Neli vaadet valmisid Palupõhjal ühe nädalavahetuse jooksul.
Kõigepealt oli suur vaimustus. Oo, millised värvid - kas olete pannud tähele, et kevadel, kui mahlad juba liiguvad, paistavad kõik raagus võserikud värvi poolest eriti varjundirikkad ja kaunid? Kui maalikast oli lahti tehtud, siis algas mõtlemine. Selle koloriidi jaoks loomulikult ei saanud valida samasid värve mis suvise lopsaka roheluse jaoks. Aga millised on need värvid, millest lõpuks valmivad erinevad hallid, mis end kergelt ei ava, aga lõpuks siiski oma erinevad toonid üheks tervikuks ühendavad? Järgnes nõutus ja paanika. Kui suviste roheliste jaoks on nipid teada, siis siin ootas ees tundmatu maa. Alustasin peopesasuuruste visanditega, et värvile üldse pihta saada. Siis alles julgesin suuremate pindade kallale asuda. Mis värvi on raagus puuvõra, millest taevas läbi paistab? Aga pajupõõsas, mille kõik oksad on tippudes heledamad? Rohkem kui kord nühkisin mõne valesti pandud värvilaigu maha. Paari tunniga sai siiski otsad kokku tõmmata. Kaks esimest tööd valmisid esimesel päeva enne- ja pealelõunal, kusjuures taevas läks aina pimedamaks ja hallimaks. Ilm oli vastik, külm ja niiske, siiski tasus pingutus end ära ja kohmetanud sõrmed sai toas jälle soojaks. Teisel päeval oli päike väljas ja toonidki selle võrra teised. Silma jäid punaselt ja oranžilt säravad pajuvitsad tiigi ääres, mida eelmisel päeval üldse tähele ei pannud. Taeva sinine näis esimesel pilgul lausa karjuv, siiski hakkas ta koos punaste ja kollastega koos kõlama. Mis mulle meeldib ja mis neid töid ühendab, on see kevadine lootusrikas meeleolu, õhulisus ja külm, mille taustal mõni üksik soojem värv ootamatult särama lööb. Kas teised vaatajad ka seda näevad? |