Vahepeal oli mul kaks kuud järjest suurem isikunäitus Elvas. Nüüd on see läbi saanud, jättis mulle endale positiivse tunde ja rea kirjapanekuid külalisteraamatusse. See on esimene suurem näitus mul ja ma vahendan siin oma mõtteid ja tundeid sellega seoses.
Näituseaja Elva kultuurikeskuses broneerisin MA ärgitusel mingi poolteist astat tagasi, jõudsin selle kohta uurida MA ja AA näituste finissage'il ja panin tähele selle ühe tiiva loomulikku valgust, samuti mitmekesist ruumi, mis võib olla hea toetaja, kui kui välja pandud pildid on erinevad. Pärast seda jõudis juhtuda palju huvitavaid ja mingis mõttes ettearvamatuid asju, näiteks lahkusin Viljandist teatritöölt ja astusin TLÜ-EKA ühisõppekavale õpetajaõppesse. Näituseaja kättejõudmine veebruaris sattus paraku just eksamite-arvestuste ajale. Planeerisin näitusele õigupoolest panna ühtesid teatud Tartu-pilte, mille jaoks olin teinud kavandeid ja mida olin ka jõudnud juba osaliselt alustada; see ettevõtmine ei jõudnud sellesse faasi nagu oleksin tahtnud, niisiis pidin panema galeriisse midagi muud. |
Oma plaanidest kõnelesin EG-ga, kes on olnud nõustaja mu mõne muu väiksema näituse juures, oli vist aastail 2014, ja üldse näidanud üles huvi mu otsingute vastu. Sestap kutsusin ta ühel õhtul ateljeesse pilte vaatama – jaa, vahepeal jõudsin üürida nurgakese ühisateljeest – ja tutvustasin talle oma esialgseid plaane; ta tegi omalt poolt mõned märkused selle kohta, kuidas tema seda väljapanekut näeks. Mõte Elva galeriis varem näitustele mitte jõudnud vanemaid pilte eksponeerida oli mu enda oma. Nende teoste hulgas olid mõned TÜ õpingute ajal tehtud aktimaalid ja Karula rahvuspargis valminud suured maastikuvaated. Asja mõte see, et mu 1990. aastate pildid on taotlustelt ja kujutamise keelelt vihjamisi sarnased nendega, mis on sündinud pärast 2010. aastat, kui uuesti maaliga tegelema hakkasin. Ikka seesama huvi vormi vastu, kui ka värvikäsitlus on muutunud – samal põhjusel panin seintel kõrvuti maastikumaalid ja Konrad Mägi ateljee modellide järgi viimasel poolaastal valminud aktid-portreed-figuurid. Retrospektiivi-mõte andis mulle näituse jaoks vajaliku lähtepunkti. Lugu, mis näitusel kokku tuli, on suuresti mu enda otsingute lugu.
Näituse pealkirjaks sai “Näeb värvi”, sest värvi abil ruumi ja vormi tekitamise teemaga üritasin tegelda jõudumööda juba 1990. aastatel – ja sinna said koondatud tõesti läbitöötatumad pildid, või vähemalt sellised, millega ise otsustamise hetkel piisavalt rahule jäin (te teate mu kohatisi kõrgeid standardeid). Kui seiklus raamimisega – tellisin üksnes mõõtude alusel kõige odavama variandi, värvimata vineerliistust raamid, et saaks samal ajal ateljees piltidega tõtt vahtida ja kaaluda, kas nad nõuavad väljapanemiseks täiendamist-täpsustamist – oli läbitud, läksid raamide värvimisel ja maalide raamipanekul asjad rohkem paika. Huvitav, niipea, kui pildi omailm on raamiga piiritletud, tulevad pildisisesed mitte-päris-lõpuni kokkuklappivad kohad esile. Seal mõned laigud ja jooned mõnel tööl käisin siis veel üle ja signeerisin alles kõige viimases lõpus. Otsustamatus on ebamugav asi ja sedagi tuli ette. Värvilaikude timmimist võibki tegema jääda, tundub õkvalt samamoodi nagu pilli häälestamine või midagi muud taolist. Mida ma teen, kui ühel hetkel kuulen ühtmoodi ja hetke pärast teistmoodi?
----
Näituse avamisele laupäeval, 5. veebruaril oli kohale tulnud kümmekond inimest, kes aga olid kõik väga huvitatud kuulajad. Avamine oli väga tore, Tartust oli seltskond sõpru-tuttavaid ja nii oli mul oma juttu hea adresseerida inimestele, kelle tausta ja teadmisi tundsin, see lisas enesekindlust. Valitses meeldivalt pingevaba õhkkond, minu meelest tundsid kõik end päris hästi, värvist ja maalikunstist kõneldi palju ja eri nurkade alt! Lühidalt, sündmuse võis lugeda kordaläinuks. Järgnevas vahest refereeringi natuke seda juttu, mida ma kõnelesin avamisel.
Näituse avamisele laupäeval, 5. veebruaril oli kohale tulnud kümmekond inimest, kes aga olid kõik väga huvitatud kuulajad. Avamine oli väga tore, Tartust oli seltskond sõpru-tuttavaid ja nii oli mul oma juttu hea adresseerida inimestele, kelle tausta ja teadmisi tundsin, see lisas enesekindlust. Valitses meeldivalt pingevaba õhkkond, minu meelest tundsid kõik end päris hästi, värvist ja maalikunstist kõneldi palju ja eri nurkade alt! Lühidalt, sündmuse võis lugeda kordaläinuks. Järgnevas vahest refereeringi natuke seda juttu, mida ma kõnelesin avamisel.
Alustasin tõdemusega, et silmnähtavalt pole näitusel tegu abstraktidega, vaid nähtava maailma kaduva ilu jäädvustamisega – ausalt, pärast etendust “Haige mäger” on sõnaühend “kaduva ilu jäädvustamine” üsna püsivalt mu leksikasse paigale jäänud – ja et sellel on mu jaoks oma pisut filosoofilinegi tähendus. Kui näha tavalistes motiivides hoolikamal silmitsemisel kõiki neid värve, on see hetke maksimaalne ärakasutamine ja ülim kohalolu ning neid erksaid hetki tahan ma jagada. Lause, et olen alati tundnud huvi just asjade vormi ja seda ümbritseva ruumi vastu, samuti inimeste ja nende isikupära vastu, käis ka jutust läbi. Nähtava maailma kujutamine pakub haaravat võimalust balansseerida märkamise-kujutamise vahel, aga vahetevahel on tõsiselt keerukas leida seda iks-faktorit, mis tõstab valitud motiivi pildis lihtsast hetke registreerimisest kõrgemale. Pole tähtsusetu, et motiivist kaugemale vaatamist tuleb koolitada ja harjutada, nagu ma viimase poole aasta jooksul muuseumiõppes ja kunstididaktikaski kuulnud olen.
Retrospektiivi sugemetega väljapanek polnud ka üldse juhuslik valik, sest mul on tekkinud palju mõtteid, kuidas oma mõtteid ja kujutelmi võiks maali vahendusel näidata. Sinnamaani läheb küll aega, aga suund on kindlalt olemas. Nüüd tagantjärele meenutades tegi mulle rõõmu, et kahe kuu jooksul käinud vaatajaist vähemalt üks tuttav näitusekülastaja märkis ära kontrasti uuemate ja läinud sajandi üheksakümnendatest pärit aktide vahel – läksin sellele riskile ja kavandasin need väljapanekus mõjuma omamoodi tagasivaate ja kõrvutusena. Neis vanades töödes on väga palju enam joonistuslikkust, maali ja värviga ma polnud toona veel eriti sina peal. Olgugi omas žanris üldse mitte halvad, tegelikult need vanad tööd teiste piltidega eriti kokku ei kõla ja ilmselt ma neid ka enam näitusele ei pane.
Juhtisin kõnes tähelepanu sellele, et seekord olid mul tööde pealkirjad veidi kirjanduslikumad kui varem on olnud, pealkirjade ja läbiva looga olin näitust koostades rohkem tegelnud. Kunagi panin ma piltidele väga lihtsaid kirjeldavaid paarisõnalisi pealkirju, nagu “Akt sinisel” või jätsin need vahel üldse nimeta. Suurem jagu muuseumipiltide pealkirju pärineb ajast, kui tööd muuseumikogudes kataloogiti - see tarkus pärineb mul muuseumiõppe loengutest - ja ma ei mõelnud kunagi võimalusele teosele nime andes tähendusruumi tekstiga kasvatada. Nende asjade kaalu ei käsitletud minu meelest siis, kui õppisin maaliosakonnas, või ei osanud ma seda toona ridade vahelt üles noppida, aga näed, nüüd oli mul üht-teist kasulikku mitmest EKA ainest kõrva taha pandud.
Kiitsin kuulajaile sopilist näituseruumi, mis lasi väljapaneku gruppideks liigendada ja tekitada eri meeleolus pildirühmad. Nagu juba korra ütlesin, paigutasin uuemate ja vanemate enamasti vabas õhus maalitud maastikumotiivide vahele viimase aasta jooksul Konrad Mägi ateljees maalitud aktid, portreed ja figuurid. Pärast Viljandist ära tulekut nautisin 2020. aasta sügisel-talvel ja 2021. aasta kevadel tõsiselt võimalust üle väga pika aja taas modelli maalida ja jagasin isegi oma muljeid siinsamas pildipäevikutes. Avamisel pidasin vajalikuks välja öelda, et mõte panna värsked ateljeetööd maastikega vaheldumisi oli teadlik valik. Mitmed varasemate näituste vastukajad mu valdavalt maastikumotiividega väljapanekuile on osutanud ainuüksi ilusale motiivivalikule ja tundunud mulle sellisena ebaõiglaselt pealiskaudsed. Kokkupandud näitusetervikus tahtsin seekord rohkem tähelepanu tõmmata oma maalikäekirjale ja mitte niivõrd reaalsuse illusioonile neis töödes, vaid igale värvilaigule kui olulisele osale pildipinnas. Paistis, et kohale tulnud inimesed igatahes said selle paigutuse mõttest aru ja oskasid oma märkamisi kommenteerida. Olen kogenud, et niisama palju nagu vaatajaid on ka arvamisi, sest olen kolleegidelt kuulnud täiesti vastandlikke seisukohti – ühed on nimetanud mu värvivalikuid muinasjutuliselt leebeteks ja rahulikeks, teised näinud neis plakatlikkust ja dekoratiivsust. Olen vaielnud ühtede ja teistega ja üritanud selgeks teha, et enda meelest otsin ikkagi tõde ja kavatsen seda teha ka edaspidi. Annan endale aru, et eks Elva näitus olegi lihtsalt üks peatus ja vahekokkuvõte, mis pidi seekord täpselt selline olema.
---
Näitus läks edasi Jõgevale Betti Alveri Muuseumi majja, jääb 11. juulini. Ruum on seekord väiksem, oluliselt liigendamata ja tulebki justkui natuke teine näitus, ehkki pealkiri jääb samaks. Tuleval teisipäeval seisab mul seal ees vestlus kunstikooliõpilastega. Kindlasti kavatsen neile kõnelda värvide märkamisest kui ühest elutunnetust ja -rõõmu hoidvast hoiakust. Võib-olla mängime ka pildi vaatamise mänge Kunsta-pluss-kaartidega või arutame muul viisil.
Näitus läks edasi Jõgevale Betti Alveri Muuseumi majja, jääb 11. juulini. Ruum on seekord väiksem, oluliselt liigendamata ja tulebki justkui natuke teine näitus, ehkki pealkiri jääb samaks. Tuleval teisipäeval seisab mul seal ees vestlus kunstikooliõpilastega. Kindlasti kavatsen neile kõnelda värvide märkamisest kui ühest elutunnetust ja -rõõmu hoidvast hoiakust. Võib-olla mängime ka pildi vaatamise mänge Kunsta-pluss-kaartidega või arutame muul viisil.