Lähipäevadel jõuab vaataja ette esimest korda üks väga lahe tantsuprogramm Saltatriculilt, mille jaoks jälle ma ise ja teised ansambli liikmed kibekiirelt näpud tööle pidid panema, et kava ikka täieliku lavalise efekti annaks.
Kava "Tantsud linnas ja maal" on pikkade ajalooliste juurtega selles mõttes, et idee pärineb KK-l väga ammusest ajast. Visuaalselt tugineb see kahele Christoph Mureri puulõigete seeriale 16. sajandist. Üks neist seeriatest, "Dorfhochzeit/Külapulm" kujutab muusikute saatel tantsimas talupoegi, muidugi viisipäraselt talupoeglikes pühapäevariietes, teine puulõikeseeria "Ball/Tantsupidu" - aga hillitsetud maneeridega aadlikke rasketes polsterdatud ja karkassistatud kostüümides. Nende puulõikeseeriate väikesed reprod olid ära trükitud ühes suureformaadilises populaarses muusikaajaloo-raamatute seerias, mida võis lugeda Tartu Ülikooli raamatukogu fonoteegis (ja mis arvatavasti on siiamaani seal); minagi olen neid tantsupilte seal umbes sel ajal näinud ja kui KK kavaideega välja tuli, siis ma küsisin isegi üle, kas tema idee sai impulsi nendest piltidest - nii oligi. Arutasime ka korra, kas jääda 16. sajandi lõpu juurde - ilmselt puudutas see tema jaoks tantsuvalikuid, aga minult küsis ta kostüümide kohta - või saab seda vastandust ka mõnda teise sajandisse ümber tõsta. Nojah, 15. sajandi kontekstis on ta ju juba talupojad ja aadlikud ühes kavas lavale toonud - mõtlen tantsuetendust "Uus isand", aga tõsi see on, et 16. sajandi lõpu kontekstis saab selle kontrasti mängida kõige vägevamaks - linlaste-aadlike hispaania moe pärane jäik geomeetriline siluett versus maakate pehmed praktilised rõivad.
Saltatriculi kostüümipargis on küll olemas 16. sajandi lõpu rõivad, kus naised kannavad võrudega seelikuid ja sisseõmmeldud varrastega jäikasid tugipihikuid ohtralt poortide ja posamentidega kaunistatud kleitide all ja meestel on laiad keepmantlid ning ülikonnad polsterdatud puhvpükstega ja kitsaste vammustega. Maakate riietuse osas tuli natuke mõelda, mida saab olemasolevatest detailidest ja rõivatükkidest kokku kombineerida. Kontrast pidi olema lisaks tegumoodidele ka materjalides - niisiis jäid kunstilise valikuna maakate riietusest ära kõik sissekootud mustritega ja läikivad kangad, selle asemel läks käiku vana hea villane ja linane.
Meesterõivastega tundus mõnevõrra suurem kriis olevat, Saltatriculi varasemate etenduste ja kavade rõivaste hulgas ei olnud ühtegi selle kava vajadusteks ideaalselt sobivat - väga paljudel sobiva üldlõikega rõivatükkidel olid ebapraktilised varrukamoed või valed detailid. Seepärast otsustasin kaks lihtsat kuube juurde õmmelda, et maainimesed - loomulikult vaesemad kui aadlikud - näeks ikka viksid ja asjalikud välja, mitte poleks mõningate 'ajalooliste' filmide moe kohaselt põrandalappidesse riietatud. Ühtlasi andis see mulle võimalusi katsetada uusi lõikeid, mille võtsin varem tellitud ja just-just kohale jõudnud raamatust. |
Väikese kõrvalepõikena ütlen siin, et Saltatriculi 16. sajandi teise poole kostüümid koos toetavate alusrõivastega on valminud 2005.-2006. aastatel tegelikult samade selle raamatu autorite näpunäidete järgi - jälgisin siis hoolega rõivaajaloolase ja rekonstruktsioonide õmbleja Ninya Mikhaila blogi, kus ta neid lõikeid väljaande jaoks alles välja töötas ja katsetas - sealt tuttavad pildid on ka raamatus (blogi ise on tänaseks veebist kadunud). Igatahes soovitan, see on suurepärane kontsentraat pikast uurimistööst ja ajalooliselt informeeritud kaasaegsest üldistusest, raamat pidi ka tõeline bestseller olema. Keskendub muidugi peamiselt Inglismaa moodidele. Olgu aga sellega küllalt kõrvalepõikest.
Kangaste osas oli ressurss seekord täiesti ootamatult olemas. Vana sõber PN, kes perega kolis, avastas oma varanduse hulgast rea korralikke villaseid kangaid, mille ta kunagi igaks juhuks oli ostnud, mille aga tiivulised ja kuuejalgsed kahjurid juba kohati auguliseks olid söönud - lausa õnn, et neile üldse meie kostüümide näol mingi rakendus leidus. Neid kangaid ma nüüd kasutasingi. Sättisin lõiked kangale nii, et kõige jõledamalt söödud kohad tükkidele ei jäänud. KK andis mulle maaseltskonna meestegelaste tüpaažid ette - loomulikult inimeste karakterite järgi neile selga traageldatud - üks pidi olema selline bravuursem ja hakkajam, enam-vähem bemmimehe 16. sajandi analoog ja teine jälle tagasihoidlikum ja pisut häbelik maapoiss. Valisin kaks erinevat tegumoodi, ühe sellise moekama lühikese doublet'i tüüpi ja teise vanaaegsema, õhemale kangale sobivalt suurema ja pikema lõike. |
Naisterõivastega oli lihtsam, varasemast leidus seelikuid ja nöörkinnisega kleite, linaseid põllesid ja rätikuid; juurde tuli õmmelda 16. sajandi lõikega linaseid tanusid, mille võis asendada ka ümber pea keeratud rätikuga, mõni nööritav pihik, mõni partlet/kraevest. Naisteriietus ju ongi pikka aega olnud konservatiivsem ja väheste varieerimisvõimalustega - ikka needsamad kurrutatud seelikud ja kitsad pihikud kuni 19. sajandi rahvarõivasteni välja, ainult detailid muutusid ajaga. Tantsijad SL, AK ja LS õmblesid mu näpunäidete ja jagatud viidete järgi endale terve rea elemente juurde, viimane jõudis õmmelda isegi lapse jaoks kostüümi. Hirmus tore oli, et maanaiste komplektid said ka mõnusalt detailirohked ja hoolikalt kokku sätitud, selles mõttes ei jäänud need kuidagi alla linnanaiste luksuslikele kleitidele.
Kus ja millal siis? Nagu Saltatriculi uudistest selgub, näevad vaatajad uut kava ja uusi kostüümikomplekte esimest korda neljapäeval, 8. juulil Tallinnas keskaja päevadel: tantsukontserdid elava muusika järgi leiavad aset kell 13 ja kell 16. Tartus on selle kavaga väljas peaaegu kaks korda suurem koosseis ja kontsert on 18. juulil. Kes teab, võib-olla tantsitakse maa ja linna moodi veel kunagi ja kuskil, aga esialgu ei saa mingeid lubadusi välja anda.