Jätkan siin oma subjektiivsete heietustega.
Pärast pooleteise kuu pikkust tulekahjude kustutamist tööl jõudsin linnas ühe tiiru teha ning vaatasin uuesti üle Evi Gailiti näituse "Ükskord oli öö" Mikkeli galeriis. Käisin küll avamisel, aga avamised on ju selle poolest kuulsad, et ühtegi maali siis süvenenult vaadata ei saa. Esimene ringpilk galeriis ütles mulle, et mõni töö on kohta vahetanud. Juba esimesel korral jättis näitus meeldiva mulje, kaks asja on mulle armsad, mida Evilt õppida - tal on inspireeriv värvikasutus ja teine, mis muljet avaldab, on selline kerge iroonia töödes, võib-olla ma mõtlen selle välja, aga ta tundub seal igatahes olevat. Mitte igas maalis, neid on erinevaid, mõni on lihtsalt helge ja valge. Väike formaat on pigem reegel ja tasakaal ning läbimaalitus paistavad tähtsad olevat, seda hindan ma ka vaatajana alati. |
Avamisel köitis mu tähelepanu ööpiltidele pühendatud otsasein. Siin märkasingi nüüd, et kahe pimedusepildi kõrvale on astunud kaks hoopis teise valgusega tööd. Kas ümberpaigutamise põhjuseks oli monotoonsusekartus? ei tea. Aga nüüd on igatahes väga ilus ansambel seal tekkinud. Nad tõstavad üksteist vastastikku esile. Kollane kuu jutleb kollase nartsissiga üle mõistatuslike naiste peade. Ja otse loomulikult nii, et valgem töö paremal ja tumedam vasakul, kuidas teisiti saakski. Tume taevas on tal alati hästi varjundirikas, isegi kui kohe ei märka. |
Järgnevast mul pilti ei ole, aga tõeliselt rõõmustas mind, et lehvikuga maadam ühes kitsas seinas oli vabanenud kahest groteskselt irvitavast naabrist - kes uuesti näitusele läheb, leiab need kaks algsest asupaigast üsna kaugelt. Roosa Daam mõjus täna tänu oma üksiolekule palju varjundirikkamalt, iseloomukamalt ja salapärasemalt. Vaataja saab nüüd oma tähelepanu ka vähimatele värvivarjunditele koondada.
Veel üks lahe temaatiline grupp väiksemal pinnal oli päevalillelugu. See, hoolimata teema kordumisest, ei mõjunud sugugi kordamisena, sest iga pilt on oma karakteriga. Kes tahab, saab nad koltumisastme järgi lausa ajateljele paigutada :) nii või teisiti hakkas selleski grupis mingi narratiiv tekkima. Päevalill on ju eriti jõuline taim, aga naisfiguuriga pildil mõjub ta lausa kuidagi eleegilisena. Võib-olla sutsu häirib mind, et kahel neist on nii sarnane formaat, paspartuu ja raam, aga see on tõesti irisemine. Seda enam, et märkasin sarnasust alles tehtud fotol, mitte galeriis. Raamimiseotsused ei tule kunagi kergelt, Evit olen näinud nendega isegi päris mängleva kergusega toime tulevat. |
'Kes aias' on selline omaettehoidja, kes jäi silma erilise koloriidi pärast ja võib-olla ka seepärast, et raagus puu on maastiku maalimises alati üks otsuse tegemise kohti, kohe meenus mitu südamelähedast otsustamiseolukorda :) Siin on ilus tasakaal, ei ole liiga natuuris kinni ja samas mõjub hästi looduslähedaselt. |
Ja nüüd kõige tähtsam, soovitan väga seda näitust külastada, ta on Mikkeli galeriis viimast nädalat üleval. Pildid on mul siin sellised nirud, värvid on galeriis ikka kordades ilusamad. | |