Pühajärve koolis elades ei saa muidugi mööda Pühajärve maalimisest. Veega on imelik lugu. Kõik me oleme vett näinud juba lapsepõlvest peale. Me teame, kuidas ta voolab, ja et ta pind peegeldab. Et lainetab, ja et ta on värvitu vedelik. Vee maalimine on suurepärane harjutus. Kõik, mis me teame, tuleb ära unustada ja silm peas püsti vaatama hakata. Pilk üle järve. 2011. 30,4 x 21 cm. Pühajärv. 2011. 49 x 34,5 cm. |
Tuleb tasakaalu hoida nagu köietantsija. Ei ole võimalik iga väikest virvendust, mis kohe vaibub, pildile panna. Sealsamas on need virvendused, mis on jõel ja järvel näiteks erinevad, üks kõige olulisem osa selle veekogu iseloomust. Nii et iga kord veekogu maalima hakates on hasart suur: kas saan seekord pihta? Iga kord küll mingi kuldmuna ei kuku.
Kasutan muidu palju ultramariini, aga siia sobis kuidagi ülihästi preisi sinine. Valisin ta täitsa vaistlikult.
Mitte et ultramariin sugugi ei kõlbaks, kaugel sellest. Jäi teiseks korraks lihtsalt.
Kasutan muidu palju ultramariini, aga siia sobis kuidagi ülihästi preisi sinine. Valisin ta täitsa vaistlikult.
Mitte et ultramariin sugugi ei kõlbaks, kaugel sellest. Jäi teiseks korraks lihtsalt.
Hiline kalamees. 2012. Emajõgi augustikuus on hoopis teise karakteriga kui suvine järv. Ilmgi oli täitsa teine, raskete pilvedega pealelõuna. Lõppev suvi on pannud rohelusse sooja tooni. Veepeegeldusel paistab see omakorda veel nagu läbi ookrikarva klaasi. Siin juhtuski, et formaat jäi kitsaks, tahaksin sama motiivi veel kunagi suures formaadis teha. |
Ähijärve-pildil (vaata kodulehe päist) on vesi õrnas hommiku-udus, salapärane ja hoopiski teistsugune kui säravas päevavalguses. Ta ei ole õigupoolest pildil ka päris peategelane, veepind lihtsalt avab lahkelt vaate taevale ja päikesevalgusele, mis ees olevad puud siluettideks joonistab.