Sellel nädalal alustas Konrad Mägi Ateljee jälle õppetööd. Ütlemata lahe oli uuesti maalimist alustada, ses osas pole muidugi midagi muutunud, et paras ajude pingutamine on natuurist maalimine ikka, võrreldes sügisega on vaid rohkem valgust, vähemalt selgetel päevadel. Võib-olla on mul tegemist koguni mingit laadi sõltuvusega, kuidas muidu seletada, et kui tärpentinipilv jälle ümber pea keerlema hakkab, siis on olemine korraga ütlemata õnnis ja aja kulg muutub tajumatuks. Modell oli sel nädalal vormikas, heleda näojume ja nahaga ning punakate juustega. Allpool on kenasti näha ka, et see heledus pani kohe töö algusele pitseri - markeerisin esimesena valguseküljed ära pluss silmatorkavad refleksid, mis langesid roosakaspunaselt ja kollaselt draperiilt. Seejärel hakkasin areldi katma keskmises tumeduses kohti, mille toonides ma kohati väga kindel ei olnud. Selles etapis tuli juhendaja AA-lt soovitus panna kogu varjuosas vorm läbimõeldult paika ja alles selle juurde "magustoiduks" valgusepoolele toonid anda. See töötas väga hästi - ongi väga problemaatiline korraga neid timmida, sest silm ju kohandub. Ma mõtlen siin seda, et kui uurida vaheldumisi varju ja valguse värvitoone, siis eelmine vaadatud asi mõjutab ja hindamine on võib-olla selle võrra ebaadekvaatsem, aga kui keskenduda nt ainult varjupoolele, siis seal saab need suhted ühe piirkonna sees kergemini paika. Muidugi kohe ainult varjust alustada ma vist ei suudaks - tohutu tahtmine on kõige silmahakkavamad toonid kohe alguses ära märkida ja need olen ma enamasti alati mõne laiguga paika pannud. Üldiselt sai väga palju lõplikust maalist juba alguses paika, hilisemaid täpsustusi tegin õlgade ja kaela joontes ning profiili sai vastavalt kaela vormi väljakujundamisele veidi tõstetud. Pilte on siin galeriis rohkem kui tavaliselt olen teinud, iga päev dokumenteerisin poole maalimise pealt pausi ajal ka. Kolme päeva tulemus on see, ühel nädalapäeval ma ei käinud. Reedel sain aru, et midagi väga sisulist ei oska valminud pildile juurde lisada, ja võtsin kodust kaasa ühe väikese A4 formaadis papi, millele olin kunagi õhukeselt kandnud paletile jäänud värvid. Koloriidilt sobisid aluse värvid selle nädala draperiidega, seal oli punast, tumedamat ja heledamat paabulinnurohelist ja teravat sidrunkollast. Minu meelest said nii akt kui portree väga head, eriti arvestades, et maalimises oli pikem vahe olnud, ja kui akt oli mul tehtud harjumuspärasemas laadis, värvilaikude mosaiigina, siis portree oli maalimaneeri mõttes midagi täitsa uut, selle joonte alt läbinähtava aluspinna ja poolõhukese värviga mõnevõrra suvalise määrimisega. Õhinal panin selle kohe fessaris toimuva kunstnike pildimängu esimeseks maaliks.
0 Comments
Selle aasta viimasel maalinädalal oli motiiv ülikülluslik: istuv akt põrsaroosa-vichyruudulise linaga kaetud diivanil, kõrval palju anumaid koiduroosa linaga kaetud ümmargusel laual ja mitu taustadraperiid, üks neist lausa igat värvi lapiline. Protsessist on kahjuks vähe pilte, sest ma käisin küll kohal ja usinalt maalisin, aga unustasin fotosid teha. Juhendajaks oli AA, kes ise ka pilti maalis, tehes vaid aeg-ajalt väikese ringkäigu muude tööde vaatamiseks.
Kirjutangi neist kahest nädalast korraga.
Sellel nädalal oli sohvale draperiiks visatud päratu safrankollase-oranžika-punase kirjust läikivast kangast kardin, mitte küll niisuguse erksusega nagu minevanädalane geraaniumiroosa taustakangas, ja modell oli heledamapoolse jumega ja heledate juustega akt. Mul tulid töös ihutoonidesse kohe rohelised sisse, sest keha värvid paistsid kõik õrnemad ja punasele vastupidises suunas kiskuvat sellel taustal, aga refleksid olid jälle punased ja oranžikad. Üsna keeruline tundus. Juhendaja oli MM, kelle leivanumber on suured üldistused ja laiad varjud ja värvikasutus, detailide kallal nokkimisest ta seevastu eriti ei pea.
Sel nädalal oli õnn maalida titekõhukesega modelli, hilinesin tundi ja sain valguse poolest kaunis pimeda koha, aga sealt oli väga ilus profiilivaade. Modelli pildile kadreerimisega mässasin hea hulga aega, päris õige võib-olla see peaaegu-servale-nõjatumine polnud, aga siis jäi hulga ilusaid valgusepindasid pildi keskosasse. Taustal oli tegelikult üks kaasõpilane, aga ma aimasin, et tema paigutamine sinna pole vast kerge ja võib minna kirjuks, sellepärast paigutasin sinna hoopis Mägi maali repro, mis muidu jäi rohkem paremale. Ei jätnud seda ka muidugi kommenteerimata lausega "Ma L-t ei hakka maalima, panen sinna hoopis selle Konrad Mägi maali, mis näeb hulga parem välja - " see kõlas täpselt nii halvasti nagu siin kirjas, õnneks keegi ei solvunud.
See septembri lõpu ja oktoobri algusega nädal kujunes tõeliselt ogaraks, nagu neid ikka vahel harva leidub - jõudsin end optimistlikult registreerida esmaspäevase, neljapäevase ja reedese modelli maalimiseks ja esmaspäeval jõudsin maali isegi alustada, aga siis hakkasid muud tegevused end jõuliselt vahele suruma - töömess, mille ettekandeist üritasin iga päev midagi jälgida, et oleks pärast töötukassale millestki aru anda; sünnipäev, mil sai koos külalistega elus esimest korda projekti kirjutatud üheks rühmanäituseks; kirikupüha ettevalmistused ja laul; laupäevase kontserdi proovid ja kontsert ise - olukorras, kus tegevusi on palju ja ei õnnestu korralikult süveneda või siis tuleb hambad ristis süveneda väga napi ajaga ja kõige krooniks jäävad enda jaoks plaanitud asjad tahaplaanile, on frustratsioon ja rahulolematus väga tõenäoline tulemus. Pole suurem asi tunne, õnneks on selliseid aegu minul tõesti harva. Mõnel võib iga päev selline olla, aga eks see taluvus olegi inimestel erinev. Ma loodan, et järgnevad nädalad mulle enam sedasorti põnevust ei paku.
Stuudioõppe teisel nädalal oli jälle aktimodell, võtsin seekord täisfiguuri ette taustadraperii ja muuga . Sellel nädalal jagas näpunäiteid Evi Gailit.
Stsenaarium üks on see, et ma vägagi kipun unustama end lihtsalt seda modelli välja maalima. Sest noh, ilus ju ikkagi, huvitav ja puha. Hakkan hasartselt vaatama igasuguseid detaile: oo, näed kõht kumerdub siin kenasti, peaks selle vormi kuidagi välja tooma; aga siin, näed, on huvitav refleks käe alaküljel ja siin, vaata, kumab voodikatte värv nahapinnal nii ilusasti vastu. Ja tulemus on siis see, et need üksikud detailid lippavad käest minema ja mõjuvad küll eraldi võttes huvitavalt, aga ei hakka omavahel koos kõnelema. Stsenaarium kaks on variant, et modelleerimiseks põhiliselt chiaroscurot kasutades - olen ju hea joonistaja ja ei raatsi ega oska seda radikaalselt üle parda virutada - hakkab värvide mitmekesisus ära kaduma, kõik varjud lähevad halliks või mingit muud ebamäärast tooni - eiei, hall on väga huvitav toon kogu oma variantide mitmekesisuses, aga tal peab oma sõnum olema suuremas kompositsioonis teiste värvilaikude kõrval; kui ta hakkab tähistama kogu pildi ulatuseas ainult valguse puudumist, siis on midagi viltu. Stsenaarium kolm on see, et modelli enda keha peal on värvid juba ikkagi enam-vähem paigas ja nende omavahelised suhted on niisuguses tasakaalus, et modell on oma vormiga olemas, aga ümbritsev taust ja kangas, mille peal ta pikutab, on hoopis omaette elemendid mõlemad, nagu oleks modell paberist välja lõigatud ja taustale kleebitud. Selles mõttes, et tausta kujutamine on siis modelli enda kujutamisega võrreldes jäänud üheplaaniliseks, aga nad peaksid tegelikult ühes ruumis paiknema. Muide, sellesse punkti jäin oma koolitöödega tavaliselt pidama, sest edasi ei osanud minna. Järgneb reportaaž rajalt. Panin töö faasid õpetlikkuse mõttes ühele pildile kokku - esimeses visandis, reas kõige ülemine, mis valmis esimesel poseerimissessioonil, on, nagu näha, juba väga palju üldist paigas, on ka mõnusat spontaanset pintslijooksu, aga sporaadiliselt: pind on kaetud vaid osaliselt, mõnes kohas väga õhukeselt ja üldine mulje on just nimelt väga visandlik.
Ilmselt sain selle esimese stuudiokorraga teada oma nii-öelda automatismid; nüüd tuleks vaadata, kuidas neist teadlikult mööduda ja mitte keskenduda niivõrd objekti kujutamisele kuivõrd rohkem üldisele tervikule. Kuigi suure akti maalimine on ka füüsiliselt päris pingutav, ei läheks ma siiski väiksemale formaadile, sest elu on näidanud, et pisikesel pinnal olen nagu kännu taga kinni. Mulle väga sobib, kui juhendaja oskab end mingilgi määral sõnadega väljendada, mitte ei aja mingit mulli stiilis "see pole veel see, sa otsi veel". Kuidas ma otsin, kui ma ei tea, mida otsida? Selles mõttes MM õpetamine sobis mulle, et ta oskab oma mõtteid isegi väga täpselt arusaadavaks teha. Kuigi ta ise ütles, et maalib intuitiivselt, siis paistab, et vähemalt üritab ka õpilase kingadesse korraks astuda. |
Midagi endast
Sündinud 1969. Arhiiv
March 2024
Teemad
All
|