Kõigepealt oli suur vaimustus. Oo, millised värvid - kas olete pannud tähele, et kevadel, kui mahlad juba liiguvad, paistavad kõik raagus võserikud värvi poolest eriti varjundirikkad ja kaunid? Kui maalikast oli lahti tehtud, siis algas mõtlemine. Selle koloriidi jaoks loomulikult ei saanud valida samasid värve mis suvise lopsaka roheluse jaoks. Aga millised on need värvid, millest lõpuks valmivad erinevad hallid, mis end kergelt ei ava, aga lõpuks siiski oma erinevad toonid üheks tervikuks ühendavad? Järgnes nõutus ja paanika. Kui suviste roheliste jaoks on nipid teada, siis siin ootas ees tundmatu maa. Alustasin peopesasuuruste visanditega, et värvile üldse pihta saada. Siis alles julgesin suuremate pindade kallale asuda. Mis värvi on raagus puuvõra, millest taevas läbi paistab? Aga pajupõõsas, mille kõik oksad on tippudes heledamad? Rohkem kui kord nühkisin mõne valesti pandud värvilaigu maha. Paari tunniga sai siiski otsad kokku tõmmata. Kaks esimest tööd valmisid esimesel päeva enne- ja pealelõunal, kusjuures taevas läks aina pimedamaks ja hallimaks. Ilm oli vastik, külm ja niiske, siiski tasus pingutus end ära ja kohmetanud sõrmed sai toas jälle soojaks. Teisel päeval oli päike väljas ja toonidki selle võrra teised. Silma jäid punaselt ja oranžilt säravad pajuvitsad tiigi ääres, mida eelmisel päeval üldse tähele ei pannud. Taeva sinine näis esimesel pilgul lausa karjuv, siiski hakkas ta koos punaste ja kollastega koos kõlama. Mis mulle meeldib ja mis neid töid ühendab, on see kevadine lootusrikas meeleolu, õhulisus ja külm, mille taustal mõni üksik soojem värv ootamatult särama lööb. Kas teised vaatajad ka seda näevad? |
Neli vaadet valmisid Palupõhjal ühe nädalavahetuse jooksul.
0 Comments
Tee pildil annab sügavust ja juhatab vaataja silma pildi sisse. Ja vastab see tõele või mitte, aga mulle on ikka tundunud, et tee mõjutab vaatajat mingile loole mõtlema. Tee kulgemine pildil paneb mõtte kulgema. Tee kujutamisel on aga raske monotoonsust vältida ja ruumi saavutamine on mõnikord päris raske pähkel. Hea põhjus ikka ja jälle proovida.
Kohalejõudmine. 2012. 36 x 31 cm. Värvilisele alusele kiirelt visandatud pilt, millele eelnes pikk-pikk vaatlemine. Rutakas pintslitöö andis laheda spontaansuse, mida alati üldse ei õnnestu saavutada. Talu juurde viiv tee andis pildile nime - kes seal on käinud, eks need tea. Teised vaatajad peavad oma loo välja mõtlema.
Pukal maalitud väikesed visandid on oma iseloomult kuidagi märksa klanitumad, kasutasin oma tavaliste kulunud ja karvaste seaharjasepintslite asemel sünteetilist akrüülipintslit. Nunnude majakeste ja hoolitsetud aedadega suvituskohaga isegi sobib.
Tuleb tasakaalu hoida nagu köietantsija. Ei ole võimalik iga väikest virvendust, mis kohe vaibub, pildile panna. Sealsamas on need virvendused, mis on jõel ja järvel näiteks erinevad, üks kõige olulisem osa selle veekogu iseloomust. Nii et iga kord veekogu maalima hakates on hasart suur: kas saan seekord pihta? Iga kord küll mingi kuldmuna ei kuku. Kasutan muidu palju ultramariini, aga siia sobis kuidagi ülihästi preisi sinine. Valisin ta täitsa vaistlikult. Mitte et ultramariin sugugi ei kõlbaks, kaugel sellest. Jäi teiseks korraks lihtsalt.
Ähijärve-pildil (vaata kodulehe päist) on vesi õrnas hommiku-udus, salapärane ja hoopiski teistsugune kui säravas päevavalguses. Ta ei ole õigupoolest pildil ka päris peategelane, veepind lihtsalt avab lahkelt vaate taevale ja päikesevalgusele, mis ees olevad puud siluettideks joonistab.
Karula Rahvuspark korraldas tookordse direktori Pille Tomsoni eestvõtmisel aastail 1999-2009 kohalikule rahvale mõeldud maalilaagreid. Algul oli osalejaid vähe, kümne ringis, ja õpetaja (mina) sai samuti end maalimisele pühendada.
Sellest ajast on pärit mõned väga südamelähedased tööd. Mul on väljas maalides alati tuline rutt, vaja on olukord ruttu maalile fikseerida. Rabedad ja kiired pintslitõmbed tundusid siis kohutava paratamatusena. Aastaid hiljem üle kaedes on seal toredat värskust, mida aeglasemalt töötades ei oleks pruukinud tekkidagi. Mugavusest olen viimasel ajal võtnud väiksemad formaadid (parem kaasas tassida), aga viimati Palupõhjalgi maalides selgus, et keskmisel ja suurel formaadil hakkab ikka palju rohkem toimuma. Küllap sobivad mulle paremini.
Kõik kolm maali on tehtud samas kohas istudes, suunad on õige pisut erinevad. Ja kõik samal päeval, mõnetunniste vahedega.
Ta oli osa viimase näituse tutvustusest - näituse enda juures rippus originaal, muudel plakatitel oli foto. Värvid on küll kuulutusel kahjuks täitsa mööda.
Viimasel väikesel on palju nimesid olnud, maalilaagri näitusel pandi talle "Vihm on liiga sinine". Pikad luulelised pealkirjad on mulle tiba vastumeelt, aga eks ta olnud muidugi naljaga pooleks. Ühel näitusel oli "Lemmik". Ühel näitusel oli lihtsalt "Pärast äikest". Võib-olla pole praegunegi nimi viimane. Näitustel on temaga tegemist olnud. Suur robustselt maalitud lahmakas suure sinise raamiga sööb kõik teised tööd enda kõrvalt välja. Tulevikus paistab olevat vajalik vähemalt ümberraamimine.
Mul oli huvitav kogemus, kui erinev võib olla vaataja: pärast näitust ülikooli raamatukogus pakkusin seda ühe tööruumi tühja seina ilmestama. Hea suur ju, täidab parasjagu suure seina ära. Ruumiomanik oli otse kategooriliselt vastu. Põhjuseks oli muidugi see, et kempsu pilti ju ei panda seinale.
2011. aastal võtsin ta ülemaalimiseks maalilaagrisse kaasa. Tegelikult pean tänama Evi Gailitit, kes käskis pildile uuesti otsa vaadata. Tõepoolest. Lisasin paar värvilaiku õigesse kohta ja enam pole sugugi tahtmist teda üle maalida.
Mida ma seal parandasin, ma ei ütle. Kas mäletangi enam õieti. Hobune ühes servas on muidugi naljakas. Alustasin ilma, aga ühel hetkel oli mu vaateväljas hobune, kes jõudis kohe ka pildile. |
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|