Arhiveerin veel ühe vana töö, kostüümipildid aastast 2006. Arhiveerimiseks andis hea põhjuse asjaolu, et Rakvere vanatantsuansambel Fioretto kavandas eelmise aasta hilissügisel endale uue kostüümikomplekti tellimist ja KK ning Rakvere poolse koordinaatori Anne ühine idee oli, et need peaksid sobima, st olema ühest perioodist Tartu Saltatriculi kostüümidega. Põhjuseks on asjaolu, et kuigi Fioretto esineb ka omaette, on nende koosseis väike, kaheksa inimese tantse teha pole võimalik ja KK paneb sageli suurematel esinemistel kaks gruppi koos lavale. Kõige viimane niisugune esinemine, milleks kostüümid tellitigi, oli Gustav Adolfi päeva kava, mis tuli ka Rakveres esitamisele ja kus kõik õukondlased pidid olema nii-öelda oma riietega. Meie varasemates lavastuslikumates asjades sellest perioodist, nagu "Orlando furioso", kus olid ka Tartu ja Rakvere tantsijad koos, sai kanda nii-öelda omaaegseid teatrikostüüme, mis polnud kindlalt mingi sajandi ja kümnendiga seotud.
Aga kuidas see on "Kodanlasest aadlimehega" seotud on? On sedaviisi, et Saltatriculi 17. sajandi keskpaiga kostüümid on 80-90 protsenti samad, mis said õmmeldud KK ja KL ümber koondunud teatrihuvilise sõpruskonna jaoks, kes 2006. aastal kandis Saksa Kultuuri Instituudis, Tiigi Seltsimajas ja Tartu Linnaraamatukogus kolmel korral ette Moliere'i komöödia-balleti "Kodanlasest aadlimees".
Käsikiri, muusika ja tants Näidendi "Le bourgeois gentilhomme" käsikirja - isegi omaaegne rollijaotus on selles olemas, Molière, Hubert, Beauval, La Grange ja muud tuttavad tegelased! - leidsin Prantsusmaa Rahvusraamatukogu lehelt partituuride sektsioonist ja seda sai isegi rohkem kasutatud, kui esialgu plaanisime. Osalised, kui L. Leesi "Europeia" sarjas ilmunud tõlkest teksti õppisid, vajasid alatasa selgitusi, mida ühe või teise kohaga tekstis täpselt mõeldud on, ja KK kui prantsuse keelt oskav ja 17. sajandit tundev inimene avas originaalteksti abiga hulga väärtuslikke nüansse, mida ehk tänapäeva lugeja tõlkest kätte ei saagi. |
Veel tarvilikumaks osutus originaaltekst muusika osas, sest käsikirjas olid olemas nii noodid kui ka viited tantsunumbritele ja otse loomulikult ei tulnud muusika ja tantsu väljakärpimine mõttessegi, kui oli olemas vabatahtlikest koosnev ansambel, kelle abiga kõik nooti pandu ka kuuldavaks sai (muidugi "Rahvaste ballett"/Ballet des nations jäi lõpust ära, vist sai kasutatud lõputantsuks ainult üht menuetti, ja esimese vaatuse ilutantsunumber läks lühema muusika järgi, aga kõik loo seisukohalt olulised tantsud ja laulud jäid täies mahus sisse). Kuid me ehmatuseks polnud ükski raamatus antud luuletõlge lauldav. KK ja mina tõlkisime kahe peale tekstid uuesti nootidega sobiva silbi- ja rõhuasetusega, püüdes kõiki nüansse säilitada niipalju kui võimalik, näiteks laulude stiilierinevusi ja türgi tseremoonia makaroonilist keelt. Ma panen siia kostiprooviks laulukese, "noh, selle, kus on lambast juttu!", mille härra Jourdain esitab muusikaõpetajale I vaatuses (originaalis on viimases reas tiiger, aga siin jätsime nagu oli juba ilmunud tõlkes):
Ja teist joogilaulu oleme eestikeelses tõlkes hiljemgi siin-seal sobival momendil esitanud:
[...] Ükskord teisel pool musti vooge
meist jääb maha arm, magus vein.
Nüüd rutakem, nüüd rutakem ja joogem,
Nüüd rutakem, nüüd rutakem ja joogem,
sest ükskord saabub lein. [...]
meist jääb maha arm, magus vein.
Nüüd rutakem, nüüd rutakem ja joogem,
Nüüd rutakem, nüüd rutakem ja joogem,
sest ükskord saabub lein. [...]
Tantsud tegi KK, enamik neist olid lihtsamad ja jõukohased isegi barokktantsus kogenematule tantsijale. Ja need olid väga kenasti orgaaniliselt seotud näidendi tegevusega. Nagu ma aru sain, lähtus ta, kuigi tekstis tantsude koreograafiaid kirjas polnud, ikka 17. sajandi koreograafiast, vist oli rätsepasellide rahatantsu eeskujuks Matelote?
Küsisin vahepeal autorilt tantsuseadete kohta üle ja täpsustan: rätsepasellide tants stseenis, kus nad rahadega tantsides lahkuvad, oli inspireeritud hoopis renessanssgavotist - jah, mul tuleb meelde, et konspektis seisis tõesti "rätsepapoiste gavott" - mis KK sõnul võis olla "improtants, kus solist tegi ette, teised järgi, nagu neljases meetrumis ja branle-vormis galjard". Tantsuõpilaste süit esimeses vaatuses oli kompilatsioon erinevatest barokktantsuallikatest - tuleb välja, et nii nagu mul kostüümi osas, oli "Kodanlasest aadlimees" tema jaoks harjutusväljak 17. sajandi tantsukirjelduste ja Feuillet' notatsiooniga tutvumiseks ja praktiseerimiseks - ja lõpumenuett menueti põhisammuga ja lihtsate figuuridega lavatants. Lavatantsuks pidasin ka kokapoiste tantsu, kes kaetud pidusöögilaua sisse kannavad, aga kae imet, selle viis "Tourbillon" ja figuurid olid hoopis laenatud kuskilt Feuillet' kontratantsuraamatust, ainult randmeringidele olid lisatud salvrätid ja ringis galopp tantsiti kaetud lauda nurkadest hoides. Türgi tseremoonia oli muidugi eriti puhas lavatants, pealegi on näidendis selles toimuva kohta üksikasjalikud kirjeldused.
Igatahes meeldis mulle väga, et KK oli nõudlik ja mida lollakam oli tants, seda rohkem taotles ta täpsust ja tõsidust selle esitamisel, sest sellised asjad hoolikalt koreografeerimata võivad välja kukkuda nõmedad ja mitte naljakad.
Küsisin vahepeal autorilt tantsuseadete kohta üle ja täpsustan: rätsepasellide tants stseenis, kus nad rahadega tantsides lahkuvad, oli inspireeritud hoopis renessanssgavotist - jah, mul tuleb meelde, et konspektis seisis tõesti "rätsepapoiste gavott" - mis KK sõnul võis olla "improtants, kus solist tegi ette, teised järgi, nagu neljases meetrumis ja branle-vormis galjard". Tantsuõpilaste süit esimeses vaatuses oli kompilatsioon erinevatest barokktantsuallikatest - tuleb välja, et nii nagu mul kostüümi osas, oli "Kodanlasest aadlimees" tema jaoks harjutusväljak 17. sajandi tantsukirjelduste ja Feuillet' notatsiooniga tutvumiseks ja praktiseerimiseks - ja lõpumenuett menueti põhisammuga ja lihtsate figuuridega lavatants. Lavatantsuks pidasin ka kokapoiste tantsu, kes kaetud pidusöögilaua sisse kannavad, aga kae imet, selle viis "Tourbillon" ja figuurid olid hoopis laenatud kuskilt Feuillet' kontratantsuraamatust, ainult randmeringidele olid lisatud salvrätid ja ringis galopp tantsiti kaetud lauda nurkadest hoides. Türgi tseremoonia oli muidugi eriti puhas lavatants, pealegi on näidendis selles toimuva kohta üksikasjalikud kirjeldused.
Igatahes meeldis mulle väga, et KK oli nõudlik ja mida lollakam oli tants, seda rohkem taotles ta täpsust ja tõsidust selle esitamisel, sest sellised asjad hoolikalt koreografeerimata võivad välja kukkuda nõmedad ja mitte naljakad.
Kostüümid
Kostüümikavandid tegin ma ise. Mitmesugusteks üritusteks lavariietust kujundama sattusin ma juba 1990. aastatel ajaloolise rõiva huvilise entusiastina (oma rehkenduse järgi olen aastate viisi sadu pilte läbi vaadanud ja kümneid artikleid lugenud), veidi hilisemasse aega jäi ka periood, kui Mari Murdvee kaasas mu oma Antiigiteatri lavastustesse kunstnikutööd tegema. Kui ma nägin enne selle sõpruskonna esimest produktsiooni, Moliere'i "Naeruväärseid eputisi", millise innuga õpitakse pähe lehekülgede viisi vanaaegset teksti, mõeldakse ja kaalutakse karakterit, ja valmistutakse see ka hoolikalt lavastatud tubateatrina ette kandma, siis hakkas mul kurb, et neil pole rõivaid, mis õiget ajastu siluetti edasi annaksid ja aitaksid esitajat rolli sisse elada. Pakkusin oma abi osaliste riiete kujundamisel ja valmistegemisel, juba tollest etendusest pärinevad mõned odavast kangast ülikonnad ja rõivatükid, mis "Kodanlasest aadlimehessegi" edasi liikusid. Nii see läks, hiljem haarasin initsiatiivi Saltatriculi erinevatest perioodidest pärit tantsuriiete puhul, veel hiljem Saltatriculi lavastustes ja nõnda edasi.
Kostüümikavandid tegin ma ise. Mitmesugusteks üritusteks lavariietust kujundama sattusin ma juba 1990. aastatel ajaloolise rõiva huvilise entusiastina (oma rehkenduse järgi olen aastate viisi sadu pilte läbi vaadanud ja kümneid artikleid lugenud), veidi hilisemasse aega jäi ka periood, kui Mari Murdvee kaasas mu oma Antiigiteatri lavastustesse kunstnikutööd tegema. Kui ma nägin enne selle sõpruskonna esimest produktsiooni, Moliere'i "Naeruväärseid eputisi", millise innuga õpitakse pähe lehekülgede viisi vanaaegset teksti, mõeldakse ja kaalutakse karakterit, ja valmistutakse see ka hoolikalt lavastatud tubateatrina ette kandma, siis hakkas mul kurb, et neil pole rõivaid, mis õiget ajastu siluetti edasi annaksid ja aitaksid esitajat rolli sisse elada. Pakkusin oma abi osaliste riiete kujundamisel ja valmistegemisel, juba tollest etendusest pärinevad mõned odavast kangast ülikonnad ja rõivatükid, mis "Kodanlasest aadlimehessegi" edasi liikusid. Nii see läks, hiljem haarasin initsiatiivi Saltatriculi erinevatest perioodidest pärit tantsuriiete puhul, veel hiljem Saltatriculi lavastustes ja nõnda edasi.
"Kodanlasest aadlimehe" puhul, kus tekstiga osalistele lisandus balletirühm ja lauljad ning kulud tõotasid tulla kaunis suured, käisin KK-le välja ka võimaluse, et 17. sajandi keskpaiga rõivaid saab edasi kasutada Saltatriculi, kes nagunii esitab tantse John Playfordi tantsuraamatutest (esimene ilmus 1651). Rahaliselt lahendasime asja nii: 1. kulutame max 100-150 krooni materjalidele ja katsume selle katta piletitulust ja annetustest; 2. üritame hankida vajalikke materjale annetustest ja ostame üksnes need, mis üldpildis on vältimatud, aga mida annetustest ei saa; 3. ostmisel katsume läbi ajada võimalikult säästlikult, jälgides allahindlusi ja second-hand poodide pakkumisi; 4. pakume osalistele, kes Saltatriculis tantsivad, võimalust isiklik kostüüm ise kinni maksta. Kolm inimest tegid seda viimast, ma ise, Lucile osatäitja ÜN ja markiisi osatäitja AK. Või oli neid rohkem, kas keegi tegijatest mäletab? |
Korralikult vormistatud ja viimistletud kavandid on mul olemas ainult sellepärast, et tegin need asjaosaliste innustamiseks, pidid nad ju lisaks teksti äraõppimisele andma oma panuse rõivaste ja rekvisiitide valmimisel. Sest mul polnud päevade kaupa aega ainult rõivaid õmmelda, ma käisin Eesti Rahvaluule Arhiivis lõunaeestikeelseid tekste litereerimas ja kollatsioneerimas ja mul oli väike tubli kuueaastane iga päev lasteaeda ja sealt tagasi kanda ning muul ajal temaga tegelda. Aga meie ettevõtmine oli kostüümientusiastile väga motiveeriv vaheldus töö- ja pereelu sekka. Igatahes, iseenda jaoks ma nii viisaka väljanägemisega pilte pole teinud, sest peas on enamasti vajalik olemas, aga nüüd on vahvast ettevõtmisest ilus mälestus jäänud.
| Igatahes asjaolu, et "Kodanlasest aadlimehe" kostüümid pidid saama Saltatriculi tantsukostüümideks, määras selle, et tegelaste väljanägemisega ei saanud väga eksperimenteerida. Suuri liialdusi karakteri loomiseks ma pigem ei kasutanud - kuigi esimeses produktsioonis, "Eputistes", olid "markii" ja "vikont" küll tobedalt ülepakutud rõivastes ja parukates - ja kõik erinevused jäid sordiini alla. Kõigi naistegelaste kleitide siluett ja tegumood olid ühesugused, kitsas pihik ja pikk kurrutatud seelik, erinevused olid ainult materjalides ja detailides. Meestegelaste riietus lähtub sajandi keskpaiga lühikese kuuega ja laiade pükstega moest, ainult krahvil on varane justaucorps, sest osatäitja oli imposantse kujuga ja talle sobis pikk justkui paremini. Pealegi oli justaucorps aastal 1660 värske mood. Nagu näha, on siin kasutatud "matching colors"-võtet, et vaatajal oleks ikka selge, kes kellega käib. "Türgi kuninga poja" kostüüm on inspiratsiooni saanud 17. sajandi ooperikostüümist, aga Jourdaini esimese vaatuse hommikumantel ja mamamouchi Jourdaini kaftan ongi ju üsna samad, eks? |
Kavandite galeriist on üht-teist ka puudu: tantsurühma kostüümid (karamellipruunid vestid ja kanepikarva põlvpüksid, türgi balleti jaoks õmmeldi neile üksnes mütsid ja pronksivärvi eest lahtised kuued, mustad laiad püksid pidi igaüks ise leidma), lauljate kostüümid, mis olid lihtsalt kõik eri värvi sinised (varasematest näidenditest pluss üks juurde õmmeldud kleit), rätsepmeistri kostüüm (unustasin selle joonistada ja tegin proovis kiiresti lisaks), Covielle türgi saadikuna (ei teinud kavandit, lootsin leida talle midagi kättesaadavat ja muudkui lükkasin temaga tegelemist edasi - lõpuks kasutasin ära ühe vana maalimisedraperii puna-sinise trükisitsi, mis sobis muu gammaga, sellest sai pikkade rippkäistega kaftan, ja täiendasin seda LN antud punase fessi ja eriti jõledate karusnahast valevuntsidega).
Valminud rõivastel oli siluett ja karakter samad mis kavanditel, aga muutusi oli detailides, enamasti ikka aja kokkuhoiu pärast. Iga kavandi tagaküljel olid osalise mõõdud ja väike lõike visand - kleidid polnud päris 17. sajandi lõikega, vaid printsesslõikelise pihaosaga, sest tugipihikut sinna alla ei kantud nagu Saltatriculis praegu tehakse. Ja türgi balletis täiendasid tantsurühma ridu osad peategelased, kes kiire kostüümivahetusega uue identiteedi võtsid. Küll aga oli kleidi pihik mitmekordse riidega jäigaks tehtud ja rinnaosa kõvera õmbluse varjas avarat dekolteed raamiv langev krae ära, nii et üldmuljet vale lõige ei rikkunud. Lõikasin tükid ise välja ja valdavalt õmblesin ka kokku, aga kaunistused said küll talgukorras tehtud, meetrite viisi paelu jm, minu korteris Kruusamäe tänaval istuti maas ja igaüks traageldas midagi. Vist sellepärast on mu tütar K öelnud: " Ma ei tunne ühtegi teatris töötavat inimest, aga ometi olen ma keset teatrit üles kasvanud". Tegelikult ma olen kindel, et igas seltsimajas toimub aeg-ajalt midagi sellist. Või on toimunud.
Kõige enne sai alustatud nii-öelda päris tegelaste päris rõivaid, mis nõudsid kõige rohkem viimistlust, järgmisena läksid töösse tantsurühma omad, mis olid kõik ühesugused ja kaunistusteta. Kõige viimaseks jäid türgi balleti osaliste kostüümid, sest neid ei pidanud tegema kõige korralikumalt ja võis ajanappusel jätta lõppu ja improviseerida. Kõikide all kanti barokipärast kroogitud kätisega ja langeva kraega valget särki, see ühtlustas pilti ja asetas nii-öelda kõik samadesse raamidesse - ka "türgi" tegelased olid ju tükis selgelt näideldud ja vuhvel, mitte tõelised. Särke sai küll õmmeldud enam kui kakskümmend tükki, Saltatriculi kasutab neid siiamaani ja on saanud ka suuremate tantsuetenduste puhuks laiendatud koosseisule välja laenata. Mõni kostüüm jäigi pooleli, ma ise kandsin kõigil kolmel etendusel kleiti, mis oli kaunistamata ja ainult kokku traageldatud (tõsi küll, tihedate pistetega) ja tegin kleidi alles pool aastat hiljem, Saltatriculi suviseks esinemiseks lõpuni.
Pildimaterjali ei jäänud sellest ilust kahjuks peaaegu mingisugust. Alljärgnevad pildid on enamjaolt proovidest Tartu Saksa Kultuuri instituudis ja kostüümid pole neil veel päris valmis:
Kuulutus Tartu Postimehe teadetes 18. aprillil 2006: «Kodanlasest aadlimees» 20. aprillil kell 19 esitab projektiteater Molieri Trupp Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saalis komöödia-balleti «Kodanlasest aadlimees» J.-B. Lully muusikaga. Peaosas Kaspar Koort, muusikud Stella Sõmer, Jaanus Roosileht, Helena Valpeteris, Helena Uleksin ja Annika Oselin; Eve Valperi kostüümid, Külli Kressa tantsuseaded. |
Saltatriculi Playfordi-kavades aga näeb neid lavastuse jaoks tehtud rõivaid siiamaani. Materjalid olid muidugi väikese eelarve pärast odavad valitud ja jäin lootma ainult õige 17. sajandi silueti peale. Mulle on ka selle pärast hiljem märkusi tehtud.
Rakvere vanatantsuansambel Fioretto
Fiorettoga oli kõik palju lihtsam, sest pikk läbitud tee täis avastusi ja proovimisi oli mul juba seljataga. Kui KK ütles, et Rakvere daamid peaksid saama selga midagi, mis sobiks Saltatriculi 17. sajandi kostüümiga, siis ma teadsin, mis tegumoodi kasutada ja milline umbes on materjalikulu. Neil oli kokkulepe professionaalse õmblejaga, kes pidi kleidid valmis tegema. Mina teeks ainult kavandid ja valiks materjalid.
Fiorettoga oli kõik palju lihtsam, sest pikk läbitud tee täis avastusi ja proovimisi oli mul juba seljataga. Kui KK ütles, et Rakvere daamid peaksid saama selga midagi, mis sobiks Saltatriculi 17. sajandi kostüümiga, siis ma teadsin, mis tegumoodi kasutada ja milline umbes on materjalikulu. Neil oli kokkulepe professionaalse õmblejaga, kes pidi kleidid valmis tegema. Mina teeks ainult kavandid ja valiks materjalid.
Aega oli umbes kaks ja pool nädalat ja ma polnud saanud veel Rakverest ühtegi teadet ja polnud ka veel ühtegi kavandit paberile pannud. Ühest kokkulepitud sõidust olin just sel põhjusel ära öelnud ja lühikese etteteatamise pärast ka. Kuid ühel kenal päeval, kui olin Konrad Mägi ateljees maalimas, helistas mulle keskpäeva paiku Rakvere kunstiõpetaja S, kes ka Fiorettos tantsib, ja ütles, et ta sõidab Rakverre ja kas ma tahan kaasa tulla, et kostüümidega tegelda. Reageerisin kiiresti, viskasin oma pintslid ja värvid ateljees kasti, helistasin Annele öeldes, et olen ikkagi tulemas, ja astusingi auto peale.
Kokku käisin Rakveres kostüümide pärast kaks korda, esimene kord veel väljalõikamiseks ei läinud, vaid kohtusin õmbleja Ljudaga, natuke seletasin talle ja Fioretto produtsendile ja koordinaatorile A-le tulevase kontserdi kahe ajaplaani kontseptsiooni, 17. sajandi esimese kümnendi ja 1660. aastate kohta ja täiendasin juttu põgusa selgitava joonistusega. Õnnestus ära seletada, et nende renessansskostüüme tuleb ainult na-atukene täiendada ja et see annab tervikule nii palju juurde. Fiorettole on palju raskem uusi asju tekitada, seal ei ole tantsijad valmis ise õmblema nagu Saltatriculis. Produtsent A aga leiab alati mingi võimaluse ja nüüdki rääkis abijõuks ära teise õmbleja, kes tegi Fiorettole kleidid Bauska etenduse jaoks. 17. sajandi stiilis kleite oli tarvis neli, A ise oli lasknud enda oma juba alustada, aga see oli hakanud tegumoelt kiskuma kuhugi 18. sajandi kanti ja seeliku esiosal oli kogu ulatuses viktoriaanlik tihe kurrutus. Kuid polnud midagi hullu, tegelikult oli võimalik poolik töö 17. sajandi lõike järgi ära kohendada, seal oli vaja vaid mõned asjad muuta. Detailid ON olulised, ükskõik mis asja teed. |
Sellesse päeva mahtus veel kangapoest läbisõit, kus pidin siuh-viuh materjalid ära valima. Poes oli igasugust värki nagu ikka, lükrat, mööbliriiet ja kardinasiidi, aga seal oli ka kolmes värvis ilusat tihedat puuvillsametit. Mööblisametist oli see raskem ja tihedam, väga kvaliteetne, ja seda ma soovitasin, eelistades seda ühele mustrilisele riidele, mida rakverlased olid ise kaalunud. Sest samet nägi kohe ütlemata soliidne välja, baroki esteetikaga sobib ka hästi, tal on raskust ja langemist, ning värvid olid kaunid ja puhtad nagu Vermeeri maalidel. Seevastu mustrilise riide muster peab mingi kindla ajastu kontekstis olema alati selle ajastu jaoks täpselt õige, mitte ainult kuidagi selletaoline - see nähtud kangamuster oli mingi juugendliku stilisatsiooni kanti. Rea enam-vähem niplispitsi välimusega pitse, millest kraesid õmmelda, tõstsin ka letile. Võtmata jäid kaugelt äratuntava plastmasskiuga sünteetilised pitsid ja värvilised välistasin ühtluse mõttes - neid küll tollal tehti, aga Saltatriculil on see pesuvärk ka ainult valge kanga ja valge pitsiga, just ühtlustamise pärast. Kaunistuspaelad valisime Ljudaga koos, ta sai väga hästi pihta, mis alusel ma valikuid tegin, jättes kõrvale liiga flashy väljanägemisega variandid ja pakkus omalt poolt ilusaid töötavaid lahendusi. Niisamuti oli ta valmis õmblema pitse kokku, et saaks neist teha õige laiusega kraed kleitidele. Ja saigi tegus päev otsa ning veeresin bussiga Tartusse tagasi.
Tegin teise sõidu Rakvere veel ja siis polnud plaanis ei rohkem ega vähem kui lõigata välja kõik kolm kleiti ülejäänud tantsijatele. Juhendamise osas loen ma oma suurimaks teeneks varruka lõike tegemist - 17. sajandi varrukas on hästi lauge kaarega õlal, ja asetseb nii, et algab peaaegu laiast dekolteest, üsna õlatipust. Kõike muud tabas see õmbleja lennult.
Ma olin tegelikult nagu või sees, kunagi pole professionaaliga koos töötanud, see oli ikka vägev kogemus küll. Ljuda oli õmmelnud pükse ja jakke ja mantleid ja jopesid tööstusettevõttes, samuti kostüüme balletietendustele, aga 16.-17. sajandi rõivastusega tal kogemust polnud. Aga ta oli juhendamise ja kuulamise osas erakordselt terane. Meil oli selles mõttes hea koostöö, et kuna ma olen ise õmmelnud (iseõppijana ja katse-eksituse meetodiga, enamasti inimesele selga drapeerides ja modelleerides), oskasin talle konkreetselt seletada kõike, mis lõigetesse, õmblustesse ja voltidesse puutub, ta oskas täpsustamiseks õigeid asju küsida, nii et ma sain konkreetselt vastata, ja kui tal oli asi selge, tegi ta seletuse järgi täpselt nagu ma ise oleks teinud, ainult muidugi kümme korda profimalt.
Lihtsalt imetlusväärne, kui täpsed ja lakoonilised olid liigutused lõigete paigutamisel ja välja lõikamisel, mitte ühtegi ülearust liigutust! Kui hästi ta oskas mahutada! Ise ta seletas muidugi, et see on kogemus - anti kangakupong kätte ja sellest pidi mantel välja tulema. Ma pole sellist töötegemist kunagi lähedalt näinud, silmad pöörlesid imetlusest vahetpidamata. Ma ise olin assistent, aitasin kangaotsi kohakuti panna, siluda, vööpaela laiust mõõta, mõõdulinti ulatada ja muid väiksemaid abitöid teha. Ning nii uskumatu kui see ka polnud, olidki kolm ülejäänud kleiti selle päeva õhtuks välja lõigatud.
Kaks õmblejat jagasid Fioretto kleitide õmblemise omavahel ära, nii et Maiele jäid seelikute kurrutamine ja kokkuõmblemine, puusapadjad ja 17. sajandi alguse kraed-kätised ning Ljudale pihikud, mis oli kaunis keerukas tükk tööd, 17. sajandi keskpaiga langevad pitskraed ja kaunistused. M siis informeeris mind oma edusammudest ja peamurdmistest feisbuki teel, tema tegi krooked masinaga, õige ka, kui on hea masin - ma olen Saltatriculi kleitide kurrud kõik käsitsi teinud ja õpetanud seda ka teistele. Fioretto renesssansskleitide kraepitside osas ma ka eriline purist polnud, nende Estonias tehtud kleidid on kohati kaunis sünteetiliste materjalidega ehitud ja sestap said ka kraede äärde tehiskiust pitsid, mida ma teisele komplektile poleks pannud.
KK oli tulnud Fiorettole nende tavapärast üle-nädala tantsutundi andma, nii et saime õhtul koos tagasi Tartu sõita, ümberistumisega Tapal ja mõnusa ning maitsva ajaveetmisega sealses raudteejaama kohvikus. Kleidid said õigaks ajaks valmis ja sellel viimasel pildil võib näha Rakvere tantsijaid vasakus servas ja keskel oma uutes kleitides, tõesti väga ilusad. Ma olen ise ka hästi rahul.