Tartu motiividega piltidest, mis esialgu, enne mu kunstiõpetaja õpingute alustamist, olid plaanitud Elvasse, valmisid valdavalt 2022. aastal, olid mõned väga üksikud väljas Linnaraamatukogu näitusel "LINN ei ole valmis", suurem, täienenud komplekt Vanemuise kontserdimajas ("Võõrad nurgad"), seejärel panin nad koos vanemate Lõuna-Eesti motiividega Väike-Maarja seltsimajja ("Ülemhelid") ja nüüd suve lõpul oli näitus Karlova raamatukogus taas mõnede uute maalidega ning seekord nime "Jälle see linn" all. Üldine mulje iga kord muutus koos ruumiga ja uute töödega ja eks siis olid kõigil ka eri pealkirjad.
Karlova raamatukogu näitus oli paras proovikivi nüüd, sest mäletasin kunagist sealset valgete seintega näituseruumi, siinidega kolmes seinas, nüüd aga olid ümberkorraldused sellest teinud näituste abiruumi (trossid jm vahendid sain sealt) ja pidin panema maalid riiulite vahele. Tegelikult ei olnudki palju häda, kui esialgne ehmatus mööda sai, võib-olla natukene kadusid ära, nagu üks näitusekülastaja tagasisidestas, aga üldiselt püüdsin leida uues olukorras parima lahenduse. Plakatile sai kirja, et eri reaalsustest, ning et isiklikud lood ja kohtumised, ja kuna me kõik teame, et vaataja armastab lugusid, siis mõtlesin, et vahelduseks võiks ju kirjutada jälle maalide kohta. See ei tähenda, et neist peaks nüüd ühtmoodi aru saama ja täpselt minu kirjeldatu järgi, aga huvitavam on vast neil, kes on töid näinud ja ehk siis mu tekst lisab tema märgatule midagi juurde. |
'Ajutised objektid' valmis ühe varakevadise eskiisi järgi, mille põhiavastuseks ja -fookuseks oli hiirekõrvaliste puude värviõrnus. Taolise maheduse taustal said kõige käredama värviga laikudeks pildis said mingisuguste ehitustööde pvc-bannerid. Tjah, ehk võinuks majad olla veel lahjema värviga, aga kõik on ju paigas, pole vaja ümber teha midagi. Üks variatsioon samal 'loodus vs pvc' teemal valmis mul varem pastellis, kus varasuvises tüünuses - nii tüüne kui pastell lubas - tõusevad visuaalselt esile teatri erksavärvilised üle tänava tõmmatud reklaamplagud ja Tartu 2024 erkpunane tänavaruumiobjekt. |
'Kurvi õgvendamine' sai kuju botaanikaaia tiigi ääres kavandades ja maalides. Ikka mõned pliiatsi- ja värvipliiatsieskiisid - maaliga võrreldes veel kaunis rohelised - ette ja siis lõuendile. Algselt oli Delta hoone maht ja tekstuur rohkem pildis, ent peagi see pidi lakoonilisuse huvides kaduma. Hoolimata asjaolust, et üks teekurv kulgeb just botaanikaaia müüri taga, pole mõeldud üldse seda, vaid hoopis 2022. aasta kevade koroonaviirusekõverat, mille tasasena hoidmisele ma üksi, ilma seltskonnata botaanikaaias aega viites kaasa aitasin. |
'Vegetatsioon' on selle poolest veider, et päriselus ju pole teatrimaja ees mingit taolist umbrohuvõsa kunagi olnud, vaid selle asemel roomab pidevalt ringi väike usin muruniidumasin. Üks mu hommikupoolne unenägu, milles oligi kõrge ja pööraselt õitsev niidutaimetihnik sellest vaevu välja ulatuva Tartu teatrimajaga, jäi mulle kuidagi eriti kirka selgusega meelde ning tekkis kindel soov see nägemus üles maalida. Tegin mõned eskiisid maja ees maas istudes ja mõningaid teisi siin ja seal linnas kureeritud elurikkuse platside kõrval; eks pildis pidid need kokku saama, et kujutlust kuidagi edasi anda. Kõige rohkem tahtsin saada kätte seda taltsutamatu ja pidurdamatu suvise vohava lopsakuse tunnet ja ehitise andsin taustale pigem markeerituna.
Seda maja on vaatajate poolt mitu korda arvatud Eesti Rahva Muuseumi hooneks just taimestiku najal, sest ERM juures on vägev lilleniit; konkreetseid taimeliike on "Vegetatsiooni" mõned taimesõpradest vaatajad kahekümne-kolmekümne ringis kokku lugenud (ei tea, kas võiks lasta ka õppinud botaanikutel kommenteerida). Üks huvitav mõte tuli nooremas keskeas kultuuritöötajalt, kes ütles, et temale seostub kuskil pildis olev lipp alati poliitilise sõnumiga ja niisiis pani ta meie pealkirjade muutmise mängus maalile n-ö poliitilisi nimesid nagu 'Rohepööre' ja 'Elurikkus linnas' vms. Ka tunnistas ta, et pilt teeb teda rahutuks - suur tahtmine tekib seda segadust rohima hakata.
Aga kuna vaatajal on alati õigus, siis saabki pildist nii eelpoolnimetatuid kui ka täiesti uusi varjatud sõnumeid otsida.
Seda maja on vaatajate poolt mitu korda arvatud Eesti Rahva Muuseumi hooneks just taimestiku najal, sest ERM juures on vägev lilleniit; konkreetseid taimeliike on "Vegetatsiooni" mõned taimesõpradest vaatajad kahekümne-kolmekümne ringis kokku lugenud (ei tea, kas võiks lasta ka õppinud botaanikutel kommenteerida). Üks huvitav mõte tuli nooremas keskeas kultuuritöötajalt, kes ütles, et temale seostub kuskil pildis olev lipp alati poliitilise sõnumiga ja niisiis pani ta meie pealkirjade muutmise mängus maalile n-ö poliitilisi nimesid nagu 'Rohepööre' ja 'Elurikkus linnas' vms. Ka tunnistas ta, et pilt teeb teda rahutuks - suur tahtmine tekib seda segadust rohima hakata.
Aga kuna vaatajal on alati õigus, siis saabki pildist nii eelpoolnimetatuid kui ka täiesti uusi varjatud sõnumeid otsida.
'Väljavõte' - lumise jõe ja kaarsilla motiiv jäi mulle silma sooja talveilma sumeda piimase heleduse tõttu, ja erisuguste hallide toonide rohkuse tõttu, mis tegelikult polnud kuigi hallid - maal tundub nüüd tagantjärele värvilisem kui motiiv oligi, tavaliselt näeb nii ilusaid ja siniseid ja roosasid minu meelest pigem suure külmaga. Tegin selle algkavandi kiiresti visandivihikusse ja proovisin hiljem värvid taastada nii hästi-halvasti kui õnnestus. |
'Imprimatuur' on tehtud mu kodutänaval mitme varahommikuse eskiisi järgi - nimi läks selline seepärast, et alati seostub mu jaoks varajane hommik mingil määral alusmaali esimese värskusega, mis päeva edenedes ununeb ja mattub teravamate värvide alla. Eskiisidel püüdsin jäädvustada imelikke poolvalguse-poolvarju roosakaid-hallikaid toone; konkreetsed puud on nüüdseks hetkeks sealt juba maha võetud ja ega meeleolu jaoks pole erilist vahetki. |
'Illusioonide õhtu' sai motiivist, mis jääb mulle linnas käies sageli teele ning selle töö eskiis sai tehtud peaaegu mälu järgi; tagantjärele selgus, et tänavalampide valgused lõikasid küll hoonetest pimeduses helendavaid tükke, kuid teisekujulisi, ja mõned mälupildi puud olid hoopis teised kui päriselt, aga määrdunud lumi oli küll vägagi seesama. Pealkiri viitab nii petlikele mälu- ja valgusmuljetele kui ka tuttavale valgustatud teatrimajale, mis diskreetselt kaadrisse jääb. |
'Läänetuul naaseb' on minu jaoks seotud sellenimelise muusikapalaga ja sedakaudu ka minu isiklike ammuste kevademuljetega 1990. aastatest, kuhu jäi palju avastusi muusika ja luule ja muude muusaliste kunstide vallas; iga kord, kui botaanikaaeda ilmuvad esimesed värvid, tuleb minu juurde see lootuse mahedus, see talve möödasaamise ja ellujäämise rõõm, mis ahiküttega korteris elajale on vägagi tuttav tunne tänaseni. |
'Varjuelu' sündis trepilt visatud eskiisist, köitsid vist need erinevad sügisesed kollased ja see, kuidas vari nõlval langeva valgusega võrreldes imelikku suunda kulgema hakkab. mis seal kõnelda, esiplaani vari üldse on päris trikiga nähtus. Kuidas need roosa ja sinine seal suhestuvad? Kuidas edasi anda varju eeterlikkust, püsitust ja läbipaistvust? |
'Roosa ja punane' on vanem pilt, üks kunagine Tartus vabas õhus maalitud motiiv, mille avastasin 2021. aastal tagantjärele oma eksponeerimata vanade piltide hulgast ja mis Elva näitusel osutus märgatuimaks ehk külalisteraamatus kõige rohkem kordi nimetataks, võib-olla oma keskse koha tõttu sissepääsu vastas. Roosa käterätt on omanikul ikka veel alles, õunapuud seisavad samuti tänagi sealsamas, ent kunagi punaseks värvitud olnud ja kaunikesti lääbakile vajunud ehitis - kompostikast? - on ammu kõige kaduva teed läinud. |