Hirmsad kiired ajad on olnud vahepeal. Plaan nähtud näitustest kirjutada on juba kahe nädala tagune.
Tegelikult esimene inspiratsioon mõtteid kirja panna tekkis Evi Gailiti näituselt 'Ükskord oli öö'. Aga kui värskendamiseks Mikkeli-galerii tee ette võtsin, oli uks suletud, hoolimata lubavast sildist uksel. Nii jääb '... öö' teiseks korraks ja täna kirjutan teistest.
Olgu nüüd kohe öeldud, et ma panen kirja ainult oma mõtteid ja siit mingit süvaanalüüsi ei leia.
Ja veel, mulle ei meeldi lugeda kirjapanekuid stiilis 'kunstnik a tööd on nagu kunstnik b tööd', nii et midagi sellist ma ka ei kirjuta (kui ehk vaid juhul, kui sarnasus liiga suur, ilmne ja kõikehõlmav... ja muud polegi). Maalikunstis juhtub ikka, et mõni avastus tehakse mitmel korral. Iga maalija alustab algusest ja liigub oma rada, mis võib nii ja naa juba mõne käidud rajaga ristuda.
Tegelikult esimene inspiratsioon mõtteid kirja panna tekkis Evi Gailiti näituselt 'Ükskord oli öö'. Aga kui värskendamiseks Mikkeli-galerii tee ette võtsin, oli uks suletud, hoolimata lubavast sildist uksel. Nii jääb '... öö' teiseks korraks ja täna kirjutan teistest.
Olgu nüüd kohe öeldud, et ma panen kirja ainult oma mõtteid ja siit mingit süvaanalüüsi ei leia.
Ja veel, mulle ei meeldi lugeda kirjapanekuid stiilis 'kunstnik a tööd on nagu kunstnik b tööd', nii et midagi sellist ma ka ei kirjuta (kui ehk vaid juhul, kui sarnasus liiga suur, ilmne ja kõikehõlmav... ja muud polegi). Maalikunstis juhtub ikka, et mõni avastus tehakse mitmel korral. Iga maalija alustab algusest ja liigub oma rada, mis võib nii ja naa juba mõne käidud rajaga ristuda.
Eero Ijavoinen, '2014'
TÜ raamatukogu kohvikus
Ma ei teadnud sellest kunstnikust mitte midagi. Aga mõnelt varasemalt näituselt on tema tööd silma jäänud. Hiliseim neist Tartu kunstnike aastalõpunäitus - seal küll oli mul lausa kahju, et suur maal oli võrdlemisi nurga taga eksponeeritud, oleks tahtnud ka distantsilt kaeda. See siin ei tähenda nüüd seda, nagu ei kannataks tema maalid lähedalt vaadata.
TÜ raamatukogu kohvik on mu enda jaoks selles mõttes teistsugune näituse vaatamise koht, et seal käin ma peaaegu iga päev. Mõni päev ka mitu korda. Nii jõuavad pildid seal rohkem tuttavaks saada ja rohkem mõtteid tekitada.
Üks mu lemmikutest on nurgatagune säravoranži tooniga, mis on rohkem valguse käes ja millele saab ka kaugelt kohviku teisest otsast pilgu heita. See muide ka mängib päevavalgusega, nii et erineva ilmaga võib ta erinev näida. Kandilised miskid seal hakkavad meenutama kord aknaid, kord kandmikku või lauda, siis jälle paberilehte ning loovad seostepilve, kus on kohal mõtlemine, näitamine, andmine, väljast sisemisse vaatamine, süvenemine ning avastamine, ka värvid on selge rõõm ning pilk võib kaua mööda pildipinda ringi jalutada. Võrreldes sellega tunduvad tagaseinas asuvad kaks äärmist maali, kus tegelaseks nurgeline põiming, sinised ning halltoonid ja musta-valge vastandus, hoopis jutustavamad ning selle võrra jõuab nende vaatamine ka kuidagi kiiremini lõpule (tegelikult on nad lihtsalt oma karakterilt erinevad, ja mitte halvemad, reljeefsus ning pintslitöö annavad oma mõõtme ja ka nende vaatamiselamust jagub pikalt). Läikivapinnalised värvilised risti- ja lehemotiiviga tööd avavad end aeglasemalt ja oleks justkui kahe vahepeal. Näitus on ka kenasti komponeeritud, tööd täiendavad üksteist.
Üks mõte käib küll kõigi nende maalide kohta ühisena - minu meelest hea näide, kuidas kunstnik ka omas mullis istudes, järgides sisimas tekkinud väljakutseid ning maalides oma (mittenarratiivset) mõtteilma võib luua, hea, huvipakkuva, vaadatava, kaasamõeldava maaliväljapaneku. Kõik kunstnikud jutustavad lugu, aga see lugu sünnib iga vaataja peas, eks?
TÜ raamatukogu kohvikus
Ma ei teadnud sellest kunstnikust mitte midagi. Aga mõnelt varasemalt näituselt on tema tööd silma jäänud. Hiliseim neist Tartu kunstnike aastalõpunäitus - seal küll oli mul lausa kahju, et suur maal oli võrdlemisi nurga taga eksponeeritud, oleks tahtnud ka distantsilt kaeda. See siin ei tähenda nüüd seda, nagu ei kannataks tema maalid lähedalt vaadata.
TÜ raamatukogu kohvik on mu enda jaoks selles mõttes teistsugune näituse vaatamise koht, et seal käin ma peaaegu iga päev. Mõni päev ka mitu korda. Nii jõuavad pildid seal rohkem tuttavaks saada ja rohkem mõtteid tekitada.
Üks mu lemmikutest on nurgatagune säravoranži tooniga, mis on rohkem valguse käes ja millele saab ka kaugelt kohviku teisest otsast pilgu heita. See muide ka mängib päevavalgusega, nii et erineva ilmaga võib ta erinev näida. Kandilised miskid seal hakkavad meenutama kord aknaid, kord kandmikku või lauda, siis jälle paberilehte ning loovad seostepilve, kus on kohal mõtlemine, näitamine, andmine, väljast sisemisse vaatamine, süvenemine ning avastamine, ka värvid on selge rõõm ning pilk võib kaua mööda pildipinda ringi jalutada. Võrreldes sellega tunduvad tagaseinas asuvad kaks äärmist maali, kus tegelaseks nurgeline põiming, sinised ning halltoonid ja musta-valge vastandus, hoopis jutustavamad ning selle võrra jõuab nende vaatamine ka kuidagi kiiremini lõpule (tegelikult on nad lihtsalt oma karakterilt erinevad, ja mitte halvemad, reljeefsus ning pintslitöö annavad oma mõõtme ja ka nende vaatamiselamust jagub pikalt). Läikivapinnalised värvilised risti- ja lehemotiiviga tööd avavad end aeglasemalt ja oleks justkui kahe vahepeal. Näitus on ka kenasti komponeeritud, tööd täiendavad üksteist.
Üks mõte käib küll kõigi nende maalide kohta ühisena - minu meelest hea näide, kuidas kunstnik ka omas mullis istudes, järgides sisimas tekkinud väljakutseid ning maalides oma (mittenarratiivset) mõtteilma võib luua, hea, huvipakkuva, vaadatava, kaasamõeldava maaliväljapaneku. Kõik kunstnikud jutustavad lugu, aga see lugu sünnib iga vaataja peas, eks?
Näitusejutt järgneb, liigume järgmisele näitusele -
P.S. ma alles täna märkasin, et töödel on ka pealkirjad!!! Juba nädalaid sai pilte vaadatud, aga ei osanud sugugi pealkirjadest puudust tunda :)