Plenäär kestis kolm päeva, korraldatud oli kogunemine Raekoja platsi ateljees ja vahendite võtmine ja sealt kavandatud maalimisepaika liikumine. Mina tegin nii, et Raekoja platsist kulgema hakkamise asemel sõitsin rattaga varahommikul oma ateljeesse, võtsin sealt maalikasti ja mõned krunditud maalialused ning liikusin kokkulepitud paika Emajõe ääres. St null sättimist-sahmerdamist ja seltskondlikku suhtlust. Sokutasin end vaikselt teiste maalijate sekka, hakkasin omas tempos tööle ja kontsentratsioon oli imeline, kahe-poole tunniga oli kolm maali valmis, kõik koloriidilt ja pintslikirjalt erinevad, üsna etüüdlikud, aga just sellises magusas parajuses, mis võimaldab ka etüüdlikul tööl tervikuna mõjuda. See oli hetk, mil hakkasin arutlema, et kus on küll päeva õnneliku produktiivsuse saladus. Ehk tõesti see, et seltskondlik suhtlus on küll väga vajalik ja meeldiv osa inimeste vahelises toimimises, aga suhtlus nõuab minult enamasti, eriti just poolvõõras grupis nagu ka see ateljee oma on, suurt vaimset pingutust, mingit nagu valvelolekut ja reageerimisvalmidust, mis pikapeale ära kurnab. Mind on alati natuke häirinud, et eesti seltskondades pole nii väga kombeks inimesi tutvustada; hea on, kui mõni on nii kuulus, et nägu ajalehest vm tead, aga üllatavalt sageli eeldatakse, et kui sa saabud kuhugi gruppi, siis tunned peagi iseenesest imelisel viisil kõiki selle grupi liikmeid. Nii ongi, et ma tegelikult ei tunne sageli end seltskonnas kuigi mugavalt ja mingi perioodi pean vastu, aga siis jälle ei suhtle. See pole sallimatus või ülbus, see on väsimine. |
Vana suvel alustatud postitus on see. Konrad Mägi Ateljee korraldatud suvise plenääri teemal saan jagada ühte avastust enda kohta, ime küll, et alles nüüd. Aga kuna ma kavatsesin ikkagi rõõmudest kirjutada, siis jaa: sain poolteist tundi rahulikult maalida, seejärel MA ja AA avastasid mu kohalolu, aga kuna mõni maal oli juba valmis ja mõni pooleli, siis toimus mõttevahetus piltide teemal, mis oli omakorda huvitav ja tore. Niisugustel tingimustel, peaaegu nähtamatuna, läheks teinegi kord kuhugi ühismaalima. Siin galerii teises reas on samad pildid raamituna, nagu nad Karlova raamatukogus olid, ja pruuni raami, mis mõõtudelt sobis peaks kunagi asendama millegi neutraalsemaga, aga siiamaani pole jõudnud.
0 Comments
Tegin teisipäeval kiire tiiru pärastlõunal botaanikaaias ja vaatasin, mis juhtub. Visandid olid väikesed A5 plokilehtedel, katsetasin erinevaid materjale ja tehnikaid.
Akvarellikasutuses olen nutuselt kogenematu, hale lausa vaadata. Need on vaid visandid, kusjuures mõlemal on omad head kohad. Õlipastelliga tegin ühe visandi rohelisi, kollaseid, halle ja pruune toone kasutades, teise aga nii, et viskasin kõik rohelised karbist välja ja segasin roheluse toonid sinistest, kollastest ja punastest. Ütleks, et see teine sai huvitavam. Väike paberipind mõnevõrra ahistas. Lisan tuleviku jaoks ühe lingi erinevate tehniliste tindipliiatsite põhjaliku arvustusega ja olen meelitatud, et too joonistaja on mu valitud töövahendi (FCEP) heaks kiitnud. Aga võiks rohkem erinevaid katsetada.
Neli vaadet valmisid Palupõhjal ühe nädalavahetuse jooksul.
Tee pildil annab sügavust ja juhatab vaataja silma pildi sisse. Ja vastab see tõele või mitte, aga mulle on ikka tundunud, et tee mõjutab vaatajat mingile loole mõtlema. Tee kulgemine pildil paneb mõtte kulgema. Tee kujutamisel on aga raske monotoonsust vältida ja ruumi saavutamine on mõnikord päris raske pähkel. Hea põhjus ikka ja jälle proovida.
Kohalejõudmine. 2012. 36 x 31 cm. Värvilisele alusele kiirelt visandatud pilt, millele eelnes pikk-pikk vaatlemine. Rutakas pintslitöö andis laheda spontaansuse, mida alati üldse ei õnnestu saavutada. Talu juurde viiv tee andis pildile nime - kes seal on käinud, eks need tea. Teised vaatajad peavad oma loo välja mõtlema.
Pukal maalitud väikesed visandid on oma iseloomult kuidagi märksa klanitumad, kasutasin oma tavaliste kulunud ja karvaste seaharjasepintslite asemel sünteetilist akrüülipintslit. Nunnude majakeste ja hoolitsetud aedadega suvituskohaga isegi sobib.
Tuleb tasakaalu hoida nagu köietantsija. Ei ole võimalik iga väikest virvendust, mis kohe vaibub, pildile panna. Sealsamas on need virvendused, mis on jõel ja järvel näiteks erinevad, üks kõige olulisem osa selle veekogu iseloomust. Nii et iga kord veekogu maalima hakates on hasart suur: kas saan seekord pihta? Iga kord küll mingi kuldmuna ei kuku. Kasutan muidu palju ultramariini, aga siia sobis kuidagi ülihästi preisi sinine. Valisin ta täitsa vaistlikult. Mitte et ultramariin sugugi ei kõlbaks, kaugel sellest. Jäi teiseks korraks lihtsalt.
Ähijärve-pildil (vaata kodulehe päist) on vesi õrnas hommiku-udus, salapärane ja hoopiski teistsugune kui säravas päevavalguses. Ta ei ole õigupoolest pildil ka päris peategelane, veepind lihtsalt avab lahkelt vaate taevale ja päikesevalgusele, mis ees olevad puud siluettideks joonistab.
Karula Rahvuspark korraldas tookordse direktori Pille Tomsoni eestvõtmisel aastail 1999-2009 kohalikule rahvale mõeldud maalilaagreid. Algul oli osalejaid vähe, kümne ringis, ja õpetaja (mina) sai samuti end maalimisele pühendada.
Sellest ajast on pärit mõned väga südamelähedased tööd. Mul on väljas maalides alati tuline rutt, vaja on olukord ruttu maalile fikseerida. Rabedad ja kiired pintslitõmbed tundusid siis kohutava paratamatusena. Aastaid hiljem üle kaedes on seal toredat värskust, mida aeglasemalt töötades ei oleks pruukinud tekkidagi. Mugavusest olen viimasel ajal võtnud väiksemad formaadid (parem kaasas tassida), aga viimati Palupõhjalgi maalides selgus, et keskmisel ja suurel formaadil hakkab ikka palju rohkem toimuma. Küllap sobivad mulle paremini. Kõik kolm maali on tehtud samas kohas istudes, suunad on õige pisut erinevad. Ja kõik samal päeval, mõnetunniste vahedega.
Ta oli osa viimase näituse tutvustusest - näituse enda juures rippus originaal, muudel plakatitel oli foto. Värvid on küll kuulutusel kahjuks täitsa mööda.
Viimasel väikesel on palju nimesid olnud, maalilaagri näitusel pandi talle "Vihm on liiga sinine". Pikad luulelised pealkirjad on mulle tiba vastumeelt, aga eks ta olnud muidugi naljaga pooleks. Ühel näitusel oli "Lemmik". Ühel näitusel oli lihtsalt "Pärast äikest". Võib-olla pole praegunegi nimi viimane. 2011. aastal võtsin ta ülemaalimiseks maalilaagrisse kaasa. Tegelikult pean tänama Evi Gailitit, kes käskis pildile uuesti otsa vaadata. Tõepoolest. Lisasin paar värvilaiku õigesse kohta ja enam pole sugugi tahtmist teda üle maalida.
Mida ma seal parandasin, ma ei ütle. Kas mäletangi enam õieti. Hobune ühes servas on muidugi naljakas. Alustasin ilma, aga ühel hetkel oli mu vaateväljas hobune, kes jõudis kohe ka pildile. |
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|