnnestunud seda hiigelruumi nii hästi täita kui oleks saanud natuke suletuma esinemispinna puhul (võib-olla oleks aidanud isegi pingid igas küljes murumati ümber või paar punast võrkkiigeputkat, aga eks see koht oli ju kella kolme ajal veel lagipähe lõõskava päikese käes ja istujaid poleks ehk nagunii olnud). |
Siin pean panema märkuse ka plusspoolele: selle kauguse ja lageduse kohta õnnestus esinemine ikkagi üle ootuste hästi, ehkki polnud mulle kui tantsijale nii õdus ja lõbus kui eelmisel aastal basseini kõrval alatasa möödavooriva ja spontaanselt vaatama jääva rahva silme all. Kuna ma olin kostüümidega jälle terve kuu vaeva näinud - üksikute rõivatükkide õmblemine ja varasemate kohendamine oli ju ainult murdosa, ma tegin ka eeltööd selles osas, milliseid komplekte millest üldse kokku panna, samuti olin kirjutanud juhendeid valikute tegemise kohta ja otsinud kokku rea 16. sajandi puulõikeid jm illustratsioone lisaks Christoph Mureri omadele, et tantsijad teaks ka ise oma siluetti ja kostüümiosi kujundada. Niisiis olin ma meeldivalt üllatunud, ei, pigem üsna vaimustuses sellest, kui orgaanilised ja stiilsed need kaks rühma, maainimesed ja linnainimesed, laval paistsid ja kui hästi nende vaheline erinevus tööle hakkas. Lausa hämmastavalt hästi klappis vaatepilt selle pildimaterjaliga, millest kogu kava inspiratsiooni sai, nimelt nendesamade Mureri puulõigetega. Tallinna-esinemine oli selles mõttes nagu peaproov, rahvast oli laval üldse vähem, mõned tantsud olid maa-linna segakoosseisudena (tantsumaneerid muidugi erinesid nagu kontseptsioon ette nägi), ja ilmselt oli esimest korda ette kantav kava veel uus. Aga Tartu-esinemisel oli kõik korraga väga paigas, mõlemad rühmad olid entusiastlikult oma rollides ja ma loodan, et vaatajad ka kogu seda ilu nautisid. Olen nüüd väga põnevil, milliseks kujuneb ettekanne Rakvere vanalinnas, loodetavasti on meil kenad kulissid ja vaatajad mitte liiga kaugel. |
Nojah, nagu ütlesin, tunne jäi selline, et kontsert läks toredasti korda, aga väike mõttekoht tekkis siis, kui publik hakkas tantsijatelt pärast küsima, et mis tantsud need sellised on, ja mis ajast kostüümid ja nõnda edasi (johhaidii, kontserdi üksikasjalikus tutvustuses oli sajand kirjas). Sellist ekstreemset olukorda pole Saltatriculis vist tegelikult juhtunud, et trupi inimesed ise ei teaks öelda, mis sajandist programm pärit, ja tantsijate küsimustele kostüümi või ajastu kohta olen alati heal meelel valmis vastama. Iseennast kõrvalt ei oska vaadata, aga olen vist liiga omas pilves selle ajaloolise tantsu ja riietusega, kui ma küsimustest aru ei saa - mis mõttes mis ajast, kas pole siis päevselge, et kui naistel on laiad rattakujulised krookkraed ja võruseelikud ühes kostüümis koos, on tegemist 16. sajandiga, ingliskeelne Elizabethan era on vast veel kõige täpsem. Olgu peale, lihtsate inimeste riietus muidugi muutus palju aeglasemalt ja seal olid 16.-17. sajandil võrdlemisi samad elemendid, mõni neist isegi lausa 15. sajandi moega. Kergendatult hingan seepärast, et vähemalt ei kuulnud ma seekord sõna “keskaegne”, mis näib olevat varnast võtta iga vähegi mittetänapäevase nähtuse kohta (kuigi, kas Poola aeg oli Vana-Liivimaal keskaeg või mitte? Aga Liivi sõja algus? Kümnendid enne Liivi sõda?). Kõrvalepõikena: see Sirbi vestlusring jagab teraseid ja naljakaid tähelepanekuid “keskajast”, ka Notsu on siin-seal oma mõtteid kujutluse-keskaegade kohta jaganud ja mõlemal juhul polegi mõeldud kindlate aastaarvude vahele jäävat ajavahemikku. Aga tee või tina, mu jaoks 16. sajandi lõpp, 17. sajand ja 18. sajand ei mahu enam mingi nipiga keskaja alla, olgu selle Eesti ajalookäsitlusega kuidas on.
Nina vingu tõmbamise juures oli mul kui kostüümikunstnikul tegelikult hea meel, et viimistletud kostüümid publiku tähelepanu äratasid ja loodetavasti aitasid ka esinejaid oma erinevaid liikumisi paremini välja kanda (tantsijatelt pole ma tagasisidet enamasti saanud, seda juhtub harvadel kordadel ja need laused säilitan ma kõik oma mälestuste laekas). Kui linna ja maa kava KK-l plaani tuli (nagu olen varem öelnud, ma mäletasin hästi selle kava aluseks olnud puulõikeid), siis tekkis mul tohutu inspiratsioon juba sellest, kui hakkasin teemaga seostuvat pildimaterjali läbi vaatama ja mõtisklema, kuidas tantsijad kõige väiksema vaevaga kõige paremini ära riietatud saaks. Siinkohal on mul hea võimalus esitada õiendus - ikka on aeg-ajalt kõlanud arvamusi, nagu ma aitaks Saltatriculit kostüümide-rekvisiitide tegemisega sellepärast, et mulle meeldib kohutavalt õmmelda. Vale! Asjaks läheb hoopis siis, kui ma leian eelseisvas töös midagi enda jaoks huvitavat, olgu see mõni uus tegumood ja võimalus selle rekonstruktsiooni järele proovida (jah, meie lavariietus on vähemalt lõigete ja tegumoodide osas, isegi kui materjalide osas järeleandmisi tehakse, taotluslikult lähemal rekonstruktsioonile kui klassikalisele teatrikostüümile - olen seda siin korra varem maininud) või tõuseb silma ette mõni säilinud pildi või kirjelduse järgi tuttav suurejooneline õukonnalavastus, mida võiks järgida kas või mõnes detailis. Siis tekib huvi ja hasart ja jõud oma mudalaiskus ületada, et muinasjutt võiks alata :). Hm, pean tunnistama, et sama huvi ja hasart tekib muidugi siis ka, kui KK pakub midagi omalt poolt kujunduse osas välja, ma soovitan seepeale midagi oma arust paremat ja siis on mul vaja iga hinna eest selle oma pakutu paremust tõestada. Tuleb ainult õnne ja inimesi tänada, et seni olnud trupi suhtumine olnud toetav - tantsijad on valmis ise oma kostüümidetaile lõpetama, vajadusel kostüümiproovi ilmuma, omast taskust vajalikke materjale kinni maksma; samuti funkab suurepäraselt kirjelduste ja piltide järgi uute esemete leidmine ja üksteiselt laenamine. Kunagi ammu, kui Saltatriculi polnud veel kümmet aastatki tegutsenud, ütles üks toonane tantsija ühele trupiga liituda soovijale natuke naiivselt "Tule Saltatriculisse tantsima, siis E õmbleb sulle kostüümid", kuid täpne sõnastus oleks olnud "kui tuled Saltatriculisse, siis saad kõvasti õmmelda" (ütlemine vist tulija otsust siiski ei mõjutanud, aga mine tea, kui meil oleks proff õmbleja, kes kostüümid teeb ja rahakott, mis kõik kinni maksab, siis võib-olla tuleks rohkem tantsijaid?). Ma loen iga kord väikeseks imeks, kui suuremate lavastuste jaoks kõik vajalik õigeaegselt valmis saab.
Aga. Kui nüüd meelde tuletada, et mul olid mu suveks tehtud plaanid: kavandatud oli niisama ajaveetmist ja turistitamist, näituste külastamist, muuhulgas plaanisin ka loominguga tegelda, ja nüüd avastasin ma, et juuli on peaaegu läbi. Feisbuki-tuttavad saabuvad maalilaagritest, postitavad seal tehtud töid, üks uhkem kui teine, ja mina olen kohusetundlikult iga päev tegelnud asjadega, millest ei jää peaaegu mingit jälge. Jaa, proovid on uskumatult toredad, täis mõttega kohalolemist, tähelepanu ja väikesi eneseületamisi, seejärel jõuab kätte esinemine - ja kolmveerandtunniga saab kõik läbi. Võtan kostüümi kaenlasse ja lähen koju, kus mu pisike majapidamine - ühekorraga ateljee, kostüümiladu ja eluruum - on täis kangatükke ja niidiotsi, mis ootavad koristamist, keset tuba on päevade kaupa seisnud triikimislaud ja keset lauda õmblusmasin, peaaegu igal pinnal on kiiruga käest pandud või eest ära tõstetud kangaid ja õmbustarvikuid, mis ootavad oma õigele kohtadele tagasipanemist, muidu ei leia neid järgmine kord, kui vaja läheb, mitte mingi nipiga, ja kogu see pordumaja ootab kraamimist olukorras, kus lihtsalt tahaks kõik peast välja visata ja puhata. Mnjah.
Keegi ei sunni mind millekski, kõik mu tegevus Saltatriculi kostüümimeistrina on vabatahtlik ja mu oma vastutusel, aga korraks tekib selles olukorras frustratsioon ikkagi. Kõik, mille peale olen oma aega kulutanud, on nagu õhk. Vanitas.
Ühesõnaga, ma ei tea, miks mu meel oli sel pühapäeval nii habras, et mind tabas pärast Tartu esinemist niisugune edasi-tagasi loksumine. Tegime AK-ga hilisõhtul ühe tiiru öises linnas, palju sel ajal välja öeldud mõtteist on siin kirjas ja olen õnnelik, et ikkagi jäin lõpuks omadega plusspoolele. Ma annan endale väga hästi aru, et tegelikult on mul siin ja praegu täiesti unikaalne võimalus ennast teostada. Kuskil mujal ei Tartus ega Eestis ei saa ma sellisel süvenemise astmel tegelda ei ajaloolise tantsuga - pean siinkohal silmas lausa nohikliku üksikasjalikkusega läbimõeldud tantsuprogramme, milles igal detailil on tähendus (iseasi, kui hästi tantsijad selle tähenduse suudavad endale selgeks teha või publiku jaoks nähtavaks muuta - aga mindfulness!) ja kõik kunstilised valikud on tehtud allikmaterjali st tantsuteksti ja muu ajaloolise tausta peensusi arvesse võttes - ega kvaasi-teatrikunstnikutööga, niivõrd-kuivõrd see Saltatriculi jaoks kujundamine seda on. Omalt poolt saan kooskõlas KK tantsu-uurimisega pakkuda nohiklikku lähenemist ansambli visuaalsele küljele: kunstiteoste ja muuseumiesemete uurimist, detailide peensusteni läbimõtlemist ning vajadusel eksklusiivset käsitsitööd, oma väikese nüansi tegevusele lisab ka soovijate juhendamine. Rabav on kogeda, kuidas mingi uue kostüümiga uues lavastuslikus kontekstis muutub tuttav tants kuidagi täiesti uueks või omandab vähemalt värskema ilme. Või kuidas kostüümikogusse lisandunud täpselt õige stiiliga rõivaeseme ümber (täpsustan, 'autentsus' ja muuseumiesemete täpne kopeerimine pole me teema, küll aga kunstiliste valikute tegemine maksimaalselt ajaloolise informeerituse baasil) näivad ka varasemalt tehtud teised rõivad omandavat uue karakteri, vajadusel väikeste lisanduste abiga. Inimesed muutuvad täiesti teiseks, kui oma rõivaid mõttega kannavad. AK ütles, et ta ei tea naljalt ühtki teist kollektiivi, kus erinevatele tantsustiilidele ja erinevate sajandite riietusele nii palju tähelepanu pühendataks (ma arvan, et ma mõnda tean, aga see pole arutelu koht praegu). Hindan kõrgelt seda stiilide mittesegamise joont, mida KK taotleb ja kus iga sajandi tantsuliikumisel on oma põhikarakter, mida rõivad toetavad. Sellepärast tasub meil ikkagi kostüümiga peensusteni vaeva näha ja last but not least, publiku harimise soovilgi on oma koht. Oleks ainult indu ja jõudu samas vaimus jätkata.
Loo lõppu panen ma ühe ilusa pildi: Marcus Gheeraerts vanema või Joris Hoefnageli maali 'A Fête at Bermondsey', kus on samuti kujutatud koos erinevatest klassidest inimesi: jutustasin sellest maalist KK-le, kui kunagi oli proovis arutelu, kas ja mil määral erinevad sotsiaalsed klassid suhtlesid - Inglismaal polnud seisusevahed kindlasti nii jäigad kui näiteks Saksamaa kultuuriruumis, kust pärinevad Mureri puulõikeseeriad. Ta palus mul seda trupile kirjas jagada, aga unustasin. Las pilt olla siis siin. Wikimedia Commonsist näeb ka lähemalt.