Sellel nädalal oli sohvale draperiiks visatud päratu safrankollase-oranžika-punase kirjust läikivast kangast kardin, mitte küll niisuguse erksusega nagu minevanädalane geraaniumiroosa taustakangas, ja modell oli heledamapoolse jumega ja heledate juustega akt. Mul tulid töös ihutoonidesse kohe rohelised sisse, sest keha värvid paistsid kõik õrnemad ja punasele vastupidises suunas kiskuvat sellel taustal, aga refleksid olid jälle punased ja oranžikad. Üsna keeruline tundus. Juhendaja oli MM, kelle leivanumber on suured üldistused ja laiad varjud ja värvikasutus, detailide kallal nokkimisest ta seevastu eriti ei pea.
Võtsin ikkagi püstformaadi ja koha sohva küljel, kus modell jäi enam-vähem otsevaates, torsole langes libisev külgvalgus ja suurem osa kehast jäi varju või poolvarju, aga oli ohtralt lühendusi, mõnega ma eeskujulikult hakkama ei saanudki, näiteks otse ette suunatud jalalabaga. Ka joonistus tundus keeruline, sestap tegin väikese visandi märkmikku, jagasin selle ristjoonega neljaks, jaotasin maalipinna samal viisil ja paigutasin modelli sellele kavandile toetudes maalipapi pinnale, nii et kuskilt midagi välja ei jäänud. Uskumatult kaval meetod, enne joonistada modell, siis talle ümber ligikaudu maali proportsioonides raam ja siis jaotus - õppisin seda kompositsiooni kavandamist ühel EKA täienduskoolitusel. Joonistusega jäin seekord eriti rahule, alati ei tule ta sellise elegantsiga välja, aga seekord õnnestus. |
Allpool pildietappide galeriis on kolmanda ja neljanda etapi foto tumedam, sest need olid sombused päevad, ateljees oli hullult hämar, nii et peaaegu ei näinud paletil värvegi. Alustasin jällegi nii, et panin maali peale kõik värvid, mida ma kuskil motiivil nägin. Suur osa nendest jäi ka lõppvarianti, näiteks päris palju jalgade pindasid, torso valgusekülg ja näo-osa. Samuti jäi lõpuni puutumata kogu draperiiosa paremal pool figuuri - sinna sai küll palju värvilaike, kuid võib-olla ainult õnneliku juhuse tõttu mõjub see siiski üsna rahulikult, puuduvad järsud kontrastid.
Sellel otsekohe kõikide nähtud värvide ülesmärkimisel on omad plussid ja omad miinused. Miks ma seda teen ja miks see mulle meeldib, on põhjusel, et nii saab otsekohe jäädvustada selle kompositsiooni vahetu mulje, just täpselt see valgus ja see modell ja see kangas, ühesõnaga kõik mis on nende juures unikaalne. Ütlen ise taolise alustamiseviisi kohta "see annab mulle võtme kätte selle pildi jaoks". Saan enamasti need esimesed muljed küllaltki kiiresti maali pinnale. Aga kuna ma pole nii hea, et absoluutselt kõiki laikusid kohe õigesti panna, õige värviga ja õigesse kohta, siis läheb edasi tegemine keeruliseks. Isegi kui valgus on järgmistel päevadel sama, on ikkagi tehtut suurema terviku seisukohast raske analüüsida, sest neid erinevaid värvipindu, millega suhestuda, on juba korraga väga palju silma all. Kusjuures ma ei käi kogu pilti teise kihiga ühtemoodi üle, vaid just üritan neid kohti, mis värvi või ruumilisuse poolest hästi tervikusse ei haagi, sobima panna, kuid alati ei ole valikute tegemine või lahenduste otsimine väga lihtne. Keeruline küll, aga samas on huvitav. Kaldun arvama, et kui maalides pole huvitav olnud, siis see paistab kuidagi lõpptulemuses välja ja üldse mitte positiivses mõttes. Muidugi on risk, et mõni küsimus jääb lahendamata ning pilt võibki pooleli jääda, otsad kokku tõmbamata.
Huvitav oli tagantjärele vaadata, et esimese päeva maalis oli mööda keha külge kulgev valgus küllaltki tervikuna tabatud ja peaaegu sama jäi nädala lõpuni, ainult reie ülapind paistis pärast kaugemalt vaatamist vajavat heledamaks toonimist, värvi siiski säilitades. Torso varjupool paistis eriti pimedamatel päevadel suure pruunika-hallika massina, kuid ma ei maalinud seda siiski selliseks üle, vaid katsusin tumedama osa tervikut säilitades ka varjuosas torso üksikuid vorme edasi anda. Eriti fotodel on näha, ma ateljees sellest väga aru ei saanudki, et see käsi, mis üleni jääb varju, peaks olema siiski ühtlasema tooniga, võib-olla mõne laseeriva laiguga saab seda parandada tagantjärele.
See meetod funkab küll, et kui sa paned mingi muust tonaalsusest väga erineva värvi kuhugi, siis näed teisi värve uutmoodi ja see võib mingist surnud punktist edasi aidata. Kindlasti mängib siin rolli aju alatine nälg uute muljete järele ja aktiviseerumine uue informatsiooni mõjul, muud maagiat ses pole. Aga mul on suvalist värvi suvalisse kohta ikka kole raske kasvõi õppeotstarbel panna, vähemalt natuke veendumust peab selles liigutuses siiski olema.
Kui ma vaatasin kaasõpilaste pilte, siis minu töös oli draperii kõige vähem punane, st keha ja taustakangas olid vähem kontrastis kui enamikul. Aga pole midagi teha, nii see kooskõla mulle tol maalimise hetkel paistis.
Vahekokkuvõte on selline, et mulle ikka koledasti meeldib erinevate värvilaikudega vormi luua, see on nagu pusle kokkupanek või sudoku tegemine ja kauneid värve on ju tore ritta seada, aga seda peab hirmus kaua harjutama, et kindlus tuleks; vahepeal võiks proovida midagi muud. Soovitus oli, et ma alustaks suurest üldistavast vormist, mulle aga ei meeldi suurt pinda ühe värviga täita ja suhteliselt monokroomse alusmaali juurest ma olen kunagi juba laikudega modelleerimise juurde liikunud, soovitataud suund tundub taandarenguna natuke. Ilmselt oleks lahendus võtta kas 10-12 cm laiune pintsel, millega saab teha ainult väga laiu pindu, või teha ühe maalinädala jooksul samast modellist mitu erinevat väiksemat maali, nii 30x40 või 40x50 cm formaadis. Sest suuremal formaadil oleks harjumuspäraste töövahenditega põnev ikkagi motiivi kohe keerulisemalt kujutada. Saab näha, mida ma uuel nädalal ette võtan.